Kuulates uudistes (mis endiselt siiski peamiselt pealinna-asju edastavad), kuidas linnapea Edgar Savisaar kavatseb 1. juulist kehtestada pealinlastele mitmeid makse, sealjuures 1% käibemaksulisa ning 500...1000-kroonise paadimeetrimaksu, jääb üle vaid parastada valijaid, keda need maksud suuresti puudutavad.
Meenub ka millagine teleintervjuu, milles üks pealinnatädi maamaksu tõstmise peale ohkas, et ehk oleks Savisaarel targem kehtestada juba ka õhumaks. Kuna mitte kõik pealinlased pole maaomanikud, siis need kõik ka maamaksu ju ei maksa. Aga õhku hingavad kõik, siis kõik ka maksku.
Minul tuli aga idee, pakkuda välja keremaks. Näiteks mingi 10 krooni kilolt kuus. Kes on pisike ja õbluke, maksab vähem, kes aga suur ja paks, maksku ka vastavalt rohkem. See oleks muidugi kõige valutum ja ühtlustatum maks üldse, ei mingeid vangerdusi ega vingerdusi.
Ka ühistranspordis võiksid sedalaadi maksud kehtida. Olgu siis pileti hind arvutatav massi ja teepikkuse korrutisest. Näiteks, kui kodanik soovib sõita 80 kilomeetrit ning tema kehamass on 70 kilo, on pileti hinnaks 5600 senti. 30 kilomeetrit sõitev 100-kilone mehejurakas maksku aga 3000. Asi see siis organiseerida: igasse ühissõidukisse kaal! Esimesele astmele, kohe sissepääsule ette. No ja kui inimesel on endaga kaasas pagas, siis otse loomulikult maksab ta samadel alustel ka pagasi eest.
Pisut komplitseeritum oleks iga bussi sissepääsu juurde seada veel ka pikkusemõõtur. See oleks juba projekt ajaks, mil MaSu otsa saab. Las siis õitsengu ajal valitsegu kui kommunism. Bussisõit on kõigile normaalkaalulistele nullkoefitsiendiga, ent kelle KMI (kehamassiindeks) ületab normi, maksku täie rauaga.
Tasu hea idee eest paluksin üle kanda enda kontole.
6 kommentaari:
Teen ettepaneku kõik need head mõtted teostada kõigepealt heade mõtete linnas. Sama mõõdupuuga maksustada ka autoomanikud (nädalamaks, kuumaks, aastamaks, kohali kops) :P
Ei tea küll, mis puhul just heade mõtete linnas. Kui nii, siis ma kolin küll kuskile maakohta, näiteks Viljandisse.
Keremaks on vahva plaan küll, kuna stimuleeriks kaalulangetust küllap märksa enam kui kõik meedikute targutused ja hirmujutud kokku. Samuti tundub üsna loogilisena bussitakside sõltuvus kehamassist. Tegelikult oleks siinkohal õiglasem lähtumine KMI-st, kuna teatavasti on isaskodanikud emastest loomuldasa suuremad.
Mis puutub Viljandi maakohaks sõimamisse, siis see patt jäägu küll webxani hingele.
Turgatas veel, et jõulist keremaksu võiks soovitada rakendada ka USAs, kus rasvumine on võtmas epideemia mõõtmeid ja riigivõlg on samas ~10 triljonit dollarit.
Tegelikult siiski jäägu pealinn. Ega kusagil mujal naljalt ei ehitata miljoni krooni eest peldikuid või rohkem kui saja miljoni eest klaasist riste. Kaks suurepärast näidet raha raiskamisest. Järelikult on sinna ka kõige enam vaja makse.
Tõsi ta on, et Tartu uusim sild kisub sinnakanti. Hind oli vist üle 60 miljoni, kuid kasuväärtus on siiski nullilähedane. Ehk vaid nii paljukese leevendab eluolu, et vana Võidu sild ei pruugi enam nii suure koormuse all ägada. Liikluskorralduslikus mõttes on tegu nonsensiga.
Aga raiskamine ongi meil moes. Tavainimesele ei pruugu oluline olla, kes on konkreetne raiskaja. Võtame või meie Hansapanga.
Uued omanikud ei suutnud seedida, et sellel pangal kohalikus kõnepruugis arusaadavapoolne nimetus on. Nüüd vääna või keel välja — Swedbank. Aga selle nimetuse väljamõtlemine olla maksma läinud 1,7 miljonit krooni. Sümboolika muutmine aga pelgalt Eestis olla maksnud («2009 ilu ja valu» andmetel) 15,2 miljonit krooni. Terves baltikumis aga koguni 150 miljonit krooni.
See on arv, mida ühe ropsuga ei adugi: 150000000.
Selle Swedbanki nimega on keerulised lood, mille klaarimiseks pidin külastama Swedbanki rahvusvahelist veebilehte www.swedbank.com. Ilmneb, et asi sai alguse aastal 1997 Rootsi suurpankade Sparbanken Sverige ja Föreningsbanken ühinemisega. Nagu pahatihti, ei jahvata kaks kõva kivi head jahu, ja pangad ei suutnud kokku leppida uues suupärases nimes. Nõnda tekkiski FöreningsSparbanken. Samas oli juba omaaegne Sparbanken välismaal opereerides pruukinud turunduslikku nime Swedbank, mille võttis üle ka ühendpank. Viimaks leidsid Rootsi pangabossid, et pank vajaks ühelt poolt suupärasemat nime, teisalt aga ei sobi hästi ka olukord, kus baltlased ei teagi, kes on nende rahade tegelik peremees. Nimelt oli FöreningsSparbanken aastal 2004 üles ostnud eduka Eesti juurtega Balti panga Hansapanga. Väidetavalt oli ühendpanga nimena kaalutud ka Hansapanka, aga rootslaste kui omaaegse Baltimaidki vallutanud sõjalise suurjõu, kuulsusrikka ajalooga uhke ja jõuka rahva eneseuhkus ei lubanud siiski eestlaste väljamõeldud, olgugi idakaldal edukat ja hästi sissetöötatud nime omaks võtta. Nõnda laiendati ühendpangale aastal 2006 hoopiski emapanga välisoperatsioonides kasutusel olnud paralleelnimi Swedbank.
Postita kommentaar