Rehvid

Ühel tusasevõitu päeval, nagu neid meil kolmel päeval neljast aastas esineb, teatas MM mulle kurva uudise, et keegi pahalane on minu POTi rehvi noaga nüsinud. Muu see olla ei saanud. Sai toona ju piltki tehtud. Igatahes tõukus seoses rahakoti õblukusega see rehvivahetus pidevalt edasi. Kui plaan juba peaaegu küps oli, kerkis päevakorrale RT «poole-kilo-skandaal», mis tuli maailma rahu ja loodetava õitsva tuleviku nimel lahendada. Lahendusele kulus 13 kg.

Nüüd on mul olnud paar pikemat sõitu. Sõites hoidsin hammastega roolist kinni, kuna see võbeles sedavõrd tublisti, et ma asusin juba arvamusele, et kas mitte veermikuga midagi lahti pole. Mina kui kosmoloogiakauge inimene pean veermikuks kõike muud auto küljes kui rattaid endid. Nii ma arvasin, et ratas võib olla kõver või miski õõtshoob viltu või siis mingi minule veel tundmatu nimetusega vidin kadunud. Siiski ei jätnud ma jonnakust uskuda vähemasti suuremas ulatuses süü olevat kandilises kummis. Õigupoolest rehvis, nagu RT mind siinkohal parandanuks.

RT sai aga oma sõbra kaudu jaole mingitele eriti ägedatele talverehvidele, rallikad lausa. Mul trehvas isegi pilk neile peale heita, olid teised kui leebed siilid, naeltega ja puha. Kui need asjad just naastud pole. Igatahes mitte lamellid. Lamellid pidid olema vist need mustrisse tehtud peenemad urked, mis füüsikalise matemaatika ja muude loodusteaduste kohaselt pidid kuidagiviisi vett ohjeldama. Täpsemalt seda vett, mis tekib jää sulamisel otse autoratta all. Niisiis see tutikas komplekt maksis 2 kg.

Muidugi ei teadnud ma mäletada neid tähtsaid kuupäevi, mil tali pidi maha sadama. Suured on pannud kehtima tõsised kuupäevad ja puha. Et siis kõik autojuhid muudkui muretsegu pidevalt noid kumme vahetada. Muidugi mõista väikese tasu eest, mis on erinevates teeninduspunktides poole kilo kanti teenus. RT tuletas mulle üleeile seda seika ise meelde. 2 kilo oleks vaja. Mina eraldasin ühe, sedagi tingimusel.

Tingimus oli, et RT võtab minu POTi ja vahetab ka tollel papud ära. Minule ei pakkunud keegi rallijooksu. Aga õnneks on mul teatavad riismed mälust. Mulle meenus, et kusagil Ülases on mul garaaži peidetud vähemalt paar ringi noid rehve. Ühed mingisugused ürgvanad, teised aga nood uuemapoolsed, mis POTil ostes all olivad ning koledasti kolisesivad. Muidugi poleks keegi müüjatest kurvastanud ka selle peale, kui ma oleksin endale tutikad soetanud. Goodyear näiteks. Too peaks olema rehvirahva hulgas sama kõva sõna kui Nike hängenchillenluuserite seas. Aga eks nood taha ise vast oma kilo per tükk. Mul ei olnud aga 1 kg/tk kuskilt võtta. Ja pealegi — maksku parem too, kes oma väitsa väledust mu kummi peal proovis...

Istusime siis oma roolidesse. Mina oma POTi ja RT oma BEMi sees. Sõitsime hanereas. Kord ikka üks ees ja teine järel, seejärel vastupidi. Esimene jupp oli minu vedada. Garaaži juures ei suutnud me aga ära imestada, kuidas minu mälu mind sedamoodi alt võis petta. Tuli välja, et kogu see komplekt väljavahetatud papusid, kenasti musta kilekotti pakitud, olid puha suvekummid! Suure rööbeldamise peale leidsime siis veel poolteist ühikut. See tähendab, ühe korraliku ja teise täiesti kulunud kummi. Ma hakkasin vaikselt juba kahtlustama, et nüüd ma omistan mõne teise sohvri varandust. Minu kõhklused lõpetas töömeespoiss, kes minu pagasniku põhjast leidis täpselt sama mustriga rehvi, mis muidugi ei pruugi tähendada, et juhuslikult ei võinud Ülase rahval sama mustriga jooksu olla. Kuid rohkem ei midagi.

Minu kurbus ei kestnud kaua. Mõtlesin välja mõtte, et lasengi vast siis oma kandilise rehvi tutikumi vastu välja vahetada, teised olgu vanad. Ega nonde muster on ikka oma 3 nõutud millimeetrit küll. Pealegi ei ole mul lähiajal vähimatki kavatsust kiilasteedele kiiruskatseid tegema minna.

Ja siis me sõitsime sinna. Liidri positsiooni haaras RT. Ja kui me olime linnale pool tiiru peale teinud, taipasin ma imeselgesti, justkui oleks Issand ise end ilmutanud, miks RT paak alati pea vaakumisse kisub ning ma ülepäeviti pean veidi benaraha andma, nagu ta ikka ütleb. Selmet otse sihtkohta suunduda, tegi ta vähemalt kolmekilomeetrise tiiru. Mina tihedalt tema kannul. Sõitsime ja sõitsime. Korralikult. Minul esiots võnklemas, nagu sõidaks munakiviteel.

Lõpuks jõudsimegi kohale. RT ja töömeespoiss tegid rahupiibu. Mitte et nad tülis oleksid olnud. Siis võeti BEM letti. No küll läks tollega kaua aega. Mulle hakkas mulje tekkima, justkui tol oleks vähemalt 30 ratast all, mida siis vahetati. Ja ikka vahepeal piip, siis taas töö... Võtsin juba suisa oma värsked kojamehed pakendist välja ning proovisin neid akende ees seni sama ülesannet täitnud plekklattide asemele seada. Kõik sõrmed külmusid tundetuks, kuna jäist vihma muudkui sadas. Pime oli ju ka. Ja mina kui kanapime ei saanudki hakkama nende paganama kojameeste vahetusega! Ma vahetasin neid enda seekordses elus juba oma viiendat korda. Ja vaid ühel kaunil suvepäeval kirkas päikesepaistes see mul ka õnnestus. Siis oli mul veel Hõbenool.

No siis RT väljus ja tuli minult teenuseraha küsima. Ma röögatasin mõttes, et kuhu siis jääb minu POT ja selle teenindamine. Tegelikult aga sisisesin soliidselt, et enne ikka minu oma ka. RT oli tulnud järeldusele, et kuna mul täisjooksu rehve pole, siis ma neid vahetama ei hakkagi. Noh, et passisin nagu niisama poolteist tundi seal vihmas ja pimedas, kuulates raadiost Taavi Immato uut hitti. Igatahes taipas RT seepeale, et ta vast ajab siis oma BEMi välja. Tegigi seda. Veeresin oma lonkava POTiga puki otsa. Töömeespoiss ei saanud algul üldse aru, mida teha tuleb. Igatahes kuulutas ta tutika rehvi korralikuks ning teise sama mustriga rehvi prügimäe kandidaadiks. Olime kõik nõutud ja sügasime raseerimata lõugu. Igaüks oma lõuga. Siis plahvatas kahel kolmandikul meist mõte vaadata minu tagavararatast. Ja oh imet, tolle seisukord oli samuti peaaegu tutikas!

Läks veel vähem kui pool tundi, mille käigus me RT-ga käisime õues värsket õhku hingamas. Ega seal töökojas oli õhk vingu- ja heitgaasist paks, nii et ei puudunud palju, et mind oleks migreenihoog tabanud. Muidugi hingasime me igaks juhuks läbi pisikese filtri, kuna liiga suur kogus värsket õhku oleks võinud meile muidu vastupidiselt pahasti mõjuda. Veel enne hingamist aitas RT mul kribinal ka kojamehed vahetada, justkui oleks tolle ala spetsialist.

Selle teo toimepaneku hetkel võimaldus meil pealt näha liiklusõnnetust, kus juurdlust toimetasid asjatundjad. Õnnetus seisnes selles, et üks igavesti suur ja perakäruga rekka oli käänamise pealt enda saba vastu HINKUSE firma poekese klaasist katust käänanud. Klaas oli puha peenikesi mõrasid täis ning miskid metallist konstruktsioonid krohvi sisse vajunud. Niipaljukese kui mu kanapimedad silmad seletasid, võis see katus olla paigast nihkunud umbes 2 millimeetrit. Kuid sellest piisas, et mõraneda. Küllap oli sinna katuseks pandud mingi suurema veoauto esiakna klaas. Igatahes kohal oli firma omanik isiklikult ning tegi oma seebikarbiga usinasti pilte. Kohe iga nurga alt ja mitu korda. Varsti liitus meiega üks veel noorem tunkedes töömeespoiss, kes teadis kiruda, et see katus läheb oma 40 kg maksma. Meie RT-ga ei suutnud seda summat isegi kahepeale ära imestada.


Aga kui me ametkäigu kaudu sinna heitgaasisesse ruumi taas sisenesime, siis selgus, et meid teenindav töömeespoiss oli matsu ära jaganud. Leidis üles selle rehvi, mis mul lopergune ja kandiline oli. Ta vangutas pead ja vilistas mõttes. Esteks ta ju kahtlustas, et ju ma olen kuskile vastu äärekivi sõitnud. Ma siis püüdsin kogu oma tähtsuse kokku võtta ning teatasin oma ripsmeid välgutades, et SEDAMOODI ei saa küll kuidagi vastu äärekivi sõita, et traadid väljas.

Ega ma nüüd päris hästi ei teagi, millise kummi ta kuhu pani. Ma vähemasti loodan, et ta kasutas minu etteantud skeemi. Muidugi saab sellest paremini aimu, kui hiljem ikka selgub, et tagavaraks jäi nüüd see kandiline. Soovitasin esimese vasaku asemele panna tagavararatta, esimese parema asemele tolle garaažis olnud tutika ning esimese vasaku hoopis taha paremale panna. Vasak tagumine pidi oma kohale jääma. Nii paljukese kui ma asjadel silma peal jaksasin hoida, tagumine juhipoolne ei liikunud. Aga teine tagumine oli küll vaja ümber teha. Mind oli juba ära tüüdanud, et ma pidin ülepäeviti seda pumpamas käima. Alailma oli selles pool atmosfääri rõhku, kus õige peaks olema 2,5 at.

Ega too töömeespoiss tahtnud eriti lisaliigutusi teha. Nii ta siis küll sikutas ratta alt, kuid siis pani mingile pukile ja pritsis sellele seebivahtu. Vähemasti lõhnas see vahutav vedelik täpselt nagu kätepesuvesi. Aga et mullikesi ei paistnud kuskil, koukis ta rehvi veljelt, viilis ja raspeldas seda, ning pani tagasi. Vähemasti ma loodan, et kui ma järgmisel hetkel homme POTile lähen, on sel rehvid kikkis.

Kogu see soga läks mulle maksma 400 g. See on ilmselt vähem kui ühe auto lugu ametlikult ja dokumenteeritult. Kõik oleks hea, kui ka lõpp hea on. See paistab aga umbes 8 tunni pärast, kui Propsis maantee otsal taksot ootab.