On päevi, kus kõik laabub suurepäraselt ja tõrgeteta, kuid on ka selliseid, kus vaatamata lisapingutustelegi ei liigu miski asi paigast. Muidugi võiks ju põhjalikult analüüsida, miks see on nii. Näiteks, et kas siin pole tegu mingite võngete või lainete või, moodsalt öeldes, energiatega. Kuid vaevalt ka see analüüs midagi muudaks, kuna asjad tavaliselt on nagu need on.
Ja otse loomulikult on nüüd siis talveuneaeg täiega kohal. Kuigi ametliku talveni on veel enam kui paar nädalat aega. Plaanisin ju küll ärgata ikka varavalges, kuid põõnutasin kui karuott poole üheteistkümneni. Ja oleks et siis seejärel veel tööle asunud. Õigemini, asusin küll, kuid üldsegi mitte eile planeeritud teemadel. Enne ikka kiireloomulised vahele tulnud asjad. Ilmselt tuleb ikka end kohviga normaalsesse konditsiooni saada ning võtta tööajaks kl 20...4, misjärel homne hommik planeerida tukastamisele. Kuigi homme pean olema Toomel. Kuid kui piisavalt kavalalt see õhtune (öine) aeg sisustada, siis võin ka seal kogu pärastlõuna ning õhtu veeta. Kuid kõik see ei ole siiski põhjuseks, et nüüd tundide viisi sel teemal arutleda.
Igasugused plaanid on siiski vaid orientiiriks, mitte aga selleks, et nende lörriminekust end heidutada lasta. Plaane saab pealegi ka ümber teha. Vastasel korral kukuks kõik välja nii, nagu kurikuulsas nõiasaates, mille läbivaks sõnumiks on:
Mitte et kõik see ei viitaks asjaolule, justkui elu on mõttetu ajaraiskamine. Muidugi on neid sinisilmseid, kes lohutavad end sellega, et neil on veel teine ja kolmas ja neljas jne jne elu ning et nad on oma eelmises ja üle-eelmises jne elus teab mida suurt korda saatnud. Vat mind sünnitati siia äärmiselt ropul moel (nagu see sünnitamine iseenesest ikka on) ning surres muutun ma ka ilmselt vastikuks haisvaks laibaks, kui keegi mitte varem jaole ei saa ning mu kärvanud lihakeha ei tuhasta. Ja isegi kui mul peaks olema mingisugune omaette eksisteeriv hing, siis pole sel küll vahet, kas ma selle olemasolusse usun või mitte. Niikuinii elan just nii nagu oskan. Kindel on aga see, et ei kavatse otsida kedagi, kes mulle hingamist või mõtlemist õpetaks. Kuna sellisel juhul tekib minus koheselt õigustatud küsimus: kust teab vastav tüüp nii täpselt, mis need õiged hingamine, mõtlemine ja toitumine on.
Mina usaldan oma organismi. Kui sellel tuleb isu manustada midagi soolast, ju siis on talle seda vaja. Ainsad ohtlikud asjad on siin kõiksugused sõltuvust tekitavad ained, milliste nimistu polegi nii lühike kui algul paistab. Võimalik, et neid tasuks piirata kuni koguni vältida. Samas pole inimtotrusel iial piire. Näiteks reklaamitakse avalikul ekraanil mingisugust laktoosivaba piima, et ka piima mittetaluvad inimesed, keda olla meil iga viies, saaksid seda emase koduveise muundunud higinäärme eritist, seda emulgeerunud nõre, nautida! Piim on siiski selgelt imikute toit. Inimimikutele on "looduse poolt ette nähtud" nende oma ema rinnapiim, mitte terve müriaad rinnapiimaasendajaid! Täiskasvanud inimeste puhul on täiesti normaalne, kui nad piima ei talu. Mida siin siis veel nautida? Selle asemel, et 20% laktoositalumatusega inimesi kohelda kui õnnetuid haigeid, tuleks parem mõelda, kas mitte ülejäänud 80% pole veidi muteerunud oma piimahimus? Kvantiteet ei pruugi siiski alati olla määravaks vähemuse määratlemisel.
Kui nüüd tagasi tulla kuulsate nõiasaadete juurde, siis teine sage sealne sõnum on, et nõiad õpetavad inimesi õigesti elama. Tegelikkuses on olemas veel üks, vaata et kõige olulisem sõnum, milleta pole vist ükski osa sellest saatest läbi saanud. Kõige tähtsam on usk! Ma tõesti pole olnud kõnealuse saate andunud vaataja, kuid vana traditsiooni kohaselt mängib mul teler praktiliselt ööpäevaringselt taustaks. Igasugune usk on minu jaoks vähemal või kaugemal määral seotud religiooniga. Õigupoolest jäetakse selle mõiste tõlgendamine igaühe enda teha. Endasse, oma võimetesse peab uskuma. See kõlab siiski teisiti kui pime usk mingisse kõrgemasse võimu. Usul ja usul on ka vahe. Terminoloogia on kole puudulik ning sellest võivad tekkida teatavad tagasilöögid. Nii nagu inglise keelt kõnelevatel inimestel puudub otseselt teaduse mõiste, pole võimalik iial neist täiel määral aru saada, mida nad parasjagu sõna science kasutades silmas peavad. Tähistatakse ju sama sõnaga nii uurimuslikku õpet lasteaiarühmas, teaduslikul meetodil põhinevat uurimistööd kui ka kirjeldavaid vaatlustegevusi. Muidugi ei tähena see seda, et neil vastavate tegevuste kirjeldamiseks alternatiivseid sõnu poleks. Või siis õnnetud venelased, kellele on kodu mõiste täiesti tundmatu, kuna nende dom ei ole ju muud kui maja. Kuhu aga koti nurka viskab, seal ongi dom. Ei mingisugust kodutunnet. Vähemasti sellises mõttes nagu meie seda silmas peame. Seesuguste mõistete ja nende tähenduse kallal uurimine võiks ju kanda ka nime teadus, mis pole ometi samas samaväärne sellise teadusega, mille avastused muudavad seniseid arusaamu maailmast, või kogu elukorraldust. Võtame siinkohal või mikrokiibi.
Reeglina ei pööra ma end mittehuvitavatele saadetele vähimatki tähelepanu, kuid tänasele jäi kõrv peale. Ravimatuid haigusi ei ole olemas, kuid on olemas ravimatud haiged, teatas Taaniel. Kahtlemata pälvib selline revolutsiooniline mõte tähelepanu. Iseasi, kas sellisel väitel ka mingisugune eriline mõte on. Mis vahet seal on, kas süüdi on kass või vaasi rabe materjal või põrand või hoopis gravitatsiooniseadus, oluline on see, et vaas on katki. Kassile võiks ju nüüd loengu pidada hapra vaasi hindamatutest väärtustest, kuid ega vast seegi ei muudaks vaasi terveks ega paneks kassile aru pähe.
Samast tänasest nõiasaatest pärineb ka idee, et kui inimene usub... siis aitab kasvõi tavaline seeme, et teda tervendada. Ilmselt pole siinkohal tegemist siiski pea tagumisega vastu maad täistundidel ega ka ikooni poole ringutamisega, vaid hoopis mingi kolmanda usuga. Ent see usk on vaatamata oma loomule siiski pime ehk põhjendamatu. Võimalik, et teistel "energeetilistel tasanditel" mõtlevatele inimestele ongi vaja mingisugust müstilist ja määramatut jõudu, millele ta selgitust ei oska anda. Mulle isiklikult ei ole iidoleid vaja selleks, et uskuda näiteks oma tervenemisse tatitõvest. Iidoliks siis siinkohal ka kasvõi mingi seletamatu nähtus. Kui ei leia seletust, mis siis selle kallal ikka oma pead vaevata. Siin tasuks minu meelest suhtuda samamoodi kui eelpoolmainitud kass suhtuks loengusse laualt maha aetud vaasi väärtusest. Kass keeraks end paremal juhul mugavalt kerra ja lööks rahulolevalt nurru. Täiesti absurdne oleks kassi füüsiliselt karistada. Selleski situatsioonis tasuks tegeleda selliste abinõudega, mis meist sõltuvad. Näiteks mitte lasta kassi tuppa, mitte soetada kallist vaasi või mitte asetada vaasi lauale, millelt kass selle kerge vaevaga maha ajada saab. Muu pole oluline. Vähemasti mitte sedavõrd oluline, et sel teemal pikemalt peatuda.
Ikka sama Taanieli küljes kinni püsides võisime kuulda suurepärast definitsiooni. Šarlatan on see, kes esineb teadjana, targana selles teaduse valdkonnas, milles ta ei pruugi üldse teadja olla. Pane aga 500 krooni laua peale... Kui siin see 500 krooni jutt tähelepanuta jätta, siis sama määratluse järgi on meil šarlatane rohkem kui küllalt. Siingi võiks eristada neid inimesi, kes tegelevad oma olematute teadmiste levitamisega teadlikult ning neid, kes arvavad, et teavad, millest räägivad. Viimased on eriti ohtlikud. Eriti kergeusklikele.
Ja otse loomulikult on nüüd siis talveuneaeg täiega kohal. Kuigi ametliku talveni on veel enam kui paar nädalat aega. Plaanisin ju küll ärgata ikka varavalges, kuid põõnutasin kui karuott poole üheteistkümneni. Ja oleks et siis seejärel veel tööle asunud. Õigemini, asusin küll, kuid üldsegi mitte eile planeeritud teemadel. Enne ikka kiireloomulised vahele tulnud asjad. Ilmselt tuleb ikka end kohviga normaalsesse konditsiooni saada ning võtta tööajaks kl 20...4, misjärel homne hommik planeerida tukastamisele. Kuigi homme pean olema Toomel. Kuid kui piisavalt kavalalt see õhtune (öine) aeg sisustada, siis võin ka seal kogu pärastlõuna ning õhtu veeta. Kuid kõik see ei ole siiski põhjuseks, et nüüd tundide viisi sel teemal arutleda.
Igasugused plaanid on siiski vaid orientiiriks, mitte aga selleks, et nende lörriminekust end heidutada lasta. Plaane saab pealegi ka ümber teha. Vastasel korral kukuks kõik välja nii, nagu kurikuulsas nõiasaates, mille läbivaks sõnumiks on:
- kõik hingavad valesti
- kõik toituvad valesti
- kõik mõtlevad valesti
- inimene ei oska elada
Ja üleüldse,
Mitte et kõik see ei viitaks asjaolule, justkui elu on mõttetu ajaraiskamine. Muidugi on neid sinisilmseid, kes lohutavad end sellega, et neil on veel teine ja kolmas ja neljas jne jne elu ning et nad on oma eelmises ja üle-eelmises jne elus teab mida suurt korda saatnud. Vat mind sünnitati siia äärmiselt ropul moel (nagu see sünnitamine iseenesest ikka on) ning surres muutun ma ka ilmselt vastikuks haisvaks laibaks, kui keegi mitte varem jaole ei saa ning mu kärvanud lihakeha ei tuhasta. Ja isegi kui mul peaks olema mingisugune omaette eksisteeriv hing, siis pole sel küll vahet, kas ma selle olemasolusse usun või mitte. Niikuinii elan just nii nagu oskan. Kindel on aga see, et ei kavatse otsida kedagi, kes mulle hingamist või mõtlemist õpetaks. Kuna sellisel juhul tekib minus koheselt õigustatud küsimus: kust teab vastav tüüp nii täpselt, mis need õiged hingamine, mõtlemine ja toitumine on.
Mina usaldan oma organismi. Kui sellel tuleb isu manustada midagi soolast, ju siis on talle seda vaja. Ainsad ohtlikud asjad on siin kõiksugused sõltuvust tekitavad ained, milliste nimistu polegi nii lühike kui algul paistab. Võimalik, et neid tasuks piirata kuni koguni vältida. Samas pole inimtotrusel iial piire. Näiteks reklaamitakse avalikul ekraanil mingisugust laktoosivaba piima, et ka piima mittetaluvad inimesed, keda olla meil iga viies, saaksid seda emase koduveise muundunud higinäärme eritist, seda emulgeerunud nõre, nautida! Piim on siiski selgelt imikute toit. Inimimikutele on "looduse poolt ette nähtud" nende oma ema rinnapiim, mitte terve müriaad rinnapiimaasendajaid! Täiskasvanud inimeste puhul on täiesti normaalne, kui nad piima ei talu. Mida siin siis veel nautida? Selle asemel, et 20% laktoositalumatusega inimesi kohelda kui õnnetuid haigeid, tuleks parem mõelda, kas mitte ülejäänud 80% pole veidi muteerunud oma piimahimus? Kvantiteet ei pruugi siiski alati olla määravaks vähemuse määratlemisel.
Kui nüüd tagasi tulla kuulsate nõiasaadete juurde, siis teine sage sealne sõnum on, et nõiad õpetavad inimesi õigesti elama. Tegelikkuses on olemas veel üks, vaata et kõige olulisem sõnum, milleta pole vist ükski osa sellest saatest läbi saanud. Kõige tähtsam on usk! Ma tõesti pole olnud kõnealuse saate andunud vaataja, kuid vana traditsiooni kohaselt mängib mul teler praktiliselt ööpäevaringselt taustaks. Igasugune usk on minu jaoks vähemal või kaugemal määral seotud religiooniga. Õigupoolest jäetakse selle mõiste tõlgendamine igaühe enda teha. Endasse, oma võimetesse peab uskuma. See kõlab siiski teisiti kui pime usk mingisse kõrgemasse võimu. Usul ja usul on ka vahe. Terminoloogia on kole puudulik ning sellest võivad tekkida teatavad tagasilöögid. Nii nagu inglise keelt kõnelevatel inimestel puudub otseselt teaduse mõiste, pole võimalik iial neist täiel määral aru saada, mida nad parasjagu sõna science kasutades silmas peavad. Tähistatakse ju sama sõnaga nii uurimuslikku õpet lasteaiarühmas, teaduslikul meetodil põhinevat uurimistööd kui ka kirjeldavaid vaatlustegevusi. Muidugi ei tähena see seda, et neil vastavate tegevuste kirjeldamiseks alternatiivseid sõnu poleks. Või siis õnnetud venelased, kellele on kodu mõiste täiesti tundmatu, kuna nende dom ei ole ju muud kui maja. Kuhu aga koti nurka viskab, seal ongi dom. Ei mingisugust kodutunnet. Vähemasti sellises mõttes nagu meie seda silmas peame. Seesuguste mõistete ja nende tähenduse kallal uurimine võiks ju kanda ka nime teadus, mis pole ometi samas samaväärne sellise teadusega, mille avastused muudavad seniseid arusaamu maailmast, või kogu elukorraldust. Võtame siinkohal või mikrokiibi.
Reeglina ei pööra ma end mittehuvitavatele saadetele vähimatki tähelepanu, kuid tänasele jäi kõrv peale. Ravimatuid haigusi ei ole olemas, kuid on olemas ravimatud haiged, teatas Taaniel. Kahtlemata pälvib selline revolutsiooniline mõte tähelepanu. Iseasi, kas sellisel väitel ka mingisugune eriline mõte on. Mis vahet seal on, kas süüdi on kass või vaasi rabe materjal või põrand või hoopis gravitatsiooniseadus, oluline on see, et vaas on katki. Kassile võiks ju nüüd loengu pidada hapra vaasi hindamatutest väärtustest, kuid ega vast seegi ei muudaks vaasi terveks ega paneks kassile aru pähe.
Samast tänasest nõiasaatest pärineb ka idee, et kui inimene usub... siis aitab kasvõi tavaline seeme, et teda tervendada. Ilmselt pole siinkohal tegemist siiski pea tagumisega vastu maad täistundidel ega ka ikooni poole ringutamisega, vaid hoopis mingi kolmanda usuga. Ent see usk on vaatamata oma loomule siiski pime ehk põhjendamatu. Võimalik, et teistel "energeetilistel tasanditel" mõtlevatele inimestele ongi vaja mingisugust müstilist ja määramatut jõudu, millele ta selgitust ei oska anda. Mulle isiklikult ei ole iidoleid vaja selleks, et uskuda näiteks oma tervenemisse tatitõvest. Iidoliks siis siinkohal ka kasvõi mingi seletamatu nähtus. Kui ei leia seletust, mis siis selle kallal ikka oma pead vaevata. Siin tasuks minu meelest suhtuda samamoodi kui eelpoolmainitud kass suhtuks loengusse laualt maha aetud vaasi väärtusest. Kass keeraks end paremal juhul mugavalt kerra ja lööks rahulolevalt nurru. Täiesti absurdne oleks kassi füüsiliselt karistada. Selleski situatsioonis tasuks tegeleda selliste abinõudega, mis meist sõltuvad. Näiteks mitte lasta kassi tuppa, mitte soetada kallist vaasi või mitte asetada vaasi lauale, millelt kass selle kerge vaevaga maha ajada saab. Muu pole oluline. Vähemasti mitte sedavõrd oluline, et sel teemal pikemalt peatuda.
Ikka sama Taanieli küljes kinni püsides võisime kuulda suurepärast definitsiooni. Šarlatan on see, kes esineb teadjana, targana selles teaduse valdkonnas, milles ta ei pruugi üldse teadja olla. Pane aga 500 krooni laua peale... Kui siin see 500 krooni jutt tähelepanuta jätta, siis sama määratluse järgi on meil šarlatane rohkem kui küllalt. Siingi võiks eristada neid inimesi, kes tegelevad oma olematute teadmiste levitamisega teadlikult ning neid, kes arvavad, et teavad, millest räägivad. Viimased on eriti ohtlikud. Eriti kergeusklikele.
4 kommentaari:
Igaüks üritab end kehtestada. Kes nn tarka juttu puhudes, kes jõudu kasutades. Ja ongi kogu põhjendus sellele jamale :P
Nõustun eelkommenteerijaga ses osas, et vajadus end elus/ maailmas kehtestada on inimestele olemuslikult omane. Küll aga tunduvad kaks järgmist lauset mulle, noorele ullikesele, liigpessimistliku ja resigneerunud lihtsusatamisena. Võrdluseks: webxani sulest sündinuna tähendanuks taoline avaldus (temapoolse viitsimise korral) tundidepikkusi tormilisi MSNi-vaidlusi. :P
Webxani morjendava lugulaulu usku ja nõidasid puudutavat osa ma praegu ei kommenteeriks, kuna plaanin samadel teemadel varsti ise Mõttesahvris sõna võtta. Seega kommin hetkel vaid "ilmalikke" vahesopsatusi.
Tänases teadusseminaris märkis prof Marika Mikelsaar, et inglastel on "lahjema teaduse" kohta kasutusel peamiselt 'research', 'science' oleks siis pigem täppis- ja loodusteadused. Aga ega see veel kogu tõde pole, täitsa levinud on neil ju ka näiteks termin 'social sciences'.
Räägid endale veidi vastu, väites, et mõistete ja tähenduste uurimine pole oluline ega suuda maailma muuta. Mõisted ja neile omistatavad tähendused (sh ka positiivsed või negatiivsed varjundid) on meie tegelikkuse olulised kujundajad. Ise ju tõid toreda näite venelaste kodutunde puudumisest selle õnnetu keelepuude tõttu. Äkki tulekski vene keelde juurutada vastav uudissõna, ja ajapikku pöörduksidki asjad selles riigis paremuse poole? ;)
Paraku ei aita siinkohal ka uudiksõnad, eriti aga juhul, kui neid veel keegi võõramaalane püüab kasutusse võtta.
Analoogne on lugu nende risöötšide ja saiensitega. Mis vahet sel on, millised sõnad keeles VEEL olemas on, kui meie siin peame leppima ühese tõlkega iga ilma korral.
Kui rääkida keelest, siis pigem ikka emakeelest. Olgu see siis üks risöötši objekte (kuna teadus see pole).
Postita kommentaar