Räbal

On teiega mõnikord juhtunud, et tunnete end räbalana? Või kasutu prügina? Nojah, ma ka pole end ise sedasi tundnud. Kuid üsna sageli püütakse mulle läbi lillede mõista anda, et tegelikult ma seda olen. Või siis vähemasti arvaja meelest.

Vist juba paari kuu eest sai meil ühe tähtsa organisatsiooni ülemusega kokku lepitud, et ma abistan tänasel üritusel. Algul pidi see aset leidma Toilas. Siis selgus, et sinna ikka ei saa, ega ma ei teagi, mis põhjustel. Soovitasin Tartu servas uut hotelli, Raadimõisa. Nii siis saigi olema.

Umbes nädala eest sain teada, et just nimelt Raadimõisas see kõik toimub. Nimelt ühe suursuguse projekti lõpetamine. Projekti, millega mul mingit pistmist pole. Tegelikult ikka nagu on ka. Või, noh, kuidas võtta. Enda meelest ma oskan lugeda ning taipan maailma asjadest rohkem kui keskmine inimene. Minu meelest on sellel organisatsioonil palju erinevaid projekte ning lihtsalt see sihtgrupp on "mugavusmeetodil" kujunenud samaks. Vähe sellest, seesama sihtgrupp on viimastes avalikes esinemistes osutunud koguni Noortekoguks. Ka üleeilsel riigi presidendiga kohtumisel. Seda kinnitab isegi ametlik veebileht. Vaevalt, et meie riigis üldse ametlikumaid lehti olemas on. Siin poleks midagi kummalist, kui mina ei kuuluks moe pärast sellesama Organisatsiooni juhatuse liikmete hulka. Ja juhatuses on kokku kolm liiget. Mina juhatuse liikmena sain teada Noortekogu ametlikust olemasolust aga alles siis, kui sain austava ülesande redigeerida noorte pöörumist presidendi, peaministri ja riigikogu poole. Selleks kõlban ma küll.

Niisiis oli sellel Organisatsioonil Prantsusmaa noortega seotud projekt, mis otseselt ei puudutanud ei integratsiooniprojekte ega ümarlauda ega muid tegemisi. Küll aga oskas Juht hiljem kõik need sisuliselt samale seltskonnale korraldatud tegevused joonistada ühise nimetaja alla. Ikka et kui vaja taksojuhti või piltnikku või redigeerijat, siis on mind võimalik kasutada. Kuid kui Prantsusmaale sõidetakse, mulle kohti pole, kuigi kaks kohta jäi vakantseks ning lennupileteidki tagasi müüa ei saanud. Kuid võib-olla sai ka, minule sellistest asjadest ei räägita, ehkki ma olla justkui juhatuse liige. Olgu, mis mina sinna noorteüritusele ikka tegema läinud oleks. Osutus, et pildistajaid oli seal niigi piisavalt ning transpordiks kasutati lennukit. Piloodipabereid mul aga pole. Isegi lennukit pole.

Igatahes pidi siis täna toimuma selle suure prantslasi puudutanud suurprojekti lõpetamine. Veel eile käisin ma ise Juhatajale pinda, et teada saada, mis kell ja kus ja kuidas. Sain teada, et kell 9:30.

Kuid enne seda oli veel mõne päeva eest juttu sellest, kuidas need asjad ikka käivad. Et millised toidud olevat tellitud ja puha, ning et öömaja mulle ju polevat vaja. Küsisin veel detailselt järgi, et kas mind on ikkagi plaanis toitlustada. Selgus, et küll. Üheks tõsiseks kriteeriumiks seati vaid asjaolu, et ma ei tohiks mingil juhul kaasa võtta oma sõbratari. Õigupoolest sõnastati see suure lootusena, et ehk ta ikka ei tule. Seda enam, et tema tütargi ei osalevat. Ega jah, selliseid piinlikke olukorda üleloetud toiduportsjonitega on varemgi esinenud. Muidugi ta ei tule.

Eile selgus aga kurvastuseks, et keegi noorliige olla oma plaane muutnud ning teatanud, et siiski saab osaleda sel suurüritusel. Juhatajal suur mure, et mis nüüd saab. Selle asemel, et mulle öelda, jätku ma tulemata või arvestagu, et siiski ei saa süüa, halises ta MSNis sellest, kuidas mõned inimesed ei oska üldse planeerida. Pakkusin talle välja, et ma ei pea ometi sööma, las ikka asjaga seotud isik osaleb. Sinna see teema jäigi. Mitte et see küll oluline oleks, meenub mulle hetkel, et Juhataja isegi ei tänanud mind sellise lahenduse eest.

Täna hommikul helises mul telefon. See on tal selline automaatselt helistav ärataja. Ise magas ta veel hea paar tundi ning mina olin saanud juba paar pisemat töödki valmis. Kella 9 paiku küsisin, et kas ma ikka jõuan veel ühe kohvi juua. Vastus oli — vabalt. Seejärel ma temaga MSNis enam kontakti ei saanud. Ise küsisin ja ise vastasin, et kas ma hakkan juba tulema... Kell 9:24 hakkasingi minema, kuna ta ei vastanud.

Hilinesin umbes minuti. Olin kohal 9:31. Signaalitasin. Ootasin. Helistasin. Uksekella pole mõtet helistada, kuna Juhataja elab majas, mis on ümbritsetud taraga, kuhu sisse ei pääse ning kus ukse peal on kellanupp, mille küljes oleva juhtme teises otsas pole midagi. Või vähemalt ei tööta see uksekell. Signaalitasin veel. Tegin paar suitsugi. Helistasin uuesti. Ei mingit vastust.

Kell 9:50 tulin tulema. Hetkel on kell 10:30 ning ta pole isegi tagasi helistanud. Kas ma tõesti panin endale kirja terve tunni võrra varasema aja? Ja isegi kui panin, siis kas oli nii raske mingilgi määral reageerida, et öelda, mis olukord on?

Oleks selline ootamine esimest korda. Või siis hilinemine. Korduvalt oleme kokku leppinud väljasõidu kell 11 ning startinud alles kl 14. Või siis, vastavalt 7 ja 9. Ma pole isegi mitte vihane, vaid nördinud. Kui kaua selline jama kestab? Otsustasin lõpuks hambaid näidata.

Seda enam, et olukord on sedapuhku Juhatajale soodne. Tal langeb ära piinlik situatsioon nelja toidukorra osas, kus mind ei ole nimekirjas, kuid ma peaksin justkui pildistama. Samas on teada, et pildid pole iial tegemata jäänud. Pigem olen ma pidevalt õiendada saanud, et pildistan liiga palju. Näiteks üleeilsest presidendiga kohtumisest on vaid üks kesine pilt. Ja küllap sõidavad ka taksod, millega oma au- ja tänukirjad kohale toimetada.

Nörritav pole isegi mitte antud situatsioon. Pigem see, et selline situatsioon on kestnud sisuliselt aastaid. Kui vaja, kasutatakse ära. Kui mitte, siis mängitakse lolli. Selmet otse öelda. Selsamal põhjusel oleksime me peaaegu Kassiga tülligi pööranud, kuna tema ei teadnud tagamaid ning arvas, et mina olen see otsustamatuse etalon. Etalon on aga minu meelest Juhataja, kes "ei ütle kellelegi halvasti", nagu ta endale pähe võtnud on. Halvasti ei ütle, aga tekitab pidevalt pingeid, piinlikke olukordi ja totraid situatsioone.

Nüüd on minu kord lolli mängida, kui vaja peaks olema. Hetkel unustasin ma oma telefoni näiteks hääletu peale. Lihtsalt ei kuulnud... juhul, kui üldse keegi peaks helistama. Seni (kell on juba 10:40) ei ole veel keegi helistanud. Aga me mõlemad vihkame ka helistamist, see on tõsi.