Palun väga. Tänu juuresolevale pildile jõudsin kokkulepitud punkti veerand tundi hiljem. Kusjuures kui aknast piilusin, ei tundunud sugugi, et väljas oleks lund juurde sadanud. Ja selle veerand tundi hilinesim ma veel tänu sellele, et hakkasin igaks juhuks minema 15 minutit varem. Esiaknalt jääd kaapides kaotsin oma sõrmenaha terviklikkuse ning nüüd on see puha marraskil, justkui oleks kassi käest pääsenud...
Tegelikult ma just Kass27-ga kohtuma tõttasingi. Saime aetud päris paraja portsu juttu, söödud mitu parajat portsu eineid ning sooritatud paraja koguse sisseoste. Igati paras!
Igatahes mõnus lõunaeine hiina restoran Žen-žen imemaitsvate pelmeenide juures jättis mu auväärse külalise planeeritud bussist maha ning tal tuli minna järgmisega. Sellesama SEBE bussiga, millel ta ise varem töötas ning millelt saabus mu teine tänane külaline. Teise külalise nimetame Gunniks. Omavahel on nad juba pikemat aega teretuttavad. Gunniga lahendasime ekspromptidee ning vaatasime Vanemuise Rigolettot.
Saal oli rahvast täis. Vähemalt pooltuhat inimest hingasid kiiresti kogu hapniku ning ükski konditsioneer ei töötanud. Oli umbne ja palav. Esimesele vaatusele oleks võinud eelneda proov ja häälte lahtilaulmine, kuna solistide hääled üldse ei kandnud. Peaksin koguni märkima, et kodused solistid olid paremad kui naaberriikidest laenatud võõrtööjõud. Gunnile meeldis ka see, et siingi oli mängu võetud "puudega inimene", keda me Kassiga kohtasime juba suvel Quasimodos. Ise küsimus on see, kas lilliputid on puudega või mitte. Kehalises mõttes vist siiski...
Võitlesin tukkuma jäämisega. Muusikale ei saanudki midagi ette heita, kuna Verdi ooperi tundis ikka ära. Fortede ajal küll ühestki sõnast aru ei saanud, kuid eks seegi puue paranes vaatusest vaatusesse. Ega neist (vist) itaaliakeelsetest sõnadest poleks ka muidu aru saanud, kui lava kohal poleks olnud vastavat tõlketahvlit.
Etenduse sisu ma siinkohal ringi jutustama ei hakkaks. Hea oli kuulata noorte omavahelistest vestlustest kostuvaid võrdlusi "lavaseebiga". Eks Taisto Noore tõlgitud lause, mille sisu oli umbes et "ma olen sinusse läbinisti armunud, kuid mis on su nimi..." rääkinud siin enda eest. Gunn jäi lõppkokkuvõttes esitatuga rahule, kuid mina avastasin, et viiest tuntumast aariaist jõudsid minule rahuldavana kõrva vaid kaks. Kahjuks ei pakkunud seekordne lavastus just muusikalist elamust. Samal ajal on Rigoletto lavastatud ka Estonias, mille kohta Gunn salvavalt sopsas, et ju on meil nii kole suur riik, et teatrid ei suuda omavahel isegi repertuaaris kokku leppida. Kuid me jäime arvamusele, et kole hea oleks nüüd võrdluseks vaadata Estonia etendust. Gunnil on selle realiseerimiseks võimalusi kahtlemata rohkem.
Tegelikult ma just Kass27-ga kohtuma tõttasingi. Saime aetud päris paraja portsu juttu, söödud mitu parajat portsu eineid ning sooritatud paraja koguse sisseoste. Igati paras!
Igatahes mõnus lõunaeine hiina restoran Žen-žen imemaitsvate pelmeenide juures jättis mu auväärse külalise planeeritud bussist maha ning tal tuli minna järgmisega. Sellesama SEBE bussiga, millel ta ise varem töötas ning millelt saabus mu teine tänane külaline. Teise külalise nimetame Gunniks. Omavahel on nad juba pikemat aega teretuttavad. Gunniga lahendasime ekspromptidee ning vaatasime Vanemuise Rigolettot.
Saal oli rahvast täis. Vähemalt pooltuhat inimest hingasid kiiresti kogu hapniku ning ükski konditsioneer ei töötanud. Oli umbne ja palav. Esimesele vaatusele oleks võinud eelneda proov ja häälte lahtilaulmine, kuna solistide hääled üldse ei kandnud. Peaksin koguni märkima, et kodused solistid olid paremad kui naaberriikidest laenatud võõrtööjõud. Gunnile meeldis ka see, et siingi oli mängu võetud "puudega inimene", keda me Kassiga kohtasime juba suvel Quasimodos. Ise küsimus on see, kas lilliputid on puudega või mitte. Kehalises mõttes vist siiski...
Võitlesin tukkuma jäämisega. Muusikale ei saanudki midagi ette heita, kuna Verdi ooperi tundis ikka ära. Fortede ajal küll ühestki sõnast aru ei saanud, kuid eks seegi puue paranes vaatusest vaatusesse. Ega neist (vist) itaaliakeelsetest sõnadest poleks ka muidu aru saanud, kui lava kohal poleks olnud vastavat tõlketahvlit.
Etenduse sisu ma siinkohal ringi jutustama ei hakkaks. Hea oli kuulata noorte omavahelistest vestlustest kostuvaid võrdlusi "lavaseebiga". Eks Taisto Noore tõlgitud lause, mille sisu oli umbes et "ma olen sinusse läbinisti armunud, kuid mis on su nimi..." rääkinud siin enda eest. Gunn jäi lõppkokkuvõttes esitatuga rahule, kuid mina avastasin, et viiest tuntumast aariaist jõudsid minule rahuldavana kõrva vaid kaks. Kahjuks ei pakkunud seekordne lavastus just muusikalist elamust. Samal ajal on Rigoletto lavastatud ka Estonias, mille kohta Gunn salvavalt sopsas, et ju on meil nii kole suur riik, et teatrid ei suuda omavahel isegi repertuaaris kokku leppida. Kuid me jäime arvamusele, et kole hea oleks nüüd võrdluseks vaadata Estonia etendust. Gunnil on selle realiseerimiseks võimalusi kahtlemata rohkem.
3 kommentaari:
Žen-ženi pelmeenide mekk on minulgi veel elavalt keelel. Sealsed ehtsad hiina kokad tunnevad oma tööd laitmatult.
Piinlikul kombel elus mitte ainsatki ooperit "nautinuna" ei tahaks Rigoletto osas sõna võtta. Küll aga tuleb nõustuda, et teatritegemise seisukohalt näib Eesti tõesti suurriik olema. Nii mängiti Ugalas ja Rakvere teatris alles hiljaaegu paralleelset kaht Nipernaadi-suvelavastust, ja taolisi näiteid leiaks veelgi, kui viitsiks pisut arhiivides tuhnida. Vast on see üks eestlasliku "naabrist parem" mentaliteedi ilminguid?
Siin blogis on kellaajad ehtameerikalikud :P No kuidas sai Propsis kommida Rogoletto etendust, kui see polnud 30.nov kell 5:30 PM veel alanudki. Siis me alles nosisime pelmeenide kallal. ICCCC
No keda need kellaajad ometi veel kotivad? Aga kui ikka kotivad, siis muudan ükspäev ära ka.
Postita kommentaar