Pulgad

Kui läks trumm, siis mingu ka pulgad

Ma olen vist juba varem maininud, et minu jaoks on ütlemata ahistavaks igasugused kokkulepitud ajad. Nagu ka täna. Eileõhtuse telefonikõnega saime jutus Kariniga nii kaugele, et ma otsustasin veel täna keemiahoonest läbi käia. Kuna ka Toomas soovivat minuga korraks maha istuda ja sellest asjast veidi rääkida. Lootsin küll, et see leping saab toimuma kl 18 paiku, nagu tavaliselt. Sai aga lepitud kl 14. Põõnutasin üle 7 tunni ning nelja ärkamisjärgse tunni sisse mahtusid kohvitamine, virgumine, raseerimine jms. Muidugi ei saa ma ette võtta midagi konstruktiivset, kui tean, et pean kuskile mingiks hetkeks minema. Suur osa ajast kulub kella vahtimisele. Muidugi võiks ju ka äratuskella vinnastada, kuid egas see liialt palju olukorda muudaks.

Siiski tegelesin ühe teemakohase uuendamisega, viies Karini poolt saadetud tabeli Google keskkonda. Just sinna sobib see kõige paremini: iga komisjoni liige peaks tabeli muidu alla laadima, seda täiendama, salvestama ning uuesti listi saatma. Hiljem aga peab siis tulemusi kokku võttev persoon need failid kokku koguma või vähemasti jälgima kogu kirjavahetust, kas ikka kõikide ajaplaneering tabelisse sai. Tegingi vastava tabeli ning saatsin juhtnöörid listi. Näiteks Enn ja Ülle said kenasti iseseisvalt tabelilahtrite täitmisega hakkama.

Juba 10 min enne kahte väljusin toast. Kardina vahelt piilumine lubas oletada, et väljas pole liiga külm. Paraku oli see temparatuur aga nibin-nabin olematu. Ehk siis nulli lähistel. Tibas peent uduvihma, mis ühtlase kihina kenasti autoklaasile jäätus. See tähendab, tuli auto puhtaks kaapida. Igatahes starditud sain alles 14:09. Mitte et sellest kuigi suurt probleemi oleks tekkinud, kuna kui ma kohale jõudsin, polnud Karin veel kohalegi tulnud. Nagu kaunis tihti.

Püüdsin auto SMSiga parkida. Paraku aga olin jõudnud usinasti kõik varasemad sõnumid kustutada. Instruktsioonide saamiseks pidin Karinile helistama. Juba umbes kuuendal katsel õnnestus mul ka sõnum saata. Algul ei tulnud mulle meelde, kus asuvad mobiilil klahvid, siis ei saanud ma pihta süsteemile, mis paneks mind sõnumikirjutamise režiimi, järgnevalt ei tulnud mulle mu auto number meelde ja nii edasi. Kuid asi sai siiski aetud. Ja etteruttavalt võin öelda, et jäin seekord koguni ka trahvita. Kas tulenes see siis sellest, et inspektor polnud veel teisele ringile jõudnud või jõudis mu sõnum õigeaegselt pärale.

Et Karnit polnud, läksin kohe Toomase juurde. Tema ruumis töötab üks muldvana sekretärionu, kes alatasa vahib nii tigeda näoga, et temast ei julge kolme kummarduseta möödudagi. Võimalik, et ta on lahke, nii lahke, ainult et ta näolihased on suure ea tõttu väsinud liikumast. Väljanägemise järgi ei pakukski talle palju pealt 65, ent tegelikult lähenevat ta juba 80-le. Näib olevat kole usin ja kohusetundlik, kuna töö ajal on ta alati kohal ja tal on alati midagi tähtsat käsil. Seekord kaapis kappidest pabereid välja ja inventeeris neid. Ilmselt nad seal arvutavad, millised paberid kaasa kolida ja millised utiliseerida.

Toomaski nägi välja suhteliselt kõbus, kuigi Karini eilsest telefonikõnest jäi mulje, et ta peaks vähemasti voodis teki all olema. Meie jutuajamise sisu põhimõtteliselt puudus. Ikka umbes et peaks ja tuleks ja võiks. Kõik samad vanad paroolid. Nagu ikka, veeres jutt sellele, kui kiire Toomasel on, kui palju tööd tal on ja kui rumal ta on, et alati kõikide pakkumistega nõustub ega "ei" öelda oska. Siis ta arutles pikalt kellegi Andres Arraku sõnade kallal ning avaldas kahetsust, et tal pole vastavat "Postimeest" alles... Näitasin siis ette, kuidas veebis olevat ajalehte kasutada. Panin tähele, et vanahärral on raskusi lugemisega, mis sisuliselt meenutas veerimist. Tippimisega aga oli asi veelgi hullem. Praktiliselt kasutas ta tippimiseks üht sõrme ning üksnes hiirt. ENTER klahvi või nooli kerimiseks ta ei osanud kasutada. Esimene probleem ilmnes ajalehe leidmisega, kuna ta toksis aadressireale minu etteütlemise kohaselt vigase "pestimees.ee".

Kui ma lõpuks end ise arvuti taha trügisin, leidsin talle paari sekundiga vajaliku artikli, kus seisis ka otsitud lause: "Andres Arrak kordas (PM, 16.09) tuntud ütlust, et praegu õpetatakse noori hakkama saama 21. sajandil, seda õpetavad 20. sajandi õpetajad ja teevad nad seda tihti 19. sajandi meetoditega." Edasi tuli meil tükk aega kulutada printerile pihta saamiseks. Näitasin siis ka võtet, kuidas artikkel ilma servakaadrite ja -reklaamideta välja printida. Varsti printiski värviprinter kaks eksemplari erinevas vormistuses ning emeriitprofessor oli rahul.

Kõneluse vahepeal suutis ta paari kirja uurida, küsida, kas mul juba on vastavad materjalid jne. Kui ütlesin talle, et ma ju saatsin talle juba oma töö, kas ta siis pole saanud, vastas ta, et jah, saatsin vist küll, aga tal pole olnud veel aega vaadata. Saatmine toimus arvatavasti umbes augustis. Minu rahastamine olevat ära lõppenud tänu sellele, et mul olla jäänud kuskile mingi allkiri kirjutamata. Selles ma kahtlen sügavalt, kuna vastasel korral oleks instituudi sekretär ammu kirja saatnud.

Küsisin ka selle kohta, millal see töö reaalselt jätkub ja kas me uusi lasteadu ka hõlmame. Sain vastuseks, et tegelikult olevat meil juba terve meeskond, kes suudab iseseisvalt töötada, aga meil tuleb siiski see töövihik välja anda ning jätta mulje, et see pole plagiaat. Et Pollen lõppevat ära ning et ilmselt tuleks ikka mingi Sihtasutus luua. Ehk siis sama jutt mis möödunud ja ülemöödunudki aastal.

Siis sain aru, et midagi enamat sellest jutust ei kooru ning läksin Karini juurde, kes oli vahepeal tööpostile jõudnud. Ta rääkis mingi kolleegiga mingisugust tähtsat juttu. Kui ma olin paar minutit hädise näoga jalalt jalale tammunud, viis ta mind kõrvalkabinetti, kuna suve jooksul korraldatud peent arvutitehnikat polnud ta suutnud siiamaani tööle rakendada.

Teises ruumis istus ta arvuti taha ning hakkas mingit kirja lugema. Andmaks märku, et ma tulin siiski selleks, et pildid järjekordse posteri tarvis mälupulgale võtta, otsisin tolle välja ja küsisin, kuhu ma tohin tolle torgata. Seejärel asus ta mulle profifotograaf Timo mitmes kvaliteedis pilte näitama. Ütlesin, et vaadaku, palju neid kokku on ja tõstku pulgale, küll ma kodus uurin. Ei, kõike polevat vaja. Ja siis Nicosia pilte ikka vaja ka leida. Õnneks turgatas mulle meelde, et nood pildid on mul juba olemas. Ent siiski jätkus piltide sortimine ja uurimine. Kui ma endiselt kärsitust ilmutasin, otsis ta välja paberi ja pliiatsi, et üles märkida piltide nimed, mida tuleks pulgale kopeerida.

Soovitasin see etapp siiski vahele jätta ning minu soovitus teostus tänu sellele, et pastakas oli tühi. Näitasin, kuidas pilte saab ka kohe arvutis vaadata ning otse (vahepeal üles kirjutamata) pulgale kopeerida. Siis aga saabus talle mingi tudengineiu ja ta kadus teise tuppa.

Kopeerisin pildid ära. Seejärel tegin Karinile gmaili kasutakonto, et ta saaks edaspidigi oma töögraafikuid saata. Kui sellest algselt juttu tegin, ei tahtnud ta sellest midagi kuuldagi, igatahes ükski sõna tema vastustes ei haakunud minu küsimustega. Esimesel korral toksis ta parooli korduse valesti, teisel korral selgus, et parool on liialt lühike ning kolmandal korral saime asjaga ühele poole. Üritasin seda tulemust talle kohe ka demonstreerida, kuid see ebaõnnestus, kuna ma polnud selle kontoga kodanikule ju tabelit veel jaganud.

Juba umbes nädala eest sain ma SEB pangast kutse tulla oma uue kaardi järele. Veel kuu enne seda pidasin suuri diskussioone teemal, kas saata see kaart Tarvase või Aardla harukontorisse. Lõpuks aga sattus see siiski hoopis Küüni tänavale. Mõtlesin, et kuna see keemiahoones käik nii totaalselt metsa läks ja sisuliselt mõttetuks ajaraiskamiseks osutus, siis vähemasti kasutan juhust ja teen midagigi kasulikku. Võtan uue pangakaardi välja.

Kui ma teate sain, imestasin selle valiku üle, aga mõtlesin veel siis, et mugav on ju auto kaubamaja parklasse jätta ja üle tee lipsata. Millegipärast tuli nüüd mulle aga pähe, et kontor on Ülikooli tänaval. Sammusin püstipäi Wilde'i pubi juurde, võtsin numbri. Rõõmustasin veel, et minu järjekorrani oli vaid viis numbrit.

Vaatasin kontoris aega parajaks tehes ringi ning imestasin mitu korda, et miks on seal pangas puha Swedbanka reklaamid. Kuid lahendasin endale selle sedasi, et ju siis on pangad heas omavahelisel läbisaamises ja ju on tolles pangas jällegi SEB reklaamid. Et kliendil oleks ikka võimalikult palju valida ning et tal poleks iial panga eest pääsu.

Kui minu number järgmine pidi olema, taipasin lõpuks, et ma ei olegi SEB pangas, vaid hoopis Swedbankas. Mida teha? Kas minna ja mängida lolli ning küsida, et kus on mu kaart... või lahkuda? Minu number lõi ette just siis, kui pangauks minu järel kinni kukkus. Olin 20 minutit järjekorras seistes maha molutanud. Seda siis lisaks pea tunnile ajale keemiahoones.

Keset Barcklay de Tolly platsi seistes nuputasin, et kus siin küll võiks olla SEB pank... Meelde tuli see alles siis, kui olin sammunud poisi ja mehe pronkskuju juurde. No muidugi! Kuid siis hakkasin kaaluma, et kas poleks mõistlik parkimine lõpetada ning auto hoopis kaubamaja alla tuua...

Teel auto juurde hakkasin aga veelgi sügavamalt kahtlema, et äkki see siiski oligi teade endisest Hansapangast? Igatahes otsustasin enne panka tagasiminekut asja e-mailist kontrollida. Sõitsin koju, kuid ei unustanud parkimist lõpetada! Vihm oli aknad taas jäässe sadanud ning ma kaapisin neid veel tükk aega, enne kui autosse istusin ja end kiruma hakkasin, et oleksin ju võinud parkimise kohe auto juurde jõudes lõpetada.

Kui ma koju naasin, oli tööisu taas kadunud ning ma mõtlesin, et kui läks trumm, mingu juba ka pulgad. Ehk et siis kirjutan parem selle totaka loo üles, selmet tööle asuda. Ei tea, kas sai parem?