Parapedagoogika

16. detsembri hommik oli tavaline. Ärkasin kl 5:30, jõin kohvi ning virgusin. Veidi enne 7 läksin auto juurde ja olin meeldivalt üllatunud, et aknaid ei olnudki väga vaja kaapida. Eks ma olin eelmisel õhtul ka kaht sorti keemiat akendele susistanud.

Tee oli puhas ja kuiv, ees sõitis mingi Eesti Posti furgoon 80 km/h. Ma ei hakanud temast mööduma, kuna arvutasin, et isegi 70 km/h jõuaksin kohale poole tunniga. Aega aga oli 45 minutit.

Ka metsavaheteed olid kuivad. Olin saanud vist liiga vara, kuna bussipeatused olid tühjad seal tavapäraselt külmetavatest koolilastest.

Seekord pidid tunnid toimuma uue töökoja audikas. Leidsin maja esimese otsimise peale ja nähes teisel korrusel tulesid põlemas, jäin akendesse vahtima. Peagi oli näha akent avava Elle figuur. Tõttasin modernsesse hoonesse, millest plaanisin kindlasti teha lõunapausi ajal pilte. Termost kohviga ma kaasa ei võtnudki, kuna mul oli meeles, et sekretär oli öelnud, et töökojas on kohviautomaat. Ja münte mul oli.

Jõudsin teisele korrusele ning trehvasingi Ellega, kes minu tervitamisele vastas, et direktor Haana Zuba ootavat mind veel enne tunde peamajas. No mis siis ikka, eks käin ära, mõtlesin. Istusin taas sõiduga soojaks köetud autosse ja sõitsin paarsada meetrit tagasi, otse mõisamaja ette. Peauks oli alles lukus. Siis paigutasin masina hoone otsaukse juurde ning sisenesin majja.

Huvitav, millega ma nüüd hakkama sain, mõtlesin. Peast käis läbi, et ehk on õpilased kaevanud selle peale, et ma ükspäev lõuna ajal autosse magama jäin ja ligi 20 minutit hilinesin.

Direktor juhatas mind istuma ja hakkas rääkima midagi massilistest kaebustest. Et õpilased kaebavat ja lapsevanemad helistavat jne. Ja et noored ei tahtvat tundigi minna. Oleks siis veel, et ainult noored, aga ka keskkooli lõpetanud on sama meelt!

Siis asetati mu nina alla kolm erineva kursuse nimel kirjutatud esildist, millest ühel oli all mitu allkirja. Kolm neljast kursusest! Mind hämmastas veidike kokkumängu-kahtlus, mis ilmselt ei kao minust iial. Kõik kolm esildist olid ühest ja samast kuupäevast, kusjuures 12. detsembrist. Teine nüanss oli nende esildiste sarnane sisu. Sõnastuselt olid need muidugi erinevad. Noored olid mulle süüks pannud mitmeid huvitavaid nüansse, kohati oli ka tublisti "üle soolatud", ent see ei näinud Zubat härivat, kuna tema oli oma otsuse juba teinud ja käskkirja väljagi printinud ning allkirjastanud.

Esimene fakt puudutas pildistamist. Ehkki ma sel õppeaastal olen pildistanud äärmiselt vähe ning suurt osa õpilastest polegi pildil (kuna polnud esimestel tundidel kohal), olla see neid kohutavalt häirinud. Vestluse käigus, millesse hiljem liitus ka õppesekretär, selgus, justkui ma oleksin pildistanud neid pidevalt ajal, mil nemad õppisid. Nii et hiilisin selja taha ja juba oli kuulda plõksu. Ma püüdsingi just sellele faktile tuginedes öelda, et see ei saa olla tõsi, kuna mu aparaat ei tee vähimatki heli. Ja kui ma pildistan välguta, polegi seda märgata. Aga sekretär oli teinud suisa taustuuringuid ning vaadanud ka pilte ning tuvastanud, et pildid on mul tihti sellised, kust on näha, et inimesed pole soovinud, et neid pildistatakse. Ühesõnaga oli tegemist tõsielulisele faktile tugineva fabritseeringuga. Ma ei saanud hakata seletama, et pole õpikute puudumise tõttu noortel lasnudki iseseisvat tööd suurt teha ning et pealegi nad hilinevad nii palju, et sellist meetodit polegi võimalik rakendada.

Igatahes jätab selline suhtumine minusse tunde, et meedia koos tarbijakaitsega on teinud tõhusat tööd. Inimesi pole mõtet pildistadagi. Või kui, siis ainult poseeritult, sätitult ja mukitult. Ikka nii, et nad ka ise rahul on. Ma pean igatahes mõtlema, mis ma selle raske kalduvusega peale hakkan. Käskis ju isegi direktsioon kõigele sellele mõelda.

Kuid loomulikult oleks sellest väheks jäänud. Seepärast oli mind süüdistatud ka selles, et ma olla rääkinud tunnis poole oma eluloost, nõudnud noorte e-maili aadresse ja RATE kontosid, kasutanud labast kõnepruuki ning omanud kummalist kehahoiakut. Aga seegi pole veel kõik! Enne aga räägime neist süüdistusist, mis ilmselt on samamoodi "pisut" ülepingutatud pooltõed.

Mul on tõesti meeles, kui noored kukkusid mind ise küsitlema nii minu perekonnaseisu kui ka harjumuste kohta. Võimalik, et erinevates situatsioonides. Kui jutt oli kultuurtaimedest, rääkisime ka suitsetamisest. Selle peale küsis üks noormees, et kui palju tohib juua, et sellest alkoholismi ei tekiks. Ehkki see ei puudutanud tunni teemat, mida ma ka mainisin, vastasin siiski naljaga pooleks, et mina kui varasem alkohoolik võin selle kohta öelda... ega ma isegi täpselt ei mäleta, mis ma ütlesin, sellel pole hetkel ka tähtsust. Igatahes panin ma seal pedagooglise moraaliloengu letti ning soovitasin parem üldse mitte juua, et sellistest kahtlustest täielikult hoiduda. Rõhutasin veel ka seda, et olin kuni 27. eluaastani sootuks karske. Siis küsis keegi, et miks ma siis jooma ja suitsetama hakkasin, ja ma vastasin ausalt, kuigi Al Bundylikult, et siis ma võtsin naise. See tekitas naerupuhangugi klassis.

Elektronaadresse või vähemalt Rate kasutajanime küsisin ma esimeses tunnis tehtud tasemetöös. E-aadress tuli kirjutada tagasisidet oodates ka arvutitöödesse. Kes ei kirjutanud, sellele polnud mul kusagile tagasisidet saata. Loota sellele, et klassis on võimalik või kohane analüüsida üksiku õpilase vigu, olnuks minu meelest naiivne. See oleks huvi pakkunud vaid konkreetsetele isikutele ning hõlmanud kole suure hulga tunniajast. Rate konto küsimisel oli mul ka tagamõte. Ma nägin ette, et paljud eputavad ega soovi, et neid pildistan. Kuid kuna minu mälu ei ole nii briljantne, et korra nädalas nähtavad 40 inimest korrapealt nägupidi meelde jätta, siis kasutasin möödunudki aastal seda trikki. Rates olevatelt piltidelt õppisin selgeks üle 10 inimese. Vähemasti oskasin näo ja nime kokku viia.

Selline elektroonsuse negatiivseks käänamine on kõnekas näide sellest, kuidas Luua pole tegelikult kaugõppeks valmis. Isegi kui neil on vähemalt kaks arvutiklassi, pole lootustki, et õpilased veebipõhisele tööle pandaks. Ka kõik sedalaadi varasemad katsed on nurjunud. Asja sai sellest vaid siis, kui ma nendega ise arvutiklassi läksin. Sel aastal tegid noored oma töö märksa edulisemalt kui möödunud aastal.

Labane kõnepruuk on muidugi fakt, mida ma ei saa eitada. Kui ma enamiku ajast suudan end suurepäraselt talitseda, siis labasustele kipun küll samamoodi vastama. Näiteks kui üks noormees keset tundi püsti kargas ning valjuhäälselt teatas, et läheb peldikusse, küsisin ma seepeale, et kas mul peaks nüüd selle teate peale erektsioon tekkima? Siinkohal oli aga noortele kui ühest kõrvast kostunud, et ma olin öelnud seda mitte küsivas, vaid konstateerivas kõneviisis. Kui kollektiiv nii on otsustanud, pole mul sinna midagi parata.

Kehahoiakut pole ma endal tõesti jälginud. Ehkki ma olevat poole oma eluloost ära rääkinud, olin unustanud noortele ilmselt mainida oma selja- ja õlahädasid, mis mind tõepoolest teinekord on pannud ehk kõrvaltvaataja pilgule kummalisi "harjutusi" tegema. Mitte küll, et ma oleksin kükke või kätekõverdusi viljelenud. Oleks ausalt öeldes isegi huvitav teada, mis neile mu kehahoius konkreetselt ei meeldinud. Enda meelest ma mingisuguseid erilisi trikke küll ei teinud. Ahjaa, ehk ekraani ees võimlesin, nagu tavaliselt. Liiga lähedalt ju ei näe, eks ma siis jooksin edasi-tagasi, kallutasin end ette- ja tahapoole, osutasin kaardikepiga. Ühendanud sedasi kasulikud seljasirutused enda meelest koomilisepoolse atraktsiooniga, sattusin hoopis põlu alla. Meie noorte moraalne tase on ulatunud sellistesse kõrgustesse, et ilmselt tolereerivad nad vaid pedagooge, kes üksnes laua taga istuvad. Üht kolleegi on mul olnud võimalus korduvalt seda tegemas jälgida, kuna ta kabinet oli minu oma vastas ning ta töötas peamiselt avatud uksega. Päev läbi ei lahkunud ta peaaegu üldse laua tagant.

Kuid, nagu öeldud, see pole veel kõik. Ma olevat pidevalt ka füüsilises kontaktis ning enamgi veel. Üldjoontes olen ma teadlik sellest, et mu riided haisevad läppunud tubaka järele. Siit ka põhjus, miks ma peamiselt hoidungi klassi ette, läpaka lähedusse, ekraani või tahvli juurde. Olen klassis käinud umbes kolmel korral, üks kord töölehti jaotades, teine kord vastuseid jaotades ning kolmas kord arvutitunnis, kui üks noormees midagi küsis. Üht noormeest puudutasin ma õlast sel puhul, kui ta naabriga liialt innukalt juttu ajas, nii et minu etlust segas. Arvutitunnis aga tegeles mind kohale kutsunud noormees parasjagu naabri kuvari piidlemisega, mispeale ma panin samuti käe talle õlale ning pöörasin teda koos pöördtooliga oma kuvari suunas. Niipaljukese siis pidevast füüsilisest kontaktist. Seda oleks ju võinud ka käperdamiseks nimetada, umbes nagu tutistamist peksmiseks kaldutakse nimetama. Ühtki sedalaadi füüsilist kontakti, mida võiks nimetada peksmiseks või käperdamiseks, pole ma kohe kindlasti sooritanud. Aga see legend sobis siia kenasti. Mul polegi meeles, kas see süüdistus oli ainult ühe või koguni kahe kursuse esildises.

Ajad on tublisti muutunud. Millalgi nooruspõlves lugesin ja innustusin ma Makarenko "Pedagoogilisest poeemist", kus kellelegi ei tulnud mõttessegi, et mistahes füüsilisi kontakte võiks ka sedamoodi tõlgendada. Vana kool maksab nüüd kätte. Õigemini, maksnuks kätte, kui poolelgi süüdistustest oleks katet. Kuid kus suitsu, seal tuld — päris tühjast kohast pole seni ainuski süüteosündmus tuletatud! Vaja lisada vaid veidi vürtsi ja fantaasiat, ja tulemus on käes!

Ühe kursuse kirjas oli sõnaselgelt kirjas, jutumärkides ja puha, et nad olla minult justkui küsinud, et kas ma olen pede. Mina olevat selle peale jaatavalt vastanud. No ja kui ka seesuguseid toredusi direktriss usub, siis ei ole mul enam midagi lisada.

Neil olevat väga kahju ja puha, aga Õppenõukogu olevat otsustanud, et Luua pedagoogide mainet ei või sellisel moel alla viia. Käskkiri viitab õpilasi juhendava töötaja kutse-eetikaga mittesobivusega, antud ebapedagoogiline käitumine olevat lubamatu ja üldtunnustatud käitumisnormide vastane. Seda arvestades lõpetati samast kuupäevast tööleping.

Mida sellest õppida? Mul on päris suur hulk toredaid mõtteid tekkinud. Ja ilmselt kirjutan neist edaspidi. Lisaks muule närib mu hinge kahtlus, et tegelik põhjus võis olla kas üks kolmest või kõigi kolme kokkulangemises. Esiteks, õpilastele tundus see lisaaine tüütuna, pealegi ähvardas õpetaja pidevalt märkida puudujaks need, kes tunnis magavad ega kaasa ei tööta. Teiseks, asendatav õpetaja soovis tööle tulla. Igatahes oli ta samast päevast kenasti platsis. Kolmandaks võib ka kahtlustada mõnd persooni, kes pidevalt mu käekäiku jälgib ning aeg-ajalt sarnaseid üllatusi korraldab. Kuna kui tagasi mõelda, siis ka Kaitseliidu skandaal pidi ju saama kusagilt innustust.