Skeptikutest

Seda lugu ärgitas mind kirjutama tänases Postimehes ilmunud artikkel pensionifondide "negatiivsest tootlikkusest". Tõsiuskse riigialamana pidasin ka mina nõuks liituda juba 2000. aastal pensionifondiga, kuna kujutasin naiivselt ette, et ehk venitan kuidagiviisi pensini välja. Mida noorem inimene, seda naiivsem ta kipub olema. Ehkki on olemas ka kavalat kaalutlevaid tegelasi. Kindlasti kuuluvad viimaste hulka ka need, kes need pensionisambad välja mõtlesid.


Mina märkasin juba möödunud aastal, et minu pensionifondi paigutatud iga 5 krooni kohta oli alles jäänud vaid 3. Sel aastal on asi vist veelgi hullem, pole vaadanudki. Selliste negatiivsete uudiste sihilik otsimine on võrreldav masohhismiga ning seda ma pole. Mind on süüdistatud mistahes -ISTiks olemises, kuid veel mitte selles, et oleksin masohhist.

Skeptik ma aga vist kahjuks pole. Õigemini pole ma seda tavaliselt õigel ajal. Sellest, kas mina isiklikult usun või ei usu hingede rändamisse või et ma saan aru, et lisaks koletule kogusele juhustele on olemas terve rida tagajärgi, pole aga olemas mingisugust absoluutset ettemääratust, ei sõltu tegelikult midagi. Olen ju teinekord ka elunähtuste teemadel sõna võtnud ning kahelnud nii mõnegi seltskonna terves mõistuses, kuid sellest ei sõltu minu isiklik heaolu.

Seda, et rahal pole vähimatki tähtsust ning et kõige olulisemad on ikka sõbrad ja armastus, võivad rääkida küll üksnes sellised kodanikud, kes pole elu sees kordagi puudust kannatanud. Eksistentsialistlikust aspektist lähtudes on võimalik kõike osta, ka armastust. Eriti kui silmas pidada, et selle sumbuurse mõiste tähendus on viimasel sajandil totaalselt lörtsitud. Kui raha pole, siis ei armasta sind keegi, heal juhul tunneb mõni kaasa ja poetab mõne palukese. Kui aga raha on ülearu palju, siis soeta endale või igaks õhtuks erinev prostituut ning nimeta seda jama armastuseks. Mis vahet sel on?

Kui ma naiivselt pensionifondiga liitusin, siis kujutasin ette, et see on samahea kui minu isiklik kogumisfond, paremal juhul aga lisandub sellele ka dividende. Kuid minu naiivsus ei lubanud mul iial kahtlustada, et selline mu tookordne nõustumine (ega see ju nüüd liialt vabatahtlik otsus polnud) viib negatiivse tootlikkuseni. Maakeeles öelduna saan ma praegu aru nii, et tänu minu ja teiste kaaskannatajate säästudele ning panga ülemäärasele usaldamisele saavad vähemasti niigi rikkad pangakröösused ka raskel ajal lahedalt ja jõukalt ära elada. Väga originaalne.

Oli olemas terve rida skeptikuid, kes toona vaatamata pankade kohustavatele ettekirjutustele jonnakalt ei liitunudki selle pensionifondiga. Pole siiamaani liitunud. Võimalik, et nad ei elagi pensionini. Mina, kes ma enda meelest panin veidi raha kõrvale, et päris vanuigi suisa kuuse all nälga surema ei peaks, ei suuda nüüd ära imetleda nende skeptitsismist tulenenud tarkust. Neil on raha, mul ei ole. Hetkel ma seda raha kasutada ei saa. Õigemini seda 3/5 või veelgi vähem, mis sinna alles on jäänud. Kuid kui sedamoodi summade liigutamine jätkub, kes siis garanteerib, et ma mõne aasta pärast koguni peale maksma ei pea?

Eks see tulene ka otsese kogemuse puudumisest. Mul ei olnud tol ajal raha pangas, kui meil rublad kroonideks keerati. Kuigi siis oli vist ühe krooni hind 10 rubla, ei vahetatud ka tol ajal kõiki rahasid. Ikka ainult teatavas ulatuses. Kõlasid kuuldused, et kõige enam kannatasid pensionärid, kes olid aastate jooksul oma rublasid hoiukassasse kogunud. Oli sul seal siis 3000 rubla või 50000 rubla, järgi jäi ikka vaid 300 krooni. Võimalik, et ma veidi utreerin, kuna pole fakte täpselt uurinud.

Hetkel hakkab minus aga pead tõstma suur skeptitsism kogu selle panganduse suhtes. Peaks äkki hakkama kaaluma, kumb kaotus on suurem: kas lepingu lõpetamisest tulenev rahade kaotus või siis pankurite kombinatoorika teel mahamängitud kaotus. Ehk on hoopis tark see summa hetkel välja võtta ning sukasäärde toppida, kullaks vahetada või mida seesugust? Andke nõu.