Alles möödunud aastal me saime kilgata, et Eesti on kõigist teistest ees oma enneolematult kõrge, 11% majanduskasvuga. Täna räägitakse 9% langusest. Kokku teeb see ju vähenemist 20%.
Kui aus olla, siis ega reainimene ei tunne ei tõuse ega mõõnasid, kui neist räägitakse miljardites kroonides. Tavainimene tunneb oma pisikest rõõmu siis, kui näeb, et kütuse hind on poole aastaga oma 5 kr langenud. Rõõmu tunneb sellest, kui teleris vahvaid saateid ja filme näidatakse või megakuulsus Madonna on mingile paberile alla kirjutanud, et meie kääbusriiki külastab. Kurvaks teeb see, kui iga poeskäigu peale kulub endise 200 kr asemel iga kord vähemalt pooltuhat ning kui kindlat töökohta pole.
Seesugustes tingimustes häirib mind aga kõige enam, et ei teler ega muu meedia ei piirdu üksnes mõnusate saadetega, vaid aina ja üha voolab sealt ebameeldivaid uudiseid. Lisaks pidevalt kaagutatavale kriisijutule tõuseb kuritegevus, esineb katastroofe ja mäsusid. Justkui meie oma riigis veel muresid vähe oleks, kaabitakse aeg-ajalt kokku ka veriseid üllatusi raja tagant. Kõik on halb ja kõik on paha ning aina hullemaks läheb. Mismoodi tavaline inimene sellistes tingimustes käituma peaks? Mediteerima ja rõõmustama?
Võib olla et peakski mediteerima. Mitte et see poleks puhtaimal kujul enesepettus. Nii nagu riigi majanduse kasv ja languski, muutub ka inimese tuju reaalsusse naastes sinusoidselt.
Mulle tundub, et kõige lihtsam on suhtuda ükskõikselt, mitte lasta endasse sisse seesuguseid emotsioone, millega endal suurt midagi peale pole hakata. Pole mõtet püüda muuta seda, mille muutmine sinust ei sõltu.
Õhtupoolikul koostasin Propsise abiga ning tema illustratsioonidele tuginedes ELO uudiskirja #2. Tundub, et isegi põhiautor jäi enamvähem rahule.
Homme on taas päev. Külm veel pealekauba. Hommikul pean Roberti ARKi eksamile sõidutama, samal ajal plaanin läbi mõelda majarahva koosoleku, mida mul ilmselt endal juhtida tuleb. Ehkki lõuna paiku rõõmustasin, et olin oma uurimistöö juhendamise kursusega plaanist ees, jäi lõppkokkuvõttes kolm päevakorras olnud punkti täitmata. See-eest tegin aga homseks planeeritud uudiskirja juba nüüd valmis.
2 kommentaari:
Päriselt ei saa nõustuda webxani matemaatikaga majanduslanguse summaarse arvestuse osas. 2 aasta kokkuvõttes ei tule sel viisil tagajärjeks mitte -20, vaid lausa väike pluss, tsipa üle 2%.
Mis puutub mediteerimisse, siis see pole minu hinnangul sugugi enesepettus, vaid aitabki just asju rahulikumalt võtta (sh ka telekast tulvavaid negatiivseid uudiseid).
Samas tuleb webxani järjekordselt kiita tulemusliku päevasoorituse eest.
Mina isiklikult istun pea vahet pidamata avatud teleri taga. Mediteerimiseks ei jää aega. Aega ei jää ka selleks, et ärrituda või üldse seda kaagutamist kuigi tõsiselt võtta. Asjad on nagu on. Võtan teadmiseks ja kõik.
Ja ma olen oma ligi poole sajandi pikkuse elu jooksul tähele pannud, et maailmaga ei juhtu vähimatki, kui mõni seal leviv uudis minuni ei jõuagi.
Postita kommentaar