Stiihia

Viimased päevad on olnud torm. Täiesti võimatu on kuskile liikuda. Autod ei liigu, inimesed ei pääse liikuma...

Homme oodatakse mind Luuale. Ahvatlevalt on välja pakutud ruum 104. Kuid vastust pole tulnud ka mitte mu küsimusele selle kohta, kas õpilasi üldse on koolis. Võimalik, et sealkandis pole enam elektritki ning e-kirjad ei liigu. Kuid seesugust jama ma ka ei soovi, nagu eelmisel teisipäeval, kui igalt kursuselt oli kohal vaid vaevalt 50%, kas niigi palju. Marge leidis mulle viiteid mitmetele artiklitele, kus kurdeti, et seoses tormiga pole ametikoolides õpilasi rohkem kui 20%.

Kui ma nüüd homme varavalges tõuseksin, et hakata autot hangest välja kookima. See peaks siis olema hiljemalt kell 5. Kuna sõitma tuleks hakata hiljemalt pool seitse. Ja siis peaks lootma, et teed on sõidetavad ning et mõni maasturiga vastu ei kihuta ning sind kraavi ei tõuka jne.

Seejärel on veel 5-kilomeetrine lõik metsa vahel, mis möödunudki aastal raskesti läbitav oli. Siis, kui tormi õieti polnudki. Ja kui ma siis lõpuks kohale jõuaksin ning kohal vaid mõned üksikud õpilased oleksid... Milleks?

Vähemasti näitasin head tahet ning panin veebi üles tunnitöö, mida kohaletulnud saaksid edukalt ka minu juures viibimata teha. Ja kui selline asjade korraldamine Luuale ei meeldi, tuleb neil mind vallandada. Isegi tunniplaani pole nad suutelised korrektselt selgeks tegema, nagu selgus möödunud neljapäeval. Rääkimata siis bussiliiklusest. Kui ma sinna liinibussiga tahaksin minna, pidanuksin täna õhtul kohale minema ning tagasi oleksin saanud ülehomme hommikul. Rohkem sinna busse ei sõida. Ja kes garanteerib, et busski hange kinni ei jää või kraavi ei vaju?

Hommikul on oodata tigedat kõnet.