Julius Kuperjanov oleks saanud 11. oktoobril 114-aastaseks. Terevisioonis räägiti, et tema on Lembitu järel teine eesti rahva kangelane, kes väärinuks ka neljandat vabadusristi. Intervjueeritav näitas sügavat soppi Võrtsjärve kohal 1920. aastal, mille Kuperjanovi polk olevat sügavalt punavägede rindejoone sisse surunud. Paraku ei suutnud mehed varasel hommikutunnil välja tuua eredaid seiku Kuperjanovi elust, milliseid arhiive uurides olevat ohtralt.
Mulle meenub, kuidas mingil ammusel jõuluõhtul läksime kursusekaaslastega (õigemini arsti tudengitega) Raadi kalmistule vaatama, kui vahvalt palju küünlaid seal põleb. Ma ei tea, kui paljudel oli midagi muud plaanis, minul polnud tõesti vähimatki kavatsust jõule pidada, mida ma ei tähista nüüdki, kui see lubatud on, veelgi vähem aga minna kedagi kuskile passima...
Naiivse inimesena, keda ma elu aeg kehastanud olen, kandsin ma peas teklit, kuna talvemütsides pole ma end iial suviselt (koduselt) tundnud. Küünlaid oli tõesti palju ning päris vahva oli. Aastanumber võis olla siis 1981, mitte rohkem.
Ühtäkki sattusime küünlavalgusest säraval kalmistul, kuhu mul tol ajal pimedas veel kõhe minna oleks olnud, ühe kaunis maotu kummutisarnase monumendi otsa. See oli küünaldest üle kuhjatud. Imetlesin hardunult küünlaid öös, kui ühtäkki lendas meile peale kamp kaake. Teised lasti minema, kuid mina jäin neile näppu, kuna olin teklis. Ah et mina tulen siia luurele, kes käib jõuluõhtul küünalaid panemas? Pealekaebaja, äraandja, riigireetur!Peab mainima, et tol ajal oli siiski Nõukodude riik. Ja mina, kes ma erilist huvi ajaloo vastu ei tundnud, ei saanud üldsegi hästi aru, mis sünnib ja miks sünnib. Hiljem selgus, et mõned üliõpilased olevat olnud sellised, kes käivad kirja panemas, keda ülikoolist kommunismiideoloogia vastasuse pärast välja heita. Mina oleksin peaaegu peksa saanud.
Tookord päästis olukorra see, et üks jõugu juhte oli mu lapsepõlvesõber Olev, kes jäi mu naiivseid silmi uskuma. Või lihtsalt halastas vana tutvuse tõttu. Igtahes keelas ta mul teinekord surnuaiale sellisel päeval tulla. Kuigi tegelikult oli öö ning mis asja mul pidanukski öösiti kalmistule olema. Päeval küll, siis käisin linde kuulamas.
Hiljem sain teada, et see inetu monstrum olla Kuperjanovi monument. Sellest mehest ei teadnud ma veel keskkoolis midagi. Kui kord Heino Veromannilt tema kohta küsisin, vastas ta vaid, et see asi mulle küll au ei tee (et ma siis ei tea...). Kuid ei seletanud ka.
Ma ei tea, kas ma peaksin nüüd seepeale mehikese eluloo põhjalikult läbi lugema ja tema üle kole uhke või talle tänulik olema? No ei huvita mind ajalugu! Ja pole vahet, kas mina seda tean või mitte: minu jaoks on kõik just nii nagu on. Küllap ma oleksin kohastunud ka teistsuguse riigikorraga. Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks sedalaadi asju nii valuliselt võetakse? Muidugi on valulised mistahes fataalselt lõppevad situatsioonid. Küüditamised ja puha. Aga see, et mina ei tea, kes oli Kuperjanov või koguni kes talle selle maotu kummuti sinna voolis... no sellest ei muutu ju see kummut kaunimaks ega riikokord kehvemaks.
1 kommentaar:
Kuperjanov näol on tegu märterliku isikuga, kes omab suuri teeneid selles, et meie territoorium ei ole praegu 'lahutamatu Venemaa osa', nagu näiteks Tšetšeenia. Nimelt oli just tema üks olulisimaid väejuhte kommunistide punaarmee Eestist väljalöömisel, mis muutis võimalikuks iseseisva Eesti riigi tekkimise.
Kuperjanovi haual käimine oli nõukaajal, nagu webxangi värvikalt kirjeldab, mässumeelsete ja dissidentlike kalduvusega (ajaloo)tudengite algatatud võimudevastane protestitegevus.
Samas pole ka webxani süü, et talle tol ajal noist asjust kodus ei kõneldud ja et ta vastava infoga muude kanalite kaudugi kokku ei trehvanud. Teistsugustel tingimustel oleks võibolla temagi Kuperjanovi hauale salaja küünla sokutanud.
Postita kommentaar