Telerid ja muud viisorid

Nii hilisel loomaaiatiirul, mille Jaanusega ette võtsime, olid omamoodi võlud. Minu jaoks ehk see, et liialt palju külastajaid ei olnud ning sai vaadata just seda, mida soovisin. Ja nii kaua kui soovisin. Vähemasti valdavalt. Jaanus tutvustas mulle loomaaia teist uut osa, mida ma samuti polnud veel näinud. See oli linnutiikide osa. Kuigi me alustasime röövlindudest. Ilmselt oli mulle endast jäänud vale mulje, et olen loomaaias liialt palju käinud. See, et minu jaoks olid üllatavad ka kakuliste klaasseinaga puurid, oli täielik üllatus. Kõige suuremaks leiuks oli aga linnutigi lähedusse istutatud hõlmikpuuallee. Esialgu olid puud veel küll ütlemata pisikesed.

Linnas jalutades avasin silmad. Vaatamata uduvihmale märkasin, kui kauniks on vanalinn võõbatud ning kui palju uhkeid uuendusi seal juba tehtud on ning veel teoksil näib olevat. Eriti uhked olid Viru hotelli vastu endisele parkimisplatsile ehitatud ülikallis neegerriigi hotell ning selle kõrvale kaua aega kasutuseta seisnud maja müüride säilitamine modernse klaashoone alusena. Ilmselt tasuks teinegi kord kauni ilmaga pealinnas turisti pilguga ringi käia. Ma usun, et see mul ka õnnestuks. Esimese katsetuse sellest panin fotoalbumisse.

Ööbisin pärast suurepärast kontserti Gunnari juures ega lasnud end segada isegi tema pealesunnitud Kalev Sport kavast, mille asemel ma oleksin kindlasti ise midagi muud vaadanud. Eriti morjendav oli mingi pornohõnguline Punaste laternate saade, õigemini selle teine osa. Kurdeti avalikult sugutava paarikese raskest tööst ning rõhutati, et mees ei saa laval kunagi orgasmi. Järgnes ilmselt veel mingi saade, kuid ma jäin diivanile demonstratiivselt magama, hambad laiali.

Hommikul vihastas mind aga mingi pereraadio saade, kus saatejuht ustules kõiki telerivastaseid. Saatest jäi mulje, et kõik paha, mis meid ümbritseb, ongi televisiooni süü. Lapsi tuleb nende meelest kasvatada akvaariumis. Äärmisel juhul tuleb telerit koos lastega vaadata, ja siis vaid väärtfilme, mida siis usinasti kommenteeritakse. Igatahes jäi mul saadetu kuulates mulje, et mina olen täiesi ebanormaalne, kuna minul käib teler tihti 75 tundi järjest. Siiski ma ikka une ajaks lülitan selle tavaliselt välja, see on siis vahemikus 4...6. Las elektronid puhkavad. Mitte et ma põhimõtteliselt selle vastu oleksin, et märksa kasulikum on, kui lapsed loevad raamatuid ning tegelevad sportlike harjutustega. Ent raadiost kostunud resoluutsed seisukohad olid küll ebameeldivad. Näiteks mingi inglise keele õpetaja teatas, et tema vaatab üksnes väärtfilme ega tea midagi märulifilmidest, mida jällegi tema lapsed hästi teavad. Õpilased vahtivat teda kui ohmakat, kui ta mõnest väärtfilmist pajatada püüab. No minu meelest on selline suhtumine lihtsalt ebapedagoogiline. Kui mitte öelda, et teleri jälgimise harjumus mul just tollest ajast pärinebki, kui ma klassijuhataja olin. Õpetaja peaks just olema kõikvõimalike vooludega kursis ning oskama omapoolse hinnangu anda, olgu see siis kasvõi tema meelest mõni kõnts-film. Äärmiselt vastikult mõjus ka muidu kena häälega saatejuht. Keegi noorukiikka jõudnud noormees julges küsimusele, kas ta kavatseb tulevasegi elu telerita (saates kasutati vaid ühe erandiga venepärast sõna televiisor, erandina üks kord semulik telekas) elada, vastata, et siiski kavatseb endale selle riista soetada. Meessaatejuht peaaegu et kiljatas selle peale, et kuidas siis ometi nii...

No mõelgu ja arutagu nemad mida tahavad, mina vaatan telerit pidevalt. Õigemini küll ei vaata, vaid suuremalt kuulan. Vaatamiseks läheb harva. Ja tänu sellele olen kursis kõikide reklaamide, kampaaniate ja uudistega. Nüri oleks sellepärast veel raadiot muretseda, et pilti mitte näha. Kui ma pilti näha ei taha või seda pole aega vaadata, siis ma lihtsalt ei vaata. Raadio on mul teises toas, kus ma harva viibin, ja ka autos. Sealt avastasin hiljuti kanali Raadio 3, kus lastakse peamiselt minu eale kohaseid hitte.

Päeva nael ning põhjus Tallinnasse sõiduks peitus aga hoopis teisel päeval toimunud "Akadeemiakese" konverentsis. Tegin sealtki mõned spordipildid. See toimus Vene tänaval, Vanalinna hariduskolleegiumi nimelises gümnaasiumis. Piltidelt on näha selle keskaegse hoone siseviimistluslikke elementegi. Hoone oli vahva, kuid konverentsi korraldus ettevaatlik. Kirjutasin korraldajale, et kui ta tulevikus soovib nõuandeid, siis võiksin mõned oma visioonid visandada.

Päris lõpuni ma sellel konverentsinimelisel koosolekul siiski ei istunud. Pealegi helistas Reimo, et oli ukse sneprisse lükanud ja võtme tuppa jätnud ning peab nüüd küla peal olema. Sellest küpseski otsus teiseks ööks enam mitte Gunnari võõrustada jääda. Lugu sellest, miks mulle tema juures olla ei meeldi, oleks väärt omaette kolmeosalist sissekannet. Pealegi soovis samaks ajaks Marge, et ma temaga koos oleksin juba kohe pärast konverentsi tagasi sõitnud, ka Reijo avaldas vahepeal soovi sõita... Käisime siis Gunnari Pronksi tänava korteris, ühes neljast, kust ta plaanib välja kolida. Noppisin nii endale kui ka Jaanusele mõned huvipakkuvad raamatud. Seejärel pidime Jürisse sõitma, ent siis tuli vahele kellegi Mihhaili naise 85. juubel, kuhu Gunnar kutsutud oli. Et tema poleks viitsinud linna tagasi sõita, mina aga tundide kaupa oodata, jõudsime kompromissile, et ma seni šoppan Kaubamajas, kui ta kiire tunnikesega lilled üle annab.

Tagasiteel oli kohati kaunis libe. Libe oli ka eelmisel hommikul, nagu Margegi hoiatas. Just Kalevi tänavat pidi Jaanusele järele sõites asusin mööduma seisvatest autodest, kui mingi masin vahetänavast mulle ette keeras. Vaatamata sahisevale plokkpidurile ei jäänud auto seisma ning mul oli valida, kas sõita ettepööranud autosse, pargitud autosse või... Tõmbasin kõrvad pead ligi ja liuglesin kahe auto vahelt läbi, kummalgi pool veel paar sentimeetrit vaba ruumi... Silme eest käis juba läbi mitte üksnes ärajääv sõit, vaid ka kümned tuhanded enda auto parandamise raha, teise auto parandamise raha ning suurenev kindlustusrisk... Vot sellised visioonid.