Vana peer ehk Only one oli PÖFFi film, millega tänane kultuuriline programm tipnes. Kui ma poleks end tundnud surmväsinuna ning poole filmist elegantselt maha maganud, võiksin selle kohta ju ka arvustuse kirjutada. Kinodes olen ma arvates nõukogude korra kokkukukkumisest käinud üliharva, kuid igakordselt on mind häirinud see filminäitajate kutsehaigus, mis neil näikse olevat diskoritega sama. Alailma pannakse film nii valjult lõugama, et iseenda mõtteidki enam ei kuule. Kui film oleks veel mõnes inimestele arusaadavas keeles, kuid seekord oli see hollandikeelne kisa ingliskeelsete subtiitritega ning minu pea ei suutnud kuidagi välja mõelda, miks see heli pidi nii vali olema. Mul on aga kujunenud tingitud refleks, mis avaldub selles, et tegevusetult valjus helifoonis olles tuleb mulle uni. Nii ma magasingi ilmselt suurema osa sellest väärt filmist maha.
Aga päev algas suhteliselt seiklusrohkelt. Nimelt läksime algatuseks Gunniga Athenat Emajõe kaldalt otsima. Ma taipasin seda alles siis, kui olin meie esimürmekoloogi Ants Johannes Martini soovitusel, kes seal majas ühiseluliste sitikate konverentsil viibis, baaripoiss Kallelt infot küsima läinud. Taipasin seda üsna kohe pärast oma küsimuse esitamist, kuna Kalle rinnas oli silt, millel kirjas ka Atlantis. Meie PÖFF pidi aga aset leidma ju hoopis Athenas. Lasin Kallel siis endale kannatlikult selgitada, kui eksinud ma omadega olin, ning lahkusin end jõuluehteisse ehtivast endisest Kaunase restoranist. Athena on aga see endine Saluut.
Kui nüüd mõelda, mida suurt tarka see kultuuriline päev endaga kaasa tõi, siis hakkab tagasi mõeldes suisa kahju raisatud päevast. Atlantisest sõitsime Annelinna, seal saime Eedeni keskuses osa Untsakate kontserdist... Noid oli ansamblist kohal vaid kaks, kuid tulemus polnud üldse kehv. Vast oleks neilgi pisut toredam olnud esineda, kui kusagil saali peal oleks istunud mõni aplausaator, nagu eilsel Rigolettol oli selleks Aivar Mäe teatri tagapingis.
Pärast Eedenit tegime pisikese tiiru Supilinna, siis Veerikule... edasi südalinnas paiknevasse kultuurikeskusse Kaubamaja. Kuna Gunn ei suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et mul näkkas Sangari vabrikupoest nägus püstkraega päevasärk, mille ma tänu ITIC kaardile sain veel 7% odavamalt ehk siis suisa 237 krooni eest. Paraku polnud ka Kaubamajas Gunnile sobiva mõõduga särki. Küll aga saime sealt soetada oma PÖFFi piletid, tema endale veel nii mõnedki piletid pealinnas toimuvatele üritustele. Siis suundusime kesklinna ning veetsime paar tundi india restoranis, võideldes toidu kogustega ning kiites end elutarkuse eest, et me ostsime igat vaid ühe portsu, millest siis kahe peale jaotadeski jagu ei saanud. Nad pakkisid aga osa hõrke ja teravaid roogasid koju kaasa. Arve oli sel neljakäigulisel lõunal kahe peale veidi üle pooletuhande krooni. See on aga tõeliselt soodne.
Film aga oli vanast mehest, kes oma tütrega mitte just kuigi hästi läbi ei saanud, küll aga kõrges eas veel armurõõmudestki lugu pidas. Ta enda naine oli vähki surnud. Partneriks oli tal nii mingi suure komisjonikaaslase naine kui ka tütrevanune daam, kelle mees hooldekodus elas. Seesama naine päästis sisuliselt mehe enese hooldekodust, kui tütar teda sinna sokutada üritas... Tegelikult on isegi Tähtede sõda huvitavam ning ma lihtsalt ei viitsi arvustust kirjutada.
Aga päev algas suhteliselt seiklusrohkelt. Nimelt läksime algatuseks Gunniga Athenat Emajõe kaldalt otsima. Ma taipasin seda alles siis, kui olin meie esimürmekoloogi Ants Johannes Martini soovitusel, kes seal majas ühiseluliste sitikate konverentsil viibis, baaripoiss Kallelt infot küsima läinud. Taipasin seda üsna kohe pärast oma küsimuse esitamist, kuna Kalle rinnas oli silt, millel kirjas ka Atlantis. Meie PÖFF pidi aga aset leidma ju hoopis Athenas. Lasin Kallel siis endale kannatlikult selgitada, kui eksinud ma omadega olin, ning lahkusin end jõuluehteisse ehtivast endisest Kaunase restoranist. Athena on aga see endine Saluut.
Kui nüüd mõelda, mida suurt tarka see kultuuriline päev endaga kaasa tõi, siis hakkab tagasi mõeldes suisa kahju raisatud päevast. Atlantisest sõitsime Annelinna, seal saime Eedeni keskuses osa Untsakate kontserdist... Noid oli ansamblist kohal vaid kaks, kuid tulemus polnud üldse kehv. Vast oleks neilgi pisut toredam olnud esineda, kui kusagil saali peal oleks istunud mõni aplausaator, nagu eilsel Rigolettol oli selleks Aivar Mäe teatri tagapingis.
Pärast Eedenit tegime pisikese tiiru Supilinna, siis Veerikule... edasi südalinnas paiknevasse kultuurikeskusse Kaubamaja. Kuna Gunn ei suutnud kuidagi leppida asjaoluga, et mul näkkas Sangari vabrikupoest nägus püstkraega päevasärk, mille ma tänu ITIC kaardile sain veel 7% odavamalt ehk siis suisa 237 krooni eest. Paraku polnud ka Kaubamajas Gunnile sobiva mõõduga särki. Küll aga saime sealt soetada oma PÖFFi piletid, tema endale veel nii mõnedki piletid pealinnas toimuvatele üritustele. Siis suundusime kesklinna ning veetsime paar tundi india restoranis, võideldes toidu kogustega ning kiites end elutarkuse eest, et me ostsime igat vaid ühe portsu, millest siis kahe peale jaotadeski jagu ei saanud. Nad pakkisid aga osa hõrke ja teravaid roogasid koju kaasa. Arve oli sel neljakäigulisel lõunal kahe peale veidi üle pooletuhande krooni. See on aga tõeliselt soodne.
Film aga oli vanast mehest, kes oma tütrega mitte just kuigi hästi läbi ei saanud, küll aga kõrges eas veel armurõõmudestki lugu pidas. Ta enda naine oli vähki surnud. Partneriks oli tal nii mingi suure komisjonikaaslase naine kui ka tütrevanune daam, kelle mees hooldekodus elas. Seesama naine päästis sisuliselt mehe enese hooldekodust, kui tütar teda sinna sokutada üritas... Tegelikult on isegi Tähtede sõda huvitavam ning ma lihtsalt ei viitsi arvustust kirjutada.
2 kommentaari:
Seega siis mitte väga meeleolukas kultuurilaupäevak. :P
Lootkem tänasest paremat!
Seevastu oli minul väga muljeterohke 37.keskkooli 40.aastapäev :D
Postita kommentaar