Juuresolev ülesvõte peaks ilmselt olema veenvaks tõendiks, et seestpoolt meenutab webxani skelett tuvi. Üleeile helistas mulle keegi ning teatas, et detsembtiks reserveeritud vastuvõtuaeg dr Merilale ei sobi. Kuidas mulle sobib, tulgu näiteks neljapäeval kell 16:15. Diil.
Läksin kohale väikese ajavaruga, kuna ma polnud ju Maarjamõisa haiglas ammu käinud, ent sealne hoogne ehitustegevus viitas asjaolule, et juba sissepääsu otsimine võib võtta aega. Parkisin oma sõiduki kusagile mutta, tiigi kaldale. Tegelikult sai see valesse kohta, kuna lähim sissepääs osutus olema hoopis kiirabi oma. Igatahes veel enne sisenemist tabasin oma sajakiloseks paisunud ammuse pinginaabri Ragnari telefonitsi kõnelemas. Ta on lastearst. Kurtsin, et käin kole harva arsti juures, sedagi vastu tahtmist, mispeale ta vastas, et ise ka parema meelega väldib arste.
Kogu esimene korrus oli peenelt renoveeritud. Registratuuri pääsuks tuli võtta järjekorranumber. Minu jaoks oli erakordne see, et sain letti kohe järgmisena. Endse luugisüsteemi asemel tuli siseneda privaatsesse kabinetti. Teine suur hämmastus oli see, et minult võeti 50 krooni visiiditasu. Registratuuri-tädi uuris mu ID-kaarti ning saatekirja. Arvasin, et kindlasti leiutab ta nüüd mingisuguse lause, et kuna ma ei tööta ülikoolis, siis Haigekassa kindlustus ei kehti vms. Seda siiski ei tulnud. Edasi seletati, et mul tuleb tolle ja tolle ukse taga oodata, kuni mind kutsutakse. Ta ise viivat paberid ära.
Seejärel tukastasin poolesaja krooni eest oma pool tundi seal koridoris. Aeg-ajalt avasin ühe silma, kui keegi liialt lähedal sahistas või kui kelluke uue numbri ettelöömisest teatas. Kell 16:45 kutsuti mind sisse ja kästi lahti koorida. Teatud piirideni muidugi. Siis tegi see soliidse välimusega nooremapoolene mees mulle haiget, väänates kätt siia- ja sinnapoole. Lasi õel kirjutada saatelehe, millega mul tuli minna paarsada meetrit mööda koridori tagasi, maja teise otsa. Seal ei tulnud mul kuigi kaua oodata, kuigi registratuuris polnud kedagi. Olin ainus klient.
Nupust käis ette mingi raske metalluks. Ruumis olid mõned vahvad kahurid ning mitmed märklauad. Mind paigutati nende vahele. Tehti kaks pilti. Kui küsisin, et kunas need ilmutatakse ja millal vastuse saab, pani mind imestama vastus, et pilt läheb otse arvutisse ja ongi juba valmis. Sel ajal, kui ma end riidesse toppisin, tuli keegi vanemõde, kes nooremale seletas, mis tuleb tal teha siis, "kui ta hakkab lapsi tegema". Ilmselt pidas ta silmas röntgenülesvõtteid lastest. Juba kell 17:03 istusin taas ortopeedi ukse taga ja ootasin. Kasutasin 7 kohvipoisi teenuseid ja nõristasin endale kahe viiekroonise eest tilga kohvi, mis mu põiepakitsustele üksnes hoogu andis. Tualettruume siiski silma alla ei sattunud. Pääsesin tulema koos uue retseptiga juba kell 17:30. Dr Merila soovitas teha külma kompressi ja neelata valuvaigisteid, neid kangemaid. Arvas veel, et kui ka selle peale asi ei parane, siis tuleb mulle tuimestus teha ning luud lahti murda.
Kihutasin otsejoones Lõunakeskusse, kus pärast WC külastamist põikasin läbi apteegist. 20 tabletti maksid umbes 75 krooni. Head isu mulle!
Veel samal kuul on mul aeg ka reumatoloogi juurde. Peaksin siis arvestama taas umbes kahe tunni, 50 krooni ja veel kallimate retseptidega. Muidugi ei keela mind keegi sinna ka minemata jätta, nagu Ragnar oleks soovitanud. Eks ma mõtlen veel. Neelan esimese valuvaigisti ja jään tulemusi ootama.
3 kommentaari:
Võhikuna toda pilti jõllitades ei saa ma küll aru, milline luu millise küljest tuleks lahti murda :S
Sama siin.
Minu arvates ei tulegi luid murda. Murda tuleb hoopis minu vastupanu. Et ma oleksin ikka ja aina nõus arste visiteerima ja visiiditasu maksma. Ja siis laskma retseptiravimeid välja kirjutada ning uskuma, et nood aitavad ning siis ostma ning seejärel õige pea taas otsast peale... visiteerima veel mõningaid arste jne...
Selles see suletud ring seisnebki ju! Egas mu pealkirjad pole ka päris juhuslikud, isegi kui nende idee on ridade vahele peidetud.
Peab ütlema, et kogu selle aja, mil ma arsti juures ei käi, ei tule mulle meeldegi, et ma haige olen. Aga eks elu olegi üks needuslik ja paradoksaalne, sugulisel teel leviv haigus, mis lõpeb surmaga.
Postita kommentaar