Ränkraske õpetajaleib

Teisipäev, 18. november, esimene talvekarva ilm sel sügisel. Teisipäeviti on Luua päev. Tunnid algavad kell 8:00 ja kohal tasub olla veidi varem, eriti palju varem aga siis, kui on tarvis kas materjale paljundada või muud seesugust. Igatahes algab selleks valmistumine kaua aega varem. Näiteks minu puhul kasvõi sellest, et pean eelnevalt suhteliselt lühikesi öid ette võtma, et õigel ööl, vahetut enne teisipäeva, saaks ikka korralikult pika öö puhata. Ärkasin küll juba kell 5:50, kuid magama läksin ju enne 23. Ka tegelesin eelmisel päeva tubli söömisega ning jätsin hommikul võtmata pisikesed oranžid kapslid. Tänu sellele tundsin end taas kui paistes tünn ning kaalusin 87.4 kg. Hommikul jõin vaid ühe kohvi. Luual mul süüa pole õieti plaaniski, ehkki soetasin paar kohupiimapirukat, mis Raimo endaga töö juurde kaasa võttis. Kaks pirukat maksid üle 30 krooni ning ma ei raatsinud neid rohkem osta. Tegelikult peaks veelgi varem tõusma, kuna mul jäi taas kaasa võtmata kohv, mis küll meeles oli, kuid mille valmistamiseks aega ei jäänud. Soetasin ju selleks ostarbeks endale koguni termose.

Kuna ma eelmisel aastal valmistasin hoolikalt igaks tunniks ette, siis soostusin ka sel aastal töötama vaid tingimustes, kus mulle alati võimaldatakse kuvaheituriga ja arvutiga klass. Hulk aega, mis nende esitluste valmistamisele kulus, leiab sel aastal kompensatsiooni kasvõi selle läbi, et ma nüüd ei pea spetsiaalselt valmistuma.

Muidugi tuli tükk aega enne startimist autoaknaid jääst puhtaks kaapida. Kuid teeolud olid õnneks head ning ka hommik hakkas koitma. Igatahes jõudsin kohale suisa liiga vara, kuigi aeg kulus ruumis 104 arvuti käivitamiseks. See võttis kohutava aja, justkui oleks tegu ürgvana aparaadiga. Ometi on masinas XP ja puha. Interneti olemasolu võimaldas vahetundidel kirjavahetusega tegeleda (ja käesolevat sissekannetki kirjutada).

Esimesse loengusse jõudis õigeks ajaks kohale üksnes Liisa. 10 min hiljem lisandus temaga teine neiu ning 40 min hiljem saabus kolmas. Muidugi ei saanud sellistes tingimustes eriliselt süvenedagi uue teema käsitlemisse ning ma kordasin üle vaid möödunud tunnil tehtud tsetmetöö asju.

Vahepeal helistas Asta, kes palus mul kõrvaldada EBÜ juhatuse listist Tago Sarapuu.

Teise loengu algusest 5 min hiljem saabusid 2 noormeest. Pidin veel 10 minutit ootama, enne kui mul on mõistlik üldse sõna võtta. Igatahes kui sedamoodi see asi jätkuma jääb, peaksin küll tegema ettepaneku see tund teha kaugõppe korras. Mis kuradi mõttega mina ennast peaksin kohale lohistama?

Lõpuks oligi kohal neli noormeest, kellest kaks olid pohmeluse tunnustega ning magasid viimases pingis, üks jälgis, kuidas need magavad ning 25% neist töötas minuga kaasa. Kaks hilinejat arvasid, et nad on nii haiged, et peavad arsti juurde minema. Ma ei keelanud, kuid nad siiski ei viitsinud minna. Masendav on see, et pärastlõuna on mul sama kursusega. Kui ma nüüd peaksin ka siis uut osa ühele noormehele seletama, kaob küll eriline stimul seda tööd teha.

Rääkisin neile meie kodulehest ja selle kasutamise võimalustest ning eelmisel korral korraldatud tasemetööst. Uut osa polnud mõtet võttagi. Poole tunni peal hakkas päike sätednama, nii et mul tuli kardinad ette tõmmata. Lõunapausi ajal käisin autos suitsetamas ning nukrutsesin kohvipuuduse üle.

Uurisin ka muuhulgas kaasa võetud loodusteadlaste olümpiadistide kodutöid. Et ma aga küsimusi ei võtnud, pole mul nendega Luual midagi peale hakata, kuna lehtedel olid üksnes vastused. Kirjutasin vihjekirja Jaanusele, et ehk on ta nii lahke ning uurib välja eeldatavad õiged vastused?

Igatahes nuputasin lõunapausi ajal välja, et pean ilmselt midagi konstruktiivset ette võtma selle koolskäimisega. Mul pole ju üksi tõesti mõtet paari-kolme õpilase pärast iga teisipäeva varahommikul nii kaugele läbi pimeduse kihutada. Vähemasti kavatsen ma väljendada oma nördimust õppealajuhataja Ellele.

Tööpäev aga kulgeb isegi liiga kiiresti, välja arvatud lõunapaus. Seesugune unise ilmaga jõude istumine on minu jaoks kohutavalt kurnav, võitlesin silmade sulgumisega. Peaks ikka konkreetselt välja uurima, kus asub see töökoda, kus pidavat automaadikohvi saama, mõtlesin. Või unelen päeva lõpuni ning joon ka kohvi kodus?

Viimane tund peaks olema mul kahele kursusele korraga. Seega, kokku peaks olema neid 22. Ku aga ka sealne seltskond vaid 5 inimesega piirdub, otsustasin õppealajuhatajale kirja kirjutamise veel sama päeva õhtul ette võtta.