Tahtsin siin hakata pajatama viimsest päevast ning olin juba kaunis hoogu sattumas, kui mu poeg kalendrile viidates mind "maa peale tõi" ja aasta lõpu päeva võrra edasi lükkas. Aastavahetus pole midagi enneolematut, kuid mõjutab sellele vaatamata kogu tsiviliseeritud maailma. Näiteks kulub veel päris mitu head aega, mil uue aastaarvuga harjuda. Igasugused aruanded ja muud kokkuvõtted veel pealekauba. Selline on ühiskondlik kokkulepe. Tõsi, globaalne kokkulepe ning paberi peale allkirjastamata. Eks neid kokkuleppeid ole teisigi. Mina olen trehvanud elama just siia, kus ma elan. Vähe sellest, et minult pole keegi elukohavalikuks nõusolekut küsinud, ka minu eksistentsi algus oli suuresti siiski minu sigitajate egoistlik sigadus. Kui see elu poleks selline "hädaorg", võiks ju selle üle liblika kombel rõõmustada ning kasvõi näiteks oma sündimise päeva tähistada, nagu see ka üldlevinud komme on. Minu sündimine oli aga isegi mitte loodusseadus, vaid pigem mingi äpardus. Kuid kuna see nii on, siis las sel olla. Pole ka mõtet nahast välja pugeda, et proovida muuta asju, mille muutmiseks mul võimu pole. On nii nagu on, sobiks siia demagoogilise tautologismina lisada.
Eile õhtul suunas sõber propsis mind artiklile, mis olla kui vesi minu veskile ning mille oli kirjutanud Andrus Kivirähk: "Jeesuslaps ja jõuluvana" ning millele oli tänaseks pärastlõunaks antud ligi 400 kommentaari.
Ma pole tihtilugu olnud selle autori mõttearendustega nõus, ent seekordne on tõepoolest kui vesi minu veskile, võttes süsteemselt kokku kõik selle, mida ma ise jõuludest arvan ning mida ma pole varem viitsinud kirjagi panna. Suhteliselt suur vastukaja, sealhulgas vaid üksikute paarisõnaliste mõttetute repliikidega, kõneleb vaid sellest, et teemapüstitus oli paganlikult asjakohane. Sellesse on toodud suurem osa neid vastuolusid, mis mind ennastki häirinud on. Et teema ka mind võlus, võtsin koguni ka kommentaare lugeda, millistest paar huvitavamat ka siinkohal ära toon, kuna iial ei või kindel olla, kas need seal säilivad. Kommentaaride juures oli kirjas, et kui neile antud hinnang langeb alla teatava kriitilise piiri, siis see kustutatakse.
Üldiselt on päris mitmed kommenteerijad võtnud sõna ka Andrus Kivirähu vastu, toontades, et igasugused valed on ühiskonna loomulik osa. Kõige rafineeritumalt on kõik see kokku võetud ehk järgmises iroonilises vastulauses.
Teine kommentaar on siin pisut teemat laiendav, pannes aga mõtlema hoopis uuele teemale: milline vale on veel muinasjutt ja milline juba kuritegu? Vähe sellest, et ma olen suurema osa oma elust töötanud laste ja noortega, olen ma ka ise laps olnud. Eeldatakse, et inimene unustab. Kuid see unustamine ei pruugi siiski olla nii totaalne. Ma tõesti ei oska kosta teiste eest, kuid mäletan siiski enda lapsepõlve elavamaid seiku kaunis detailselt. Sealhulgas ka seda jõuluvalet. Tõsi, päris varastel eluaastatel ehk mängiski see teatavat rolli. Küll aga pidin ma sageli kahetsema seda, et mind näiteks veebriaris, märtsis, juulis ega septembris ei manitsetud hea laps olema, kuna lapsed ju unustavad head olla. Hea tähendab siinjuures muidugi näiteks seda, et piimaklaas tuleb tingimata tühjaks juua või puder ära süüa. Või et vanemate inimeste jutule ei tohi vahele segada.
Nõukogude ajal seda muret ei olnud, kuna siis oli jõulude pidamine kategooriliselt keelatud. Kuusepuugi toodi tuppa salaja, ehiti ära ning hoiti küünlaid süütamata paksude kardinate taga, et naabrimaalid ei märkaks ega asjakohastele instantsidele kaevata ei saaks. Hilisemal ajal ma pisut leebusin ning püüdsin mõttes neid jõule seostada talvise pööripäevaga, mis tegelikkuses on paar päeva enne suurpidustusi. Talvine pööripäev on tähistamist väärt, kuna siis toimub valguse võit pimeduse üle ning päevad hakkavad taas kukesammu võrra pikemaks venima. Samas pole sellise paratamatu loodusseaduse puhulgi erilist põhjust maailmama suursugust pidu pidada. Vähemasti ei näe ma vähimatki põhjust kingituste kinkimiseks just sel puhul. Kingitusi teha ja eriti saada on alati tore, kuid seda ei pea tegema tingimata millegi PUHUL.
Üks kaunis kindel moment on mu sissekannetes aga küll. Nimelt võib mu seisukohtadega kas nõustuda või mitte. Nagu ka Kivirähu omadega. Ei saa öelda, et mul või tal oleks valed mõtted. Mõtted on mõtted, see on fakt. Lugejal võivad olla teised mõtted, kuna tal on teine arvamus. Kolm punkti...
Eile õhtul suunas sõber propsis mind artiklile, mis olla kui vesi minu veskile ning mille oli kirjutanud Andrus Kivirähk: "Jeesuslaps ja jõuluvana" ning millele oli tänaseks pärastlõunaks antud ligi 400 kommentaari.
Ma pole tihtilugu olnud selle autori mõttearendustega nõus, ent seekordne on tõepoolest kui vesi minu veskile, võttes süsteemselt kokku kõik selle, mida ma ise jõuludest arvan ning mida ma pole varem viitsinud kirjagi panna. Suhteliselt suur vastukaja, sealhulgas vaid üksikute paarisõnaliste mõttetute repliikidega, kõneleb vaid sellest, et teemapüstitus oli paganlikult asjakohane. Sellesse on toodud suurem osa neid vastuolusid, mis mind ennastki häirinud on. Et teema ka mind võlus, võtsin koguni ka kommentaare lugeda, millistest paar huvitavamat ka siinkohal ära toon, kuna iial ei või kindel olla, kas need seal säilivad. Kommentaaride juures oli kirjas, et kui neile antud hinnang langeb alla teatava kriitilise piiri, siis see kustutatakse.
- party 30. detsember 2007 13:20:38 kirjutas:
Mind ei ole mitte kunagi häirinud ükski inimene kes usub ükskõik millesse seni kuni ta seda ei tule vägisi teistele peale suruma. Ma põhimõtteliselt vaataks kaastundega usuhulle nende tegevustes ja laseks ennast sellest sama vähe häirida kui asotsiaalide prügikasti puistamisest. Tunne oleks sama - aegaajalt tekib soov lihtsalt aidata selliseid inimesi. Kahjuks aga! On usuhullude näol tegemist äärmiselt ohtlike tegelastega (vastupidiselt asotsiaalisdele) kes üritavad oma hullust ka teistele levitada. Näiteks selle usuhulluse kooli surumine, riigitoimetustele lisamine jne jne jne on äärmiselt ohtlik ajupesumeetod ning ainult eesmärgiga nende hullude ringi laienadada. Inimene kes on nõrk ja tunneb et vajab usku leiaks kiriku ka ise üles seda ei peaks talle vägisi kätte tooma - või tõesti on mõni usuhull kes arvab et eestis on mõni inimene kes pole kuulnud mis on kirik ja mida sealt "saab"?? Nad peavad selleks ikka äärmiselt ebakindlad siis endas olema. Aga kui hakatakse lapsele 6 aastasest saadik vägisi keskerakonna põhikirja õpetama ja siis 12. klassis küsida, et mis erakonda sa kuuluda soovid, siis eeldatav tulemus on paraku liigagi ennustatav. Vot SEE on põhjus mis paneb mind väga veriselt nendele vastama nende tegevustes, sest tegemist on räige vägivallaga vaba hinge (kui soovite) ja vaimu suhtes. Ning iga vägivald on vägivald täpselt selles samas tähenduses. Seetõttu häirib mind ka riiklik tunnustus ühe usu mingitele pühadele mis jällegi teeb inimesed rohkem vastuvõtlikuks just selle hulluse levimisele.
Üldiselt on päris mitmed kommenteerijad võtnud sõna ka Andrus Kivirähu vastu, toontades, et igasugused valed on ühiskonna loomulik osa. Kõige rafineeritumalt on kõik see kokku võetud ehk järgmises iroonilises vastulauses.
- Harri Kingo 29. detsember 2007 09:17:08
Kui me tahaksime autori kombel olla piinlikult ausad, lõpuni loogilised, lausa teaduslikult perfektsed, siis jah - meie ümber on väga palju valet! Esimesed suured valed räägitakse meile meie varases lapsepõlves. Aga hullem veel - selle asemel, et need valed täiskasvanutena paljastada, teeme me ise sedasama oma lastele, mis meile tehti - me valetame neile otse silma sisse kõige räigemaid valesid ja ebateaduslikkust - ja seda iga päev! See on ilmekas näide, kuidas ajupesu kestab lausa põlvest põlve.
On nimelt teaduslikult tõestatud, et loomad ei oska rääkida, et põrsad pole isegi kolmekesi võimelised maju ehitama, et öökull ei ole ega saagi olla professor, et kakukesed ei oma intellekti ja otsustusvõimet ja on täielik absurd arvata, et Karlssoni sugune küborg võinuks reaalselt Astrid Lindgreni eluajal üldse olemas olla. Isegi jaapanlased pole ja NASA üheskoos pole millegi selleni täna veel jõudnud – helikopter-inimene!!
Aga just sellistest valedest kubiseb kaasaja väikese inimese, lapse maailm. Ja neid häbituid valesid levitavad täiskasvanud - inimesed meie endi seast!
Autori meelestatus on õige - kui juba ausus, siis ausus alati, vääramatult ja lõpuni. Pole suurimat kuritegu taeva all kui seletada lastele midagi päkapikkudest ja Jõuluvanast - see vale vajutab kustumatu jälje lapse teadvusesse ja kandub lausa põlvest põlve edasi.
Teine kommentaar on siin pisut teemat laiendav, pannes aga mõtlema hoopis uuele teemale: milline vale on veel muinasjutt ja milline juba kuritegu? Vähe sellest, et ma olen suurema osa oma elust töötanud laste ja noortega, olen ma ka ise laps olnud. Eeldatakse, et inimene unustab. Kuid see unustamine ei pruugi siiski olla nii totaalne. Ma tõesti ei oska kosta teiste eest, kuid mäletan siiski enda lapsepõlve elavamaid seiku kaunis detailselt. Sealhulgas ka seda jõuluvalet. Tõsi, päris varastel eluaastatel ehk mängiski see teatavat rolli. Küll aga pidin ma sageli kahetsema seda, et mind näiteks veebriaris, märtsis, juulis ega septembris ei manitsetud hea laps olema, kuna lapsed ju unustavad head olla. Hea tähendab siinjuures muidugi näiteks seda, et piimaklaas tuleb tingimata tühjaks juua või puder ära süüa. Või et vanemate inimeste jutule ei tohi vahele segada.
Nõukogude ajal seda muret ei olnud, kuna siis oli jõulude pidamine kategooriliselt keelatud. Kuusepuugi toodi tuppa salaja, ehiti ära ning hoiti küünlaid süütamata paksude kardinate taga, et naabrimaalid ei märkaks ega asjakohastele instantsidele kaevata ei saaks. Hilisemal ajal ma pisut leebusin ning püüdsin mõttes neid jõule seostada talvise pööripäevaga, mis tegelikkuses on paar päeva enne suurpidustusi. Talvine pööripäev on tähistamist väärt, kuna siis toimub valguse võit pimeduse üle ning päevad hakkavad taas kukesammu võrra pikemaks venima. Samas pole sellise paratamatu loodusseaduse puhulgi erilist põhjust maailmama suursugust pidu pidada. Vähemasti ei näe ma vähimatki põhjust kingituste kinkimiseks just sel puhul. Kingitusi teha ja eriti saada on alati tore, kuid seda ei pea tegema tingimata millegi PUHUL.
- Sageli süüdistatakse mind selles, et jätan oma jutu justkui poolikuks ega esita lõplikke lahendusi. Kuid esiteks, kas neid lõplikke lahendusi üldse ongi olemas? Ja kui on, siis mis neist ikka mustvalgel lahti kirjutada? Alati on ju võimalik diskussiooni arendada, kui midagi mu öeldust arusaamatuks jääb.
Üks kaunis kindel moment on mu sissekannetes aga küll. Nimelt võib mu seisukohtadega kas nõustuda või mitte. Nagu ka Kivirähu omadega. Ei saa öelda, et mul või tal oleks valed mõtted. Mõtted on mõtted, see on fakt. Lugejal võivad olla teised mõtted, kuna tal on teine arvamus. Kolm punkti...
7 kommentaari:
Et selle pika ja mitmetahulise arutluse lahkamist kusagilt alustada, olgu esmalt tsiteeritud Wikipediat - ei ole see m.a.j. või P.Kr või anno Domini niiväga suvalis-sõbralik kokkulepe ühti. Lähemalt võime Vikipeediast
lugeda (lisaks muule huvitavale):
Kristliku ajaarvamise levik maailmas tuleneb kristliku traditsiooniga riikide domineerivast positsioonist. Praegu on kristlik ajaarvamine ülemaailmne standard, mida tunnustavad näiteks ÜRO ja Ülemaailmne Postiliit. Mitmes riigis on tavakasutuses mõni teine ajaarvamine.
Kiviräha (-rähu, -rähki) kirjatükiga tuleb mulgi üldjoontes nõustuda: eks see meie eklektiline jõulutrall pisut pentsik või tunduda täiserapooletule kõrvaltvaatajale. Just sel põhjusel taunivadki näiteks puritaanlikud jehoovatunnistajad jõulude pidamist. Pealegi, Jeesuse tegeliku sünniajaga pole neil pühadel suure tõenäosusega mingit pistmist.
Talvise pööripäeva puhul tasub samas siiski meenutada, et sellest alates on mitu järjestikust päeva ühepikkused - eks siis veni ka tähistamine loomuldasa pikemaks. Kusjuures minu meelest on talvine pööripäev igati tähistamist väärt, erinevalt muudest pööripäevadest ja veelgi küsitavama sisuga tähtpäevadest. Päeva pikenemine teeb rõõmu igaühele ja süstib ühtlasi lootust kevade peatse saabumise osas. Lisaks kulub just pimedal talveajal inimestele marjaks ära veidi särtsu ja pidutuju!
Webxani tsiteeringud olid mõlemad huvitavad. Esimene tundus küll ülemäära usufoobne - isiklikult mitmeid usklikke tundes ei saa neid küll ühegi mõõdupuuga "vaesekesteks" ega "hulludeks" nimetada, pigem suisa vastupidi. (Ükskord kirjutan sel teemal ka oma blogis.) Samuti ei pelgaks ma niiväga ka usklike tehtavat "ajupesu" - lapsi ei saa kasvatada vaakumis, niikuinii tabab neid mustmiljon erinevat mõjutust. Seda eriti moodsal infoajastul.
Harri Kingo pakub minu mõtete toetuseks iroonilises võtmes vastulause muinasjuttude kohta. Kahtlemata on ka nende näol tegu "ajupesuga" - on päris selge, et keskmine väikelaps võtab taolisi lugusid surmtõsiselt ja elab neisse sügavalt sisse. Ent mingil hetkel enne täiskasvanuks saamist saab ta kasvanud intellekti ja loogikataju toel asjale ise pihta ja "ajupesu" lakkab mõjumast. (Mitte et enamus muinaslugusid ei peegeldaks läbi teatud tegelaskujude ja süžeekäikude inimühiskonna sügavamaid tõekspidamisi ega arhetüüpe.)
Avastasin, et pean siiski kolmanda kommi ka lisama selle pika loo kohta. Nimelt, kingituste tegemine millegi PUHUL on minu arvates siiski kasulik asjade korraldus. See soodustab inimestevahelist suhtlemist ja arendab empaatiat. Paljukest meil muidu ikka meelde tuleks kaaskodanikke kingitustega rõõmustada? Lisaks kehtib ka ju ütlemine, et kõige suurem rõõm olla andmisrõõm. Miks siis mitte seda rõõmu, olgugi pisut kunstlike nippidega, rohkendada?
Webxani 2 viimasele lõigule kirjutaksin aga alla igasuguste klausliteta. Blogimist alustades olin täis indu asuda letti lööma omapoolseid "lõplikke tõdesid" ja "teemasid ammendama". Tegelikult näitab aga praktika, et üldjuhul suudan teemast pakkuda vaid mõne VAATENURGA või siis põgusa neutraalse ülevaate.
Pealegi, kus on kirjas, et inimesel peab iga asja kohta olema oma arvamus? Tegelikult, mida enamates valdkondades oma arvamust omada, seda suurem on tõenäosus end lihtsalt narriks teha. Samas kui vaikimine lubanuks jääda filosoofiks. :P
Muide, mina rääkisin oma lastele muinasjuttude asemel oma vanaema heietusi, enda lapsepõlves juhtunud nalju jt tegelikkuses aset leidnud juhtumisi. Muinasjuttudega tutvusid nad multikate kaudu. Ja suhtusidki igasugu üleloomulikesse asjadesse kui multikatesse :D
Oot, aga muinasjuturaamatud? Mulle eriti muinasjutte ette ei loetud (igatahes ma seda ei mäleta), aga nii kui tähed selgeks sain, kukkusin neid ise veerima. Usun, et koolimineku ajaks polnud raamatukogusse jäänud ainsatki minust puutumata muinasjuturaamatut. :P
Samas eeskujulik skeptilis-ratsionaalne kasvatusmetoodika kass27 poolt! (Kui just vanaema heietused üleloomulikku hõngu ei sisaldanud?) :P
(Alternatiiv oleks ehk olnud ka iga muinasjutu läbilugemise järel korraldada teaduslik diskussioon, et välja selgitada ja koos ümber lükata kõik loos avastatud ebateaduslikud elemendid.) ;)
Minu lapsed olid nii andekad, et selekteerisid ise muinasjuttudest välja tolle absurdipoole :D Ka jõuluvana sees olev issi paljastati üsna ruttu ning issi hakkaski avalikult toda taati esitama.
Siinkohal oleks tõesti tarvidus mõnele huvilisele anda uurimistöö teemaks, millised riigid on sellised, kus neid nn kristlikke traditsioone (eriti ajaarvamist) millekski ei peeta. Või kas need on üldse väärt kandma RIIGI nimetust.
Olen ka mina telerist näinud saateid, kus mingid tillernöpside väel ringisilkavad odadega mehikesed ümber lõkke keksivad ja kõigevägevamalt vihma paluvad, mis ilmselt tuleb kas tänu või vaatamata nende soigumisele. Need on üksikud suguharud, kes ei jaga riigi asjadest halligi. Sisuliselt on tegu rariteetse nähtusega meie planeedi arengus. Ühiskond tervikuna on siiski üle läinud infoajastule, nood üksikud aga püsivad (kas siis naturaalselt või turistide meelitamiseks) endiselt agraarajastus või koguni korilastena.
Postita kommentaar