Spordist

Minu tegevus haakub spordiga vaid kahes nüansis. Üks neist on mitmesugused lauluvõistlused, nagu selles blogiski tublisti kajastatud («Eesti otsib superstaari», lüh. EOSS). Teine osa on aga seotud spordiga, kus musklite asemel kasutatakse ajusid. Pean silmas eelkõige olümpiaade.

Täna sain just teate ühelt meie meeskonna juhilt, et rahvusvahelisel loodusteaduste olümpiaadil Bakuus olla läinud meil suhteliselt tasavägiselt. Eesti noortest oli saanud vaid Jaan Toots hõbemedali, ülejäänud viis aga pronksmedalid. Ilma vist ei jäänud keegi. Hea seegi. Kogu võistkonna kohta vt vastavalt kodulehelt.

Osalejad polnud rahul olnud korraldusega, kuid lõppkokkuvõttes oli tulemus siiski etem kui muidu.

Vapralt vinge on muidugi ka see, kuidas erinevatel olümpiaadidel asjad on korraldatud. Omal ajal EBO, IBO ja TKB-ga tegeledes sain ma TK-st piki pead selle eest, et IBO-l said meie noored vaid üksikuid pronkse. Paraku seal vaid 60% medaleid jaotataksegi. Ning kui osalejaid maid on 60 ringis, on pisikesel Eestil raske vastu seista Hiinale, USAle või Venemaale, kus lapsi on valitud miljonite hulgast ning läbi aasta spetsiaalselt treenitud. IJSO-l jagatakse aga medalid vist 100% osalejaist.