Läksin siis täna ammusaadetud kutse peale Chemicumi pidulikule avamisele. Muidugi ajendas mind pisut ka lubatud auhind. Peeti kõnesid ja tehti igasuguseid trikke.
Andrus Ansip meenutas oma õpingupäevi ning süstis nostalgiat.
Kohal olid kõik tuntud asjamehed, veelgi enam aga tundmatuid. Maja on uus ja tõepoolest tasemel tehnikaga. Mitte et ma poleks varem midagi analoogset näinud. Ehk vast igasugused torujuhtmed ja LED-lambid olid uudsed.
Enne mitteametliku osa lõppu ja kohe pärast 15-minutilist ekskursiooni esimesel korrusel ma lahkusin, ilma et oleksin mingitki lubatud auhinda saanud. Kuid siiski on vähemasti endal hea tunne, et olin üks neist, kes majale nime soovitas.
15 kommentaari:
Kui kaua see välisõhus sooritatud sündmus kestis?
Ma tõesti ei vaadanud kella. Kuid pakun, et see võis kesta oma 40 minutit.
Ürituse kava lõpetab "Pidulik koosviibimine Chemicumi fuajees", kus ilmselt webxan ka oma auhinna oleks saanud, kui oleks mallanud ootama jääda.
No mitte ei mõista, mis häda nende minu auhindadega alati on.
Minu arusaama kohaselt on auhind auhind ja see tuleb auhinna saajani mistahes moel toimetada. Haridusministeerium annab auhinna ainult siis, kui sellele ise käsitsi järgi minnakse. Ju siis ka Ülikool.
Auhind pole pooltki seda väärt, kui ma pean ise sellele järele minema. See oleks nagu reklaamikampaania: kui osaled, siis saad auhinna.
Pole kahtlustki, et keegi suisa naudib seda, kuidas teda tagantjärele taga otsitakse :P
Ei tea küll, kes? Ja milleks siin seesugune kommentaar üldse?
Selleks, et kontrollida kas kotib. Kottis küll :D
Mind häirivad alati teemavälised kommentaarid. Iga asja jaoks võiks olla kindel koht. Kuna see on minu blogi, siis loomulikult "kotib" mind siia kirjutatu.
Kui see eelpoolmainitu pidi ka olema justkui minu pihta diagnoos, siis oli see taas kord väga vale diagnoos.
Kuna blogi on avalik, siis on minu õigus kirjutada täpselt seda, mida ma antud loost või loo ülejäänud kommentaaridest arvan. Autoril on õigus minu sõnu omatahtsi tõlgendada ja neid ignoreerida. Diagnoosi mitteuskumine ei muuda tõbe olematuks.
Ignoreerin kommi.
Kommenteerijal on mingi tõbi, nimelt diagnoosimistõbi.
Tänan ning arvestan (nagu alati 1-99%)minu pihta pillutud arvamusega. Kunagi ma seda ei ignoreeri ja kunagi ei võta ka puhta tõena. Olen aastakümnete jooksul harjunud, et minu arvamuse vastu ägedalt võideltakse. Tihtilugu jääb võitleja oma idealismuses jänni ning tema koostöövõrgustikud hakkavad just viidatud probleemi kohalt rebenema.
Kui me võtaksime nüüd vaidlust tekitanud kommentaari: Pole kahtlustki, et keegi suisa naudib seda, kuidas teda tagantjärele taga otsitakse, siis peab tõsiselt rõhutama, et siin pole tegu mitte üksnes kahtlusega, vaid puhta valediagnoosiga.
Isased ei mõtle nii emaselt. Kui mulle oleks keegi maininud, et püstijalaõgimise kõrvalt veel sõnavõtud toimuvad, oleksin ehk veel viibinud. Kuid ma ei käi ühelgi üritusel selleks, et suupisteid degusteerida.
Nii isased kui emased on koosviibimiste reglemendiga hästi kursis ning teavad, et ükski pidu ei lõpe ilma üksteisele jällenägemist soovimata. Vaikselt ära kadumine, olgu selle põhjuseks või vastuvõetamatu õgimistava, on lugupidamatuse avaldus kutsuja vastu. Koostöövõrgustikes kehtib sajandite jooksul omaks võetud reegel, et iga ettevõtmine algab ja lõpeb kokkuleppel, mitte mõne osalise juurde või ära auramisega. On olukordi, kus tuleb oma isekus alla neelata ja tegutseda ootuspäraselt. Ka kuningad kukutatakse ja presidendid vabastatakse ametist kui nad hoolimatust demovad. Kes pidevalt välja näitab, et see või teine asi talle korda ei lähe, siis lõpuks ei lähe tema ise enam teistele korda, olgu ta seejuures saks või mats. Minu jaoks on siin moraal:
mida ägedamalt minu arvamust materdatakse, seda rohkem veendun selle probleemi südamiku tabamises :))
Taas vale!
Mina olen lihtsalt sedavõrd asotsiaalne olend, et ei tea midagi eelpoolmainitud tavadest ega reglementidest.
Lootsin küll leida endale sobiva vastuse Jörgenilt, keda seal kohtasin ning kellelt meilitsi uurisin, kas hiljem veel midagi toimus. Jah, vastusest selgub, et Kassil on õigus. Just nii see oligi:
Tere,
peeti küll. Oli üks humoristlik sõnavõtt. Samuti autasustati nimepanijaid ja taheti Sulle aukirja (võib-olla veel mingit auhinda lisaks ka, ei pannud kahjuks tähele) anda. Täpsemalt ei oska eriti midagi öelda, sest seal oli paras segadus ja lärm, samuti lahkusin isegi üsna vara (veidi enne suuri pauke, mille peale tuletõrje välja kutsuti).
Parimat,
Jörgen
Kõik see aga ei muuda tõsiasja, et:
1) mina ei naudi enda tagaotsimist,
2) mul polnud aimugi eespoolkirjeldatud reglementidest, millega nii emased kui ka isased hästi kursis on
Viimane palve leevendab asja :) Aga mulle ei tulnud küll pähe, et selline paadunud vastuvõttudel käija nagu webxan, nii eelementaarset regelemneti ei tunne. Pidasin seda ülbeks isekuseks :D
mott
Postita kommentaar