Järgnes tüütu arvuti käivitamine, mis kestis enam kui 10 minutit. Samal ajal otsisin mälupulka, mida ma ei leidnud taskust ega kotist ega... olin selle kohe klassi tulles juba arvuti külge kinnitanud. Nagu prillid laubal! Õnneks ei nurisenud noored ka selle peale. Eelmisel korral pooleli jäänud teema sain lõpuni kõneldud ning alustasin ka juba uut. Kuid kui ma nägin totaalselt tühje nägusid, otsustasin 10 minutit enne õiget lõppu kella poole nelja paiku lõpetada. Keegi ei protesteerinud.
Järgneb aga jutt, mille ma kirjutasin juba Luual...
Kuna teadmata põhjusel ei suutnud kooli arvutiklassi peaarvuti mind sisse lubada bloggerisse, pidin teksti edastama teisel moel. MSN oleks olnud mõeldav, ent iial ei või ju kindel olla, et kodus keegi seda asjatult tukslevat akent kinni ei vajuta. Nii otsustasin Gmaili kasuks. Kusjuures huvitav on see, et kommentaari sain ma lisada, põhiteksti aga mitte. Tõenäoselt on teatavad tõkendid seatud, et keegi jumala pärast tundide ajal kommentaare ei kirjutaks.
Tänane päev osutus taas vihmaseks ja uniseks, nagu enamik mu Luua päevi. Ma läksin eile küll juba varakult sängi ning uinusin juba kl 2 paiku, kuid sellele vaatamata tundsin end suhteliselt uniselt. Ärkasin ju juba kell 6 ega jõudnudki rohkem kui ühe kohvi juua.
Esimene tund oli võrrelduna järgnevatega üpriski teistsugune. Kusjuures erandlikuks võiksin pidada pigem teist. Ehkki ma viisin teel kooli veel ka Margo linna ning pääsesin linnast alles 7:20, olin kohal siiski juba 7:50. Tee ei olnud libe, ainult kohatised lumelobjaka-vaalud ehmatasid. Ja ma tõesti väga loodan, et keegi mulle helkurita teele ei jaluta, kuna ma ei näe sisuliselt mitte midagi, eriti veel kui ka teised autod vastu tulevad ja mind pimestavad.
Esimene tund pidi olema liitkursusega. Läksin ruumi 104 päris esimesel võimalusel ning sisuliselt kogu selle alles jäänud 10 minutit sealne arvuti käivitus. Kella kaheksaks oli pilt siiski ees ning ma võisin riidenagiga ka kuvaheituri sisse lülitada, kuna pult oli juba kolmandat päeva ei tea kuhu kadunud. Kohal oli aga vaid üksainus noormees. Kui silmas pidada, et kaks noort oli vahepeal nimekirjast kustutatud ning üks lisandunud, pidanuks neid kokku olema 24. Noormees istus viimasesse pinki, pani klapid kõrva ja hakkas segamatult muusikat kuulama. Viis minutit pärast tunni algust saabus esimene neiu, kes kohkus osalejate puudumise üle ning lubas neid otsima minna. Veel paari minuti pärast lisandus 5 inimest. Kell 8:09 oli kohal juba 9 poissi, veel minuti pärast lisanus kolm neidu ning veel veidi aja pärast saabus ka esimesena saabunud neiu koos kahe sissemaganuga. Kui ma õhinaga oma jutu kõrgpunktis olin, röögatas keegi mu jutule vahele, et vaheaeg olevat. Ehkki vaheaeg oleks pidanud algama kl 8:45, alustasin kell 8:43 sellega, kuna nõue esitati minuti võrra varem ning ma jõudsin neid minuti jooksul soogutada teemal: tulete 15 minutit hilhem, aga vaheajale tahate 5 min varem. Nähvasin siis sapiselt, et kui ikka põiehädad piinavad, tehkem viieminutine vaheaeg. Viis minutit hiljem oli kohal 11 inimest. Õigeks vahetunni lõpuks tilkusid siiski peaaegu kõik kohale.
Teine ja kolmas tund pidid mul olema aga arvutiklassis metsamajandajatele. Neid oli nimekirjas 10, üks pidi olema haige ning üks, see kassinägu, väljaheitmisel. Kõik kaheksa alustasid sissejuhatuseks oma asjade ajamist. Mingeid vaheaegu nad ei nõudnud. Küll aga küsisid mõned, kas nad tohivad varem sööklas käia, et jõuda kohale enne, kui pikk järjekord tekib. Andsin Askole raha kaasa ja palusin endale kohvi tuua. Noored tulid tagasi ning tegid oma tööd kenasti ja kiiresti ära. Juhenditesse nad muidugi eriliselt ei süvenenud, kuid mu ettenäidatust oli abi. Kahe tunni peale planeerisin niigi kolm tööd. Kuid sisuliselt tegid nad need kõik ära esimese tunniga. Kell 12:30 oli klass tühi ja mina üksi. Igatahes ei ole selle seltskonnaga vähimatki muret veebipõhise töö rakendamisel.
Nüüd jäi vaid istuda ja oodata, mil kell saab kaks, kui pidi algama viimane tund. Loodetavasti sujub toogi meeldivalt.
8 kommentaari:
Kokkuvõttes näikse webxan antud mitte just õpihimulisima seltskonnaga päris hästi toime tulevat. :)
Unitõbi tulenes vast lisaks mainitud põhjustele ka kolemadalast õhurõhust.
See on tõsi, et mina olen kui elus baromeeter. Õrna madalrõhkkonnaga valutab selg, tugevalt madala korral aga olen suuteline ka püstijalu magama...
Hea oleks olnud lisada, et tegelik tunni algusaeg oli 14:05. Noored ootasid mind 23 minutit.
Ja keegi meil siin kilkab pidevalt, et pole vaja kogu noorust maha magada :P
Kui ikka väsimus jalust rabab, siis tuleb lasta unel tegutseda. Paraku on telekas kõige hullem une rikkuja. Tekitab ärevus- ja ätsiseisundeid. Kõige parem unerohi on torisev vanaeit, kellest on vaja kiiresti eemalduda ning uinumine on selleks parim vahend :)))
Ei ole ma ka siinkohal Kassi kosjasobitussoovitustega nõus. Minul on teleriga oma suhted. Ärevustundeid tekib väga harva. Unise olekuga pussitatagu või merisigu, mind see ei eruta. Ja kui uni tuleb, siis ma magan.
Nii vanaeitede soigumine kui ka teleka kurjajuureks olek on ilmselt sarnased individuaalsed nüansid, mis kõigile ei toimi.
Kui lugejal soov püsib, võin loetleda, millised nüansid minul uinuda ei võimalda. Siin toodud ei olnud sobivad.
Haruldaselt ustavad õpilased!
Ülikoolis teeb õppejõu enam kui 15-minutiline viibimine igatahes auditooriumi tühjaks.
Aga webxan võiks oma unepidureid loetleda küll.
Ma ei loetleks neid kõiki korraga. Aga viimatine oli pragmaatiline seljavalu, millele lisandusid uitmõtted alkoholismile kalduvatest poegadest.
Ma ei väsi ikka kordamast noid kaht oma silmaga nähtud ja kõrvaga kuuldud situatsiooni, kus teleka kui lustikummuti ja mölakasti ellimineerimine tekitas Webxanile koheselt sügava une. Samas majas eelmisel ööl veetis ta teleka ees pikki unetuid tunde :)
Postita kommentaar