Sajandi elamus

Pärast vahvaid seiklusi loomaaias ja linna peal ummikutes kohtusin Gunnariga bussijaama juures. Ta oli seal positsioneerunud ühele kõige vähem sobilikest peatumiskohtadest, nagu ikka. Kulgemine kiirusega 2 km/h mööda Tartu maantee tänavat tipnes sellega, et meil ei olnudki muuks aega, kui otse Jürile sõita ning Kultuurikeskuse ees parkida. Jõudsime saali veerand tundi enne kontserdi väljakuulutatud algusaega. Plaanis oli siis Koit Toome koos Jaak Joala lauludega.

Rae vallavanem tuli koos prouaga, nad istusid esireas reserveeritud kohtadele. Kultuurikeskus oli äsja renoveeritud, saal oli avar ja steriilsepoolne. Minus tekitasid paha aimdust hiigelsuured kõlarid kahel pool lava, kuid lootsin siiski, et ei kordu hiljuti Taskus toimunud äpardus. Laval oli kaks tooli, ühe ees süntesaator ning teise juures kitarr. Mikrofonid ka. Rohkem ei midagi. Täpselt kell 19 lasti lindilt häält, mis manitses mobiiltelefone välja lülitama ning teatas, et kontserdi salvestamine on keelatud. Seega, pildistada ilmselt siis ka ei tohtinud. Poolsalaja ma siiski paar plõksu spordirežiimil tegin, kuid need jäid kvaliteedilt kehvemaks kui lootsin.

Nii kui lindijutt räägitud, seda vaid eesti keeles, tulidki lavale Koit Toome ja Jorma Puusaag. Hästi säravad näod ees, justkui neil oleks järjekordse kontserdi üle lausa hea meel. Võib olla oligi.
Üksikuid laule sidusid teineteisega ülimalt sõbralikes suhetes noormehed sidusate kommentaaridega, mis esitati nii hästi, et see ei hakanud mulle isegi närvidele. Tõsi, ma kohati küll kartsin, et see võib häirivaks osutuda. Kuid Koit suutis paljud laulud siduda oma eesnime, tantsusaate, kitarristi kinniseotud käte ja paljude muude asjaoludega. Kommentaarid vene keele oskamatusest ja üllatavatest laulualgustest olid pigem naljakad. Muide, Koit laulis venekeelse laulu küll suure eelvabanduse saatel, ise eksis kogu laulu jooksul vaid kahe susiseva hääliku häädamisel ning vähimatki eesti aktsenti polnud mulle kui mittevenelasele märgata!

Kuni kuuenda lauluni loendasin neid ning mõtlesin, et saan kinni hakata kontserdi minimalismist. Noh, et kole vähe pille ja kole vähe laule jne... Aga kuuendast laulust läks lugemine sassi. Õigemini ma unustasin neid loendada. Koit üritas saali kaasa laulma panna ning see tal enamasti ka õnnestus, üksnes vallavanem ei teinud piiksugi. Mõtlesin õudusega, mis saaks siis, kui ta mikrofoni minu nina alla paneks... ja mõtlesin välja. Ma oleksin öelnud, et mul hääl lahti laulmata vms. Tegelikult oli mul nutuklomp pidevalt kurgus ning ma aina kuivatasin silmi pisaraist, mis sinna kui sibula koorimisel iseenesest tekkisid. Nii ilus oli.

Pisike loend esitusel olnud paladest, mida Jaagu õpilane ütles õpetajal olema fonoteegis üle 120, sai tehtud vastavalt toele, mis neile on ka YouTube's:

• Kuulsuse ahelad


• Kui oleksin tuul


• Mu elu on see


• Nii kokku me ei saagi eal


• Truudus


• Davai poigrajem v ljubov


• Suveöö


• Kauge kella kaja


• Naer


• Valge aurik


• Besa me mucho

Natukene kahjugi, et kõiki Jaak Joala laule saadaval pole. Kui müügile tuleks DVD tema lauludega, ostaksin selle kindlasti, vaatamata hinnale. Jaak Joala on mulle väga meeldinud juba lapsest saadik. Iseäranis üllatav oli aga see, et Koit laulis enamiku lauludest kahe pilli saatel, kohati aga ka ühega või suisa a capella ülikenasti! Koit on mulle ka veel Code One päevist meeldinud. Tema tundeline hääl ja meeldivalt pehme tämber... Kui nüüd panna kokku ühelt poolt ülim musikaalsus ja imehea lauluvalik Joala poolt kuulsaks lauludud lauludest, teiselt poolt aga tohutult sobiv saatehääl ning filigraansed kitarrikäigud Jorma esituses, Koidu väga hea hääleulatus ning imeline tämber, saamegi põhjuse, mis nostalgilise klimbi kurku tõid.


Ma loodan, et see ei tule minu poolt külastatud kontserdite suhtelisest vähesusest, kuid kindel see on, et kõnealune kontsert oli minu selle sajandi kontserdielamus. Poisid suutsid kahe pilli ja vokaaliga luua kui orkestri, õnneks puudus nuppe põhja keerav helitahnik, kõik oli palju parem, kui ma loota julgesin. Mitmed laulud olid neil ka väljastpoolt kirikutuuri repertuaari, mis kontserdile ilmselt vaid särtsu lisas (kahjuks pole ma üheslgi kirikus peetud kontserdil käinud).