Võtsin siis ette oma päevakava ning lugesin sellest koledat sissekannet, et peaksin läbi lugema umbes 12 ingliskeelset artiklit, kokku ca 300 lehekülge. Paaril varasemal korral olin ju ka üritanud lugeda ja iga kord lõppes see koletu unisusega. Lugesin siis nüüdki mõned leheküljed ja sain "kole targaks", näiteks et keegi Glaser (oma kahes, aastatel 1987 ja 1990 avaldatud artiklis) on üle vaadanud asjatundlikkust käsitlenud kirjanduse ning leidnud, et selle kohta on võimalik tuua vähemalt paar tosinat väidet. Siinkohal panin lektüüri kõrvale. Ma ei suutnud ka seekord seda mõttetut teksti lugeda. Et aga selle põhjal tuleb koostada umbes 25-leheküljeline referaat (tähesuurusega 12pt ja reavahega 1,5), siis tuleb teha valik - kas siiski millalgi see jama läbi töötada või doktorantuuriga hüvasti jätta.
Mõtlesin, et teen parem midagi TARGEMAT, ja antud situatsioonis tundus ka MITTE MIDAGI TEGEMINE iga naks targem kui neid nõmedaid artikleid lugeda.
Siis tuli ETVst film Klass, mida ma ei saanud vaatamata jätta, kuigi sattusin saatekava vaatama täiesti juhuslikult. Ma ei kahetse, et vaatasin. Mul oli kavas film ära vaadata ning seejärel programmi vahetada. Ent filmile järgnenud juturing ei olnud vähem huvitav. Äärmiselt huvitavad olid eriti nooremate inimeste väljaütlemised.
Saatejuht uuris ühelt pedagoogilt sedagi, kui palju treenitakse õpetajaid analoogsete situatsioonidega toime tulema. Õpetaja vastas lakooniliselt ning isegi demagoogiliselt, vihjates sellele, et suurim kogemus tuleb ikkagi töö käigus. Iseenesest tean ma ju päris hästi, et sellist asja pedagoogidele ei õpetatagi. Võtame või seekordse sissekande alguse, kus ma vihjasin asjaolule, mida kõike ma peaksin pedagoogikadoktoriks saada soovides lugema. Pehmelt öeldes pole õpitav lihtsalt eriti relevantne.
Professor Margit Sutrop rääkis, et Soomes mängitavat läbi kriisistsenaariumid. Meil seda ei tehta. Vähemasti see foorum ilmselt avas võimaluse edasiseks diskussiooniks. Igatahes peab tänama filmi autorit Ilmar Raagi nii filmi enese kui ka paljastunud probleemi eest.
Eriliselt sinisilmsed ja armsad olid noorte neidude pakutud lahendused. Umbes et kirjutame seinale, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid, ehkki see vist aitaks alles ajal, mil kogu meie noorsugu kasvaks sellises vaimus. Umbes 10 aasta pärast?
Mõtlesin, et teen parem midagi TARGEMAT, ja antud situatsioonis tundus ka MITTE MIDAGI TEGEMINE iga naks targem kui neid nõmedaid artikleid lugeda.
Siis tuli ETVst film Klass, mida ma ei saanud vaatamata jätta, kuigi sattusin saatekava vaatama täiesti juhuslikult. Ma ei kahetse, et vaatasin. Mul oli kavas film ära vaadata ning seejärel programmi vahetada. Ent filmile järgnenud juturing ei olnud vähem huvitav. Äärmiselt huvitavad olid eriti nooremate inimeste väljaütlemised.
Saatejuht uuris ühelt pedagoogilt sedagi, kui palju treenitakse õpetajaid analoogsete situatsioonidega toime tulema. Õpetaja vastas lakooniliselt ning isegi demagoogiliselt, vihjates sellele, et suurim kogemus tuleb ikkagi töö käigus. Iseenesest tean ma ju päris hästi, et sellist asja pedagoogidele ei õpetatagi. Võtame või seekordse sissekande alguse, kus ma vihjasin asjaolule, mida kõike ma peaksin pedagoogikadoktoriks saada soovides lugema. Pehmelt öeldes pole õpitav lihtsalt eriti relevantne.
Professor Margit Sutrop rääkis, et Soomes mängitavat läbi kriisistsenaariumid. Meil seda ei tehta. Vähemasti see foorum ilmselt avas võimaluse edasiseks diskussiooniks. Igatahes peab tänama filmi autorit Ilmar Raagi nii filmi enese kui ka paljastunud probleemi eest.
Eriliselt sinisilmsed ja armsad olid noorte neidude pakutud lahendused. Umbes et kirjutame seinale, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid, ehkki see vist aitaks alles ajal, mil kogu meie noorsugu kasvaks sellises vaimus. Umbes 10 aasta pärast?
4 kommentaari:
Mnjah, ei oskagi webxanile seoses selle doktorijamaga midagi soovitada. Eks siin otsustab asja ikka tema enda sisemine soov ja püüdlus. Samas olen nõus, et ülikoolis õpitav/õpetatav on VALDAVALT ebarelevantne või väherelevantne. Ja sama on lugu ka üldhariduskooliga. Kas ei peitu just siin üks õpilaste frustratsiooni ja koolivägivalla põhjustest?
Mis puutub eetika kuldlause seinale kirjutamist, siis eks muutus algabki üksikisikust. Mida rohkem noori seda teeb (või siis vastavad väärtused sisemiselt omaks võtab), seda paremaks peaksid asjad saama ka koolikultuuri tasandil.Iseküsimus vaid, kuidas seda üksikisiku psüühika süvatasandil toimuvat muutust saavutada. Ilmselt eeskätt avameelselt nende teemade üle arutledes, nii kodus, koolis kui meedias. See film "Klass" oli minu meelest kogu oma negatiivsuses siiski positiivne ja heas mõttes ülesraputav.
Noo, ega ta sedasi välja kukubki ju, või mis:P
Õpilased on parimad(H):D
Õpilastele polegi midagi suurt ette heita, kuna valdavalt on tegu noorte inimestega, kes käituvad nagu pisikesed ahvid: nad püüavad jäljendada täiskasvanud inimesi, lisades oma tegevusse väikest vürtsi teleriekraanilt nähtust või pöörates originaalselt rõhku üksikutele detailidele.
Kusjuures ahvid on igati toredad loomad.
Postita kommentaar