Minu Leninid

Veel eile alustasin "Meie Leninid" vaatamist. Kui sellel teemal palju räägiti, mis oli enam kui kümne aasta eest, ei tahtnud ma seda filmi üldse näha. Nüüd vaatasin. Ja mõnuga.


See film üllatas mind sedavõrd, et kujunes vaatamata täiesti mitteminulikule stsenaariumile üheks lemmikuks. Ei, ega see ei olnudki komöödia. Ma isegi ei tea tegelikult, mis see on.

Idee on selles, et mingi matslik mehike Venemaalt, Vladimir Uljanov, muudkui seikles pagenduses. Üks Suur-Eesti idee autor oli aga see, kes niite tõmbas, kujutades ette, et kui Venemaa kaotab sõjas Saksamaale, on bolševikel võimalus võim haarata. Selle kaudu aga lootis eestlane, et Saksamaaga kokkuleppel saadakse rajada Suur Eesti.


Et aga Lenini endaga midagi hullu ei juhtuks, otsiti talle viis teisikut. Üks oli mingi elektrik, teine kirikuisa, kolmas mingi vang... ja nõnda edasi. Neid aitas valida hr Müller, kes oli skeemi õnnestumise osas äärmiselt skeptiline. Aleksander Kesküla aga oli ühe Nikita sedavõrd välja koolitanud, et ta sobis Leniniks paremini kui Uljanov ise.


Igatahes filmi lõpupoole, kui töölisklass Venemaal tsaari kukutanud oli, pidi kogu see Leninite vägi Venemaale minema. Teel sinna tegi päris-Lenin Kesküla jaoks halva avalduse, et mingit Eestit ei tulevatki. Selle peale organiseeriti nii, et isegi Krupskaja isiklikult hakkas tõelist Leninit teisikuks pidama. Lõpptulemusena lõpetas too mees Balti mere lainetes.


Filmi vaatamise ajal tuli ette mitmeid koomilisi kohti, kus ma lausa naerma puhkesin. Et näitlejad rääkisid originaalkeeltes (peamiselt vene, saksa, aga veidi ka eesti ja inglise), lisas filmile vaid vürtsi. Igatahes tabasin end korduvalt mõttelt, et kui kasvõi osakenegi sellest loost peaks tõde olema, siis muudaks see paljude seniste hinges kommunistide maailmavaadet Leninist totaalselt. Ja vastupidi, kui see kõik on fiktsioon, siis on piisavalt põhjust, et filmitegijatele sedamoodi pühaduseteotuse eest surma soovida.


8 aastat hiljem selgus, et elektrikust teisik viis läbi kogu Venemaa elektrifitseerimise, kirikuisa sulges kõik kirikud jne. Üks teisik oli süfiliitik, kes siis kehastaski Lenini viimaseid päevi.

Kahjuks ei ole ma kirja pannud mingeid kriteeriume, mille alusel filme hinnata. Nii peabki hetkel leppima äärmiselt emotsionaalse ja subjektiivse hinnanguga (mitte et hinnang polekski subjektiivne mõiste). Kui varem kirjeldatud "Magnus" pälvinuks filmina minult 2 punkti, siis "Meie Leninid" saab neid 8.

Olgu lisatud, et mu lemmikžanriks on ulme, milles 10 punktilisena seisavad endiselt tipus "Võõras" (Alien) ja sellele järgnevad osad. Tõsi, kolmas osa küll veidi nõrgemal kohal. See on omamoodi fenomen, kuidas heast filmist vändatud järgedele on tavaliselt sedavõrd kõrged ootused, et need ei küündi pea iial samale tasemele kui esimene.
_{Kuid ilme on, et sedalaadi filmiavastusi võiks ehk tulevikuski kirjeldada, selleks eelnevalt mingeid kriteeriume paika pannult. Ja seda vaatamata asjaolule, et kommentaarid mu sissekannetele on jäänud harvemaks kui kuuvarjutused.}