Magnus

Keelatud vili on magus. Ma ei usu, et ma vastasel korral oleksingi üldse seda filmi vaatama hakanud. Aga kui ikka meedias sellest pidevalt pajatatakse, siis tekkis huvi. Minu suureks plussiks selle vaatamise juures oli tausta mittetundmine. Lehtedest ma selliseid artikleid ei loe, raadios aga tagamaadest ei räägita.


Selle filmi suur pluss oli muidugi emakeelne kontekst. Ehkki ega liialt palju ei olnud selles just üksnes keelespetsiifilisi väljendeid. Isegi isa rollis olnud mees meenutas mulle pigem Rutikut ja ma ei tulnud selle pealegi, et tegu pole professionaalse näitlejaga, kuna mõningased komistuskohad tundusid olevat taotluslikud. Hiljem sain teada.

Film ise oli aga eestipärane. Selle sõna kõige halvemas mõttes. Eestipärastes filmides on kole palju mõttepause, kus näidatakse looduskaadreid või mõtlevat inimest, suures plaanis. Siin oli suures plaanis nimitegelane, keda kenasti kehastas Kristjan Kasearu.

Ehkki mul pole kuigi suuri kogemusi narkomaanidega, tundus see Magnus mulle siiski liialt puhas ja korrektne, et olla paadunud narkar. Eks laps olla olnud tormilise seksi kõrvalprodukt, kus Merle Jäägri kehastatud emme oli unustanud vastavaid pille võtta. Isa hiljem tunnistas poisile, et neile meeldis seksida, teda ei oodanud keegi.

Poisil olevat mingi haigus, mille tõttu ta ootas oma surma. See pidi esialgselt saabuma juba enne 16. eluaastat, kuid ometi sai sellest mingite rohtude toel siiski mööda hiilitud. Isegi suitsetamine ei viinud surmani. Poisist peast peale armastas Magnus pidevalt endeid manada, seades tingimusi, et kui nüüd see või teine asi nii läheb, siis ta täna veel ei sure.


Isa oli isegi jälgim kui ema. Juba filmi algul tegeles ta naiste valimisega, keda siis Saksamaale pildimodelliks saata. Alasti fotodele sobisid vaid tõeliselt "pandavad" tibid. Sel isal tundus olevat vaid üksainus naine, Magnuse ema. Hiljem tegeles ta juhuseksiga, olles peamiselt panustanud oma narkosõltluse rahuldamisele. Eks eriliselt "keelatuks" osutus see olukirjelduslik film alates sellest, kui isa oma poja lõbumajja viis ja see seal oma psühhiaatriga kohtus. Edasi pakkus isa korduvalt pojale aina paremaid aineid proovida...


Saatuslikuks sai Magnusele üks jalutuskäik metsas, kui mingi mehhaanilisena kostuv kägu kukkus ning ta manas, et kui too kohe vait jääb, siis ta täna ka sureb. Jäigi vait! Poiss kohtus veel ka isaga, kes talle siis dabroo soovis ja minna lasi.

Selle filmi juures oli kõige masendavam see, et õieti midagi nagu ei juhtunudki. Ma usun, et analoogseid peresid on meil teisigi. Kas nad tingimata ka just narkomaanid on, aga hoolimatust on päris kindlasti.

Keelatuks võiks see film jäädagi, kuna selles puudub igasugune õpetuslik või moraliseeriv iva. Ainus, kuidas seda minu meelest demonstreerida tasuks, on mingi dokumentaalkaadrina, umbes nagu sarjas "Saladused", kui keegi jutustaja olukorda kommenteerib. Praegusel kujul on see film tõeline null. Ja seda ka vaatamata meisterlikule näitlemisele.

Kuid ma ei kahtse, et selle ära vaatasin, kuna nüüd vähemasti tean, millest räägitakse. Kui keegi huvituks minu arvamusest, siis ma mitte ei arutleks teemal, kas Magnuse emal on õigus seda filmi keelata (siiski omaette kunstilis-dokumentaalne olukirjeldus ju), vaid hoopis mõtleksin, kas mitte Magnuse vanemaid hoopis karistada.