Kui ma siis lugesin vist Kati blogist lauset: “Ei saa ju olla, et üht inimest kiusab terve klass, terve kool, terve ühiskond?”, siis ma sain aru, kust see veidi vanemate (kui 15-20 eluaastat) inimeste ekslemine selles teemas pärit on ja paraku ei saa siin mitte midagi muuta vist enam, ammu ei saa. Meie ühiskond on selle jaoks juba liiga pääsmatult perse läinud.No vat Kati blogi ma ei ole lugenud ega tea täpsemalt, millega tegu. Kuigi selle üksiku konkreetse Kati lausega võiks ju lausa kaanonis karjuda. Küll aga ei tahaks ma mitte raasugi olla nõus ka Nirti väitega kogu meie ühiskonna päästmatust persesolekust. Õigupoolest pole ühiskonda kui sellist antud kontekstis olemaski. Olemas on üksikisikud. Üksikisikud, kes, ühed rohkem ja teised vähem, lasevad end kultuurist ja keskkonnast mõjutada. Näiteks mind isiklikult ei koti raasugi mingisuguste trenditibide jõhker seisukoht, mille kohaselt sandaalidega sokke kandvad mehed võiksid end pigem maha lasta. Minu pärast pangu nad end ise või põlema. Mina kannan ka trussikuid viigipükste peal, kui mulle niiviisi parasjagu mugavam on. Kuna õnneks ei ela me keskajal, kus nõidu kividega surnuks pilluti, ega nõukaajal, kui 24. detsembril surnuaiale kakke kuulama jalutanud tudengid arreteeriti.
Kuid ma olen kahtlemata kursis ka seisukohtadega, et absoluutselt vastuvõetamatu olevat kanda pintsakut lipsuta või kõrgete kontstega krokodillinahast kingi ilma samast nahast ridiküli ja vööta. Olge lahked ja kandke. Peaasi, et tegu oleks kunstnahaga.
Igatahes ei saa ma nõustuda Nirtiga, et kogu ühiskond on kohe lootusetult hukas. Pole siin üldjoontes häda midagi. Kui omada pisutki enam kogemuste kapitali, siis on selge ka see, et aina paremaks ja mugavamaks elu läheb. Muidugi on võimalik vaielda, kas mugavus ongi just see kõige parem...
Kuid see oli alles Nirti kirjatüki teine lõik. Edasi kirjutab ta nii:
Ma tunnistan ausalt, et ma ei ole erinevatel koolitulistamistel eriti silma peal hoidnud, aga praegu kiiret Google-otsingut tehes ma ei suuda leida ainsatki koolitulistamise juhtumit, kus relva oleks hoidnud tüdruk. Kuigi ma ennustan, et see aeg ei ole üldse mitte kaugel. Igastahes, poisid kui koolitulistajad, eks. Siin on nüüd mängus kaks aspekti: nad on noored inimesed ja nad poisid. Ma alustan sellest üldisemast, nimelt nad on noored inimesed.Ei ole ka mina võtnud uurida koolitulistamise fenomeni. Omaette võiks ju ette võtta pangatulistamised, poetulistamised ja peotulistamised. Koolis toime pandud tulistamised on lihtsalt pisut teistmoodi, kuna kool peaks kõikides ühiskondades olema seesugune turvaline paik õpilastele, kus neid vaid igakülgselt haritakse ja kasvatatakse. Utreerides võiks lisada, et see on ka paik, kuhu vanemad oma lapsed jalust ära annavad, et pool päeva oma asju ajada.
Hea on, et pole olnud tüdrukutest tulistajaid. See oleks juba liialt suure ahh-efektiga juhtum, kui mitte lausa šokk. Enne kui edasi minna Nirti analüüsiva looga noortest, peab kohe lisama, et koolitulistajate puhul pole ju mingi ime, et tegemist on noortega. Vanadel pole kooli lihtsalt asja. Samas, eks hiljaaegu olnud meiegi koolis tulistajaks just üks vanapoiss, õpetaja. Ehk, teisiti öelduna, rajab meie vahva analüütik oma analüüsi eksitavale või juhufaktile.
Milline kuvand on "noorel inimesel"? Ükskõik, mida sa, lugeja, nüüd oma peas ei mõtleks, prevaleeriv suhtumine noortesse on selline: lollid, ei viitsi lugeda ja on seega harimatud, tüdrukud on juba 13-aastaselt ringihooravad libud, poisid on ripakil püksipersega aikud, mõttetu kamp joodikuid, õpetajatest on kahju kuna nad peavad seda mõttetut kampa seal taluma, nende vanematest on kahju, aborti peaks rohkem propageerima, oleks neid värdjaid vähem jne.No selles ei saa ka kindel olla, et kirjeldatud kirjeldus oleks tingimata prevaleeriv. Lollid, seda muidugi. Kuigi oleneb, kuidas seda sõna defineerida. Siin on definitsioonil väga määrav tähendus! Eriti kuna see sõna — loll — on enamasti äärmiselt "veniva" tähendusega. Näiteks ei oska ma praktiliselt sõnagi itaalia keelt. Järelikult olen loll. Olen loll, järelikult noor? Kas nii?
Muidugi on mitte prevaleeriv suhtumine, vaid uuringutel tuginev fakt see, et noored ei viitsi lugeda. Samas, kas see eristab neid veel "vanadest"? Kui me nüüd teostaksime ühe uuringu, milles püüaksime tõestada, et vanemad inimesed aina loevad, siis jääksime kindlasti jänni. Ma ei julgeks isegi väita, et vanemate kodanike seas lugemishimulisi proportsionaalselt rohkem oleks kui noorte hulgas. Kahtlen pigem vastupidist. Ja kasvõi seetõttu, et kooliprogramm kohustab lugema, programm aga ei kohusta täiskasvanuid. Ja kaugeltki pole kõik 13-aastased veel libud ega kõik poisid alkohoolikud. Kuigi ei saa eitada, et selliseid on, ja üldse mitte vähe. Väidan seda oma vaatlustele tuginedes, konkreetseid uuringuid pole ise teostanud.
Kas keegi saab kätt südamele pannes väita, et ta ei ole mitte kunagi midagi säärast mõelnud või et ta ei ole ka kokku puutunud sellise suhtumisega? Et ta pole Internetis kuskil artiklisabas kommentaare lugedes põrganud ilkuvale ja irvitavale suhtumisele noortesse inimestesse? Et ta pole kuskil seltskonnas silmi pööritades jahunud midagi "hukkaläinud noorusest"?Kui see käe südamele panemine midagi tähendma peaks, siis ilmselt seda, et väidetav peab olema kindlasti tõde. Siin on Nirti esitanud kurikavala lõigu, mis relvitustab iga lugeja. Sest isegi kui on olemas selliseid, kes ei loe artiklisabade kommentaare ega arutle ka saunasabas nendel teemadel, on ta kindlasti sellise suhtumisega kokku puutunud vähemasti sedasama lõiku lugedes. Noorus on aga alati hukas olnud, juba antiikaegadest peale. Ja needsamad praegused ontlikud täiskasvanud olid nooruses hukas ja on ka nende lapsed jne. See on moraali küsimus, moraal on aga üks kultuuri osa. Kultuurid segunevad, soengud muutuvad, ajad muutuvad... Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi. Iseasi, kas kõiki tasub tingimata puhta kullana võtta.
Järgnevalt soovitab Nirti lugejal end noore inimesena ette kujutada. Olles ise ka ilmselt veel siiski noor, ei oska ta kahtlustadagi, kuivõrd väga vanad inimesed oskavad end noorena ette kujutada. Ja mõista. Enamasti nad seda ka teevad. Verinoortel seevastu, kes kujutavad ette, et 30. eluaastaks on elu elatud, on kahtlemata keerukas end vanana ette kujutada. Pigem nad hoiduvad seesugusest õudusest! Tõtt öelda ei kehti see üldsegi mitte neidude kohta.
Sellest ei piisanud enesestmõistetavalt. Pidev eelarvamustele põrkamine tekitas minus ainult intensiivse vastikustunde maailma vastu ja ma lõpetasin viksi ja viisaka suhtumise.Ega tegelikult tohiks arvata, et kõik noored inimesedki ühtviisi ehitatud on. Mul on küll sadu näiteid noortest, kes ei murdunud eelarvamuste kiuste. Ja üldse tundub mulle sedapidi murdumine lausa fenomenaalne. Enamasti kipub "hukkaläinud noorus" teha ikka kõike trotsist vastupidi, st kui arvatakse, et ei oska, siis tõestada, et oskan küll, kui arvatakse, et laisk, siis kiusu pärast virk jne... Ja üldse, Nirti, milles maailm süüdi oli? Maailm on siiski midagi hoopis laiemat kui see pisike ühiskonnakild, millega Sa kokku puutusid!
Ahjaa, siiski mõnes telekomöödias olen kohanud ka vastupidist tendentsi. Kas see polnudki mitte Tuvikeste sarjas, kus rumalat ja blondi peretütart koheldi kui pere kõige rumalamat. Tema aga rajaski enda kogu edaspidise olemuse just sellele, et on naiivne, paha, litsakas jne. Reaalselt kohtab seesugust nähtust harva.
Ma loomulikult ei eita, et on olemas terve ports noori inimesi, kes veedavadki oma mõtlemistühjasid elusid pidutsedes, juues ja juhusliku seksuaalsuse rõõme nautides mööda, aga…Just nii! Loomulikult on olemas igasuguseid. Kuid nii nagu on olemas igasuguseid noori inimesi, nii on olemas ka igasuguseid "vanu" või mitte enam nii noori inimesi. Millegipärast kumab Nirti jutust läbi, justkui olemas oleksid värviküllased ja erineva loomuga noored ning ühtmoodi rafineeritud, elutargad ning lugemishimulised täiskasvanud, kes mitte kunagi midagi valesti ei tee. Vähemasti enda meelest. Ainuke, mida nad justkui valesti teevad, on see, et pevad kõiki noori ühesugusteks. Aga see ei ole ju nii! Ma kaldun pigem arvama, et kui noored veel kipuvad teineteist ja iidoleid jäljendades rühmituma tuhatkonnaks statistiliselt võetavaks rühmituseks, siis täiskasvanute elu kisub olema märksa keerukam. Peale selle on täiskasvanutel ka märksa suurem hulk rolle kanda.
Seda kuvandit pressivad paljud inimesed - isegi need, kes muidu tarka juttu ajavad - väga jõuliselt peale. Seda lausa selleni välja, et noortel inimestel keelatakse arvamuse avaldamine ning kõnelemine täiesti ära, neid diskrimineeritakse nooruse tõttu.
Kui noor peab olema vanemate pailaps ja silmarõõm, õpetaja musterõpilane, klassi arvamusliider ning sõpruskonna juhtfiguur, siis pole tal ülemuserolli, alluva rolli, lapsevanema rolli, ühiskondliku kohustuse kandja rolli ja veel nii mõndagi rolli. Kusjuures ega täiskasvanutegi rolle kooli lõppedes vähemaks jää. Küll ehk langevad mõned üksikud ära ning asenduvad uutega.
Lõppkokkuvõttes jääb noortel puudu tunnustusest ja soosivast tähelepanust.Aga see jutt ju peaks ilmestamagi just olukorda, et tegelikult pole probleem mitte mingis müstilises täiskasvanus, vaid kelleski konkreetses. Probleem on ehk selles, et Nirti on (vaatamata oma protestivale pahakshakkamisele ja "hukkaminekule") tegelikult endast vanemaid inimesi austav noor, kellele pole veel trehvanud õnne kohtuda teda mõistva või tema arvamust aktsepteeriva persooniga.
"Laps räägib kui kana pissib!" lauset oleme me ilmselt kõik lapsepõlves kuulnud, aga millele tähelepanu ei pöörata on see, et seda lauset küll ei öelda enam teismelistele, aga see suhtumine ja mõte jääb ikka alles. Ma olen siinsamas blogosfääris üritanud teha seda kampaaniat, ära jäta minuga suhtlemata ja arvestamata sellepärast, et ma olen noor, see ei ole oluline. Aga sellest hoolimata kohtab selliseid suhtumisi, mis teevad haiget. Näiteks teatas üks prominentne blogija mulle kunagi täiesti triviaalse, tema blogis mittetoimuva ja temasse (kui veendunud lastetusse inimesse) mittepuutuva teema käigus, et ma võiks “vutt-vutt-vutt koduseid töid tegema minna”. See tuli nii ootamatult ja tabas kuidagi nii valusalt, et ma lihtsalt lõin selle peale plõks! arvuti kinni, surusin pea käte vahele ja nutsin täiesti siiralt südamest mõned minutid.
Mina kirjutan neid ridu ju siin ka peaasjalikult stiilis, et Nirti eksis. Asjad pole päris nii nagu need paistavad! Kuid ma püüan siiski aru saada, miks need talle sedaviisi paistavad. Püüan. Selleks on vajalik tihedam dialoog, et mõista. Ja arvuti kinnilöömine ning peatäie nutmine ei muuda seesugust generatsioonide ebakõla mitte üks raas. Ei ole need täiskasvanud ka õpetatud (ega ise õppinud) noori mõistma. Kuid nemadki on omal ajal analoogses situatsioonis olnud, kus neid ei kuulata.
Kui mitte muud, siis vähemasti sellest patust olen ma küll prii, et Nirti juttu kuulmata oleksin jätnud. See on natuke kurvaldane jutt. Kuid kui tabada ära see esmapilgul nii keerulisena tunduv pisike takistus, siis võib muutuda nii mõndagi.
Lubatagu siinkohal veel kord kõnelda enda "vabanemise kreedo," mida ma olen ilmselt paaril korral juba ka jutustanud, ehkki iga kord tublisti naerualuseks jäänud. Nimelt olin ma siis veidi vähem kui 40-aastane, kui tulin totaalselt kergendavale järeldusele, millele olen hiljem rajanud väga suure osa oma arusaamistest, suhtumistest ja käitumisest. Kui mind väiksena riidesse pandi, siis käis maika (meeste alussärk) alati trussikutesse. Lapsena oli maika pisem ja trussikuteski rohkem ruumi. Hiljem tekkis mood, kui maikad ja muud alussärgid muutusid märksa pikemaks. Nende aluspükstesse toppimine polnud mitte üksnes tüütu, vaid ka praktiliselt võimatu. Kahju, et ma ei märkinud üles kuupäeva, kui tulin (täiesti iseseisvalt sealjuures!) ideele, et mis kuradi puhul ma pean selle särgisaba just püksi toppima, kui see võib ka vabalt pükste peal rippuda, kasvõi põlvini! Ei migeid ebamugavaid mügarusi enam! Milline vabanemine! Naljakas küll, kuid sellele äratundmisele jõudmiseks pidin ma ära elama rohkem kui 35 aastat!
Esmapilgul pole sel mu "kreedol" vähimatki pistmist Nirti juhtumiga, kuid kui sügavamalt mõelda, siis on. Nirti ei pruugi jaotada inimolendeid headeks noorteks ja pahadeks vanadeks, ei pruugi ka noori jaotada headeks ja pahadeks. Iga inimene on nagu ta on. Ja kuni see inimene ei häiri oma olemisega teisi, las tal olla.
Igasugused koolitulistajad ja muud hälbed võivad kahtlemata olla alguse saanud ka kiusamistest. Kuid kindlasti oleksid need kõik ära jäänud siis, kui need kõnealused persoonid oleksid olnud vähem isekad. Ma ei taha öelda, et oma ego peaks täiel määral maha suruma, kaugel sellest, kuna siis räägiksin endale vastu. Vastupidi! Ego las olla! Kuid veelgi olulisem on austada ka teiste ego!
Kujutage nüüd ette, et te olete see kurikuulus noor, kes põrkab iga päev suhtumisele stiilis "Sa oled vääritu, su arvamus ei lähe ei mulle ega mitte kellelegi teisele korda, sa oled rumal ja jäädki rumalaks."Siinpuhul tulekski oma ego maksma panna. Pigem mitte kätte võtta ja hakatagi sellele suhtumisele kaasa mängima, vaid vastupidi! Ja ei tasu kuulda võtta seesuguseid tobedaid arvamusi! Ükski inimene pole seda väärt, et teda maha kanda. Tekstiosas pidas Nirti vist pigem silmas sõna väärtusetu, kuna vääritu tähendab minu meelest midagi muud ega sobigi konteksti.
Sind pole kellelegi vaja.Mis see veel peaks tähendama? Siinkohal tasuks vist taas rääkida egost. Aga ise!? Endale ju oled ometi vajalik! Kui Sa ei leia ka iseenda jaoks rakendust, väärib olukord muidugi sügavamat uurimist. Kuid esialgu piisaks, kui ise endaga tegeleda. Küllap siis teisedki ajapikku märkavad, kui väga vaja sind on!
Pole võimatu, et ma jätkan seda arutlust teisel korral, kuna alles nüüd jõudsin umbes poole Nirti sissekandeni. Vaatame, kas tekib dialoog, kas siinsest pajatusest on üldse mingit kasu, või pean ka mina ohkama: seda sissekannet pole kellelegi vaja?
3 kommentaari:
Võib täiesti nõustuda (st. mu arvamised on üsna vabapiirilised ja pehmed, vormitavad), aga juhin tähelepanu sellele, et mis Toriseja kui täiskasvanu jaoks on endastmõistetav, ei ole minuvanuse ja veel nooremagi jaoks sugugi mitte nii. Ja koolitulistajate vaatepunkt on kindlasti nii mõneski aspektis selline nagu ma kirjeldasin: keegi ei hooli, keegi ei huvitu, keegi ei ütle head sõna... Ja siin polegi oluline, et täiskasvanu arvates ei ole noorte elu nii hull ühti või et tuleks end rohkem maksma panna. Selles segaduses ja vihas on ikka see vaimsete häirete ja düsfunktsionaalne noor inimene (koolitulistaja siis).
Mulle torkas silma üks lause: "Vanadel pole kooli lihtsalt asja."
On küll, nimelt õpetajatel on kooli asja. Mina arvan, et Eesti esimesed koolitulistamised toimuvad just õpetajate poolt, mitte õpilaste. Pikk seletus on ka selle arvamise taga, seda praegu lahti seletama ei jaksa hakata.
Mõnusalt pikk analüüs, aitäh!
No üht koolitulistajat-pedagoogi ma ka mainisin.
Tegelikult pean nõustuma, et kui keegi noor on oma tegudes nii kaugele läinud, et suisa seesuguseid "vägitükke" tegema hakkab, nagu meil jutuks, siis pole kindlasti mitte tema üksi selles süüdi.
Täiskasvanute süü on selles, et nad ei märka inimest (õpetajad õpilase taga ja vanemad poja taga). Igatahes ei saa mitte üks raas öelda, et Nirti jutus suur hulk tõeteri ei peitunuks!
Alguses tundus seda webxani teksti lugedes, et Nirti saab veelgi enam kinnitust oma seisukohale, et täiskasvanud on valdavalt arrogantsed ja mõistmatud tüübid. Jõudsin asjaosalist selle eest MSN-is ka pisut sarjata, mispeale too minu peale ootamatut pahaseks sai. Seejärel aga lugesin loo lõpuni ning avastasin mitu sümpaatset teemaarendust ja positiivse lõpp-noodi. Vabandan siinkohal avalikult! Mul on tunne, et Nirtil ja webxanil on kõik eeldused "põlvkondade vahelisele konsensusele" jõudmiseks. Mis oleks hea, arvestades teema aktuaalsust ja valulikkust. Sisupoolt ma ei jõua praegu rohkem kommenteerida, ehk edaspidi.
Postita kommentaar