Raekojas

Täna on mu rõõmupäev. Muidugi mitte selle tõttu, et meie nõustamispunkt sai üles 45 min enne õiget aega. See oli seotud asjaoluga, et Innar tõi vahendid Jõgevalt kohale ning tema oli ainus inimene terves regioonis, kellel leidus ristpeaga kruvikeeraja. Ka mitte sellepärast, et meie seekordne tööplats asub otse linna auväärse Raekoja esimesel korrusel, infonpuntis. Rõõmu tundsin sellest, et kui mulle kl 11 paiku meenus, et ma jätsin oma POT-i keemiahoone ette ning kujutasin ette, et mul on meeles kohe naastes SMS saata ning ma olin peaaegu veendunud, et kui mitte mu sõidukit juba teisaldatud pole, siis ilutseb selle kojamehe all minigripis mingi kollane trahvikviitung.

Vot selles minu rõõm seisneski, et trehvasin auto juurde jõudma just kell 11, kui see oli tervelt 15 minutit karistamatult parkinud... kuid traditsioonilist trahvikviitungit ei olnudki!

Aga Raekojas on vaikne, nii vaikne. Isegi kaks erinevates ruuminurkades istuvat infoneiut ei suhtle omavahel üldse, aeg-ajalt on kuulda vaid klaviatuuri klõbisemist. Külalisi siin praktiliselt ei käigi. Või kui, siis kole spetsiifiliste küsimustega. Näiteks on käinud oma kolm meest mingeid pakikesi viimas ja toomas, üks mees aga porivaipu uute vastu välja vahetamas. Igatahes kui tavaliselt võinuks mind süüdistada pealetükkimatuses kuni koguni passiivsuses, siis seekord pole lihtsalt inimesi.

Ent seekord pole tegemist ka mobiilse boksiga. Seekord olen ma koos Madliga nõustamispunkti töötaja. Nõu pole vaid kellelegi anda. Nõustamispunktil on oma laud ja kaks tooli. Laual on neli jalga, mis igaüks tuleb kolme kruviga laua külge kinnitada. Paraku pole enam kui vabariigi keskmise kuupalga väärtuseni küündivas nõustamispunkti komplektis (pikendusjuhtmetest ja ID-kaardi lugejatest kuni vanemat tüüpi läpaka ja infomaterjalide aluseni) kaasas ristpeaga kruvikeerajat. Ja vastavalt Murphi ma ei tea mitmendale seadusele ei leidnud ma sellist ka kodust. Kuigi mul on selgesti meeles, et ma millalgi ostsin umbes 8 kruvikeerajast koosneva komplekti, millest kaks olid tavalised. Need kaks tavalist olid eile ja veel täna hommikulgi alles, kõik neli ristpealist aga kuskile kadunud. Selleks oligi tänuväärne Innar, kes selle laua enda poolautomaatse kruvikeerajaga heiskas. Tõsi, umbes pooled kruvid olid kadunud ning kogu infopunkt täitus tema valjust ja käredahäälsest arutlusest, kui ta seda tööd teostas.

Kohviaparaadist antakse 7-kroonilist vedelikku, mis meenutab korstnalõõri pesuvett. Mõru, maitsetu, kirbe lõhnaga. Seda antakse pool kruusi. Münte vahetab infoneiu, ent temalgi kippusid need otsa saama. Selleks puhuks lootsin ma oma parkimise pikendamise käigus POT-i tuharist leida endast sinnajäetud paki 5-krooniseid münte. Õnnetuseks polnud seal aga enam ühtegi. Oli kümmekond 1-kroonilist, üks 10-sendine ning üks koni hoopis. Huvitav, kas mündid läksid remondimeestele või Raimole, kes mul selle sõiduriistaga ka vahepeal paar iseseisvamat ja kiiremat tiiru tegi?

Kuid mis me räägime, rõõmupäev on siiski tähelepanuväärne — mulle kukkus trahvi mittesaamise näol ootamatult sülle tervelt 240 krooni!

Vahva on see, et kell 11:20 sisenes infopunkti üks tumeda peaga prillitatud neiu, kes hiilis ringi kui vikerkaar. Lisaks minule oli mul siin laua taga ju veel ka õpilane Madli, ruumi teistes kahes nurgas veel kaks infoneiut. Kuid neiu ei lausunud ainustki sõna. Minuti pärast sisenes üks teine prillidega neiu, kellel olid pikad blondeeritud juuksed. Samuti vaikus. Siis aga saabus ka üks heleda pea ja kitsehabemega noormees, kes hõikas «tere» ning küsis arvutit kasutada. Veel minuti pärast tuli mustapäine, prillide ja vuntsidega keskealine härra, kellel oli sama mure. Teretas samuti. Igatahes esimeste vaatluste põhjal on meesterahvad viisakamad ja asjalikumad.

Neli minutit hiljem jäi kõik taas vaikseks ning mina lõpetan oma sissekande. Võimalik, et hiljem juhtub midagi põrutavat, mille peale tuleb taas see ajaveeb valla võtta. Kuid kui seda ei sünni, siis pole ka põhjust kuigi palju sellega vaeva näha. Tööpäeva lõpuni on jäänud veel 155 minutit.