Ekspromt & eskimised

Alustada tuleks vist sellest, kuidas ma pidevalt Raimole toonitan, et ei maksa öiseks ajaks "välja" minna... Et aga see blogi laeb need pildid täna vastupidises järjekorras, alustan hoopis lõpust. Lõpp hea — kõik hea, nagu vanarahvas ütleks. Olen end aastaid vaevanud vana kiibaka diivanvoodi peal ning täna, tänu Margele, ostsin uue. Siin said minust võitu kolm nüanssi. Esiteks, mul oli ammu mõlkunud meeles, et kui mul rohkem raha koguneb, siis... kuna selle vana voodirisuga oli pea võimatu magada. Õigemini selle peal. Teiseks ostsin ju padja, millest allpool lähemalt juttu teen, kolmandaks aga hakkasin ma padjaostule mõeldes ette kujutama, kuidas mul pole sellega kusagil poolkõval pinnal pikaligi olla. Padi oleks lihtsalt vajunud vedrude ihust eemalehoidmiseks soetatud paksu madratsi sisse vajunud.

Neljandana võib öelda, et Dolores on väärt kraam ning müük, pealegi veel ülisoodsa hinnaga, toimus täna viimast päeva. Tegelikult ma ei tea, mis hinnaga seda diivanvoodit muidu müüakse. Tellisin kohaleveo ja puha. Tagasiteel läksin ja ostsin masseerimispadja. Vähemasti proovimine andis suurepärase tulemuse.

Sellel pildil paistan ma oigavat valu käes, mille intensiivsem masseerimisprogramm tekitas. Padja abil võib masseerida mitte üksnes nimmepiirkonda, vaid ka ülaselga ja kaela. Tundub, et kaela tarvis tuleb kasutusele võtta lisapadi.

Aga pärast ostude sooritamist käisime Margega taas Taskus. Valisin täna kala, mis oli munapudruga ümbritsetud ja maitses nagu haug. Lisaks võtsin riisi, porgndisalatit ja muud nipetnäpet. Magustoiduks kohvikõrvase kohupiimakoogi ning lisaks lõigu melonit. Toit oli maitsev ning seda sai seekord parasjagu.


Ei saa öelda, et sellel poole lõunani magamisel põhjust poleks olnud. Nagu kanaema, muretsen ma ikka oma poiste pärast, kui nad kuskil ula peal on. Raimo lubas seekord minna Tõrvasse ning seda ka tegi, nagu hiljem selgus. Koju jõudis ta alles veidi enne kolme. Õhtul ei saanud veel nii väga arugu, kuid hommikuks avanes järgnev pilt. Soomlased ütleksid selle kohta no comments.


[Pildid lisandusid hiljem, seetõttu on pildivaade eespool]

Marge helistas 2. novembril juba kl 10 paiku, kuid ma muudkui ärkasin ja ärkasin, kuni sain alles 12 paiku üles. Siis helistas ta kolmandat korda ning teatas, et on juba Näituste majas. Kahe tunni asemel korjasin end ühe jooksul kokku ning olin ka kohal.

Kohe teel ruumi sisemusse, koridoris, võeti mind kinni ja pandi prooviks istuma masseerimispadjale. Muidugi oli see just see, mida mulle vaja. Poisid ei viitsi ju iial piisavalt kaua masseerida ning kipuvad seda tegema veidi üleotsa. Kaheaastane garantii tundus ka innustav ning kaks ja pool tuhat oli läinud. Läksin kohale igasuguse kavatsuseta ning otsustasin ekspromptkorras selle asja soetada.

Siis astusme ilmama suurde müügisaali, kus Marge oli mulle juba sobilikke sänge välja valinud. Tegelikult oli mul ammu plaanis mingi uus soetada, kuid ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub. Üks veidi alla 3000-kroonine oli kerge ja nägus, ent kõigest 180 cm pikk diivanvoodi. Mina aga armusin Doloresesse (Läti toode) ning plaanisin edaspidi sellega magada.

Kui ma kella nelja paiku koju jõudsin, polnud mu sängi veel kohal. Muidu lubati pooleteise tunniga, ja see oli umbes kell 13. Isegi organiseerisin sedasi, et Raimo oleks kauba vastu võtnud, tegi teine eelnevalt ruumigi.

Siis aga ei saanud ma kuidagi kusagile minna. Samas oli aga Margo suures hädas, kuna oli metsa ära eksinud. Kusagile Nõgiaru lähedale. Oli teine juba päris paanikas. Helista või päästeametisse. Õnneks poole kuue aegu siiski helistati Raimole ning püüti kaubaga kohale jõuda. Kas olid ekspressid käpardid või ei osanud Raimo selgitada, igatahes venis selle kauba kohalejõudmine kole pikale ajale. Justkui me ei elakski keset linna, vaid kusagil aguli kolkas. Lõpuks oli see siiski kohal.

Seejärel sain täie innuga pühenduda Margo leidmisele. Helistasin tema äiale, kes koos perega siis otsima läksid. Helistasin Päästeametisse, ent neil polevat positsioneerimisseadmeid. Soovitati pöörduda Politseisse. Nondega saime kokkuleppele, et Margo ise helistagu ning hoidku telefon sees. Kui siis tagasi helistasin, oli Margo teist korda telefoni metsa alla kaotanud. Karjus mu peale ja ütles, et ei taha, et teda jälitatakse, vaid tahab koju. Igatahes sattusin ka mina paanikasse. Kõigepealt ta ei vasta mu kõnele pikad 5 minutit, siis ainult nutab ja karjub, et tahab koju. Loodame, et see asi siiski laheneb ning selliseid situatsioone ei kordu.

Situatsioon lahenes tõepoolest umbes pooleteise tunni pärast, kui miniaema (mul pole ikka meeles, mismoodi need vähekasutatud nimetused käivad) helistas. Alles pärast seda sain ma rahulikumalt tundide kaupa tegeleda statistikaga. Statistika on parim viis igat masti stressi leevendamiseks.