Luuast ja harjast

Kas uus luud pühib alati paremini? Aga mõtleme selle üle, mõtleme koos minuga. Nimelt sai mul ju Luual töö otsa. Kolmas periood sai läbi, viimasel aga enam geograafiat pole. Geoloogia piirdus mäletatavasti ainult 2. perioodiga. Koondhinded on usinatele ja vähem usinatele õppuritele välja kirjutatud, mitte keegi pole seni protesteerinud. Huvitav, kas nad olid rahul või hoopis meeldivalt üllatunud? Vaevalt mudiugi need, kes said hindeks "2" või "MA" selle üle kuigi üllatunud olid. Kuid omad vitsad peksavad, nagu kirjutab ka propsis oma blogis.

Ehkki Luuaga on mul leping kuni juuni lõpuni, pole mul erilist põhjust seal kohal käia, kuna, nagu juba ka mainitud, tunde mul seal enam pole. Tõsi, ilmselt eksamieelsed konsultatsioonid neile kümnekonnale, kes geograafia riigieksami valisid või siis eksam ise (Tabiveres) võivad mind mõneks ajaks küll liikvele ajada, kuid see on ka kõik. Tundide ettevalmistamiseks kulus tihti päev või kaks, eriti kui aega loendada tööpäevades. Kohal läks ka terve päev. Seega olin ma Luuaga seotud praktiliselt poole oma ajast. Samas, 0,25 koormus tõi mu kontole umbes 2300 krooni kuus. Seda on kahtlemata vähe, kuna ei kompenseeri kulutatud aega.

Nüüd kui see umbes 50-60 tundi nädalas vabanes, otsustasingi tööle asuda küllaltki vastutusrikkale lihttööle. Selleks ametiks on KVÜÕA ehk Kaitseliidu Tartu Maleva valvebrigaadi turvamees, rahvakeeles valvur. Hetkel ei ole leping veel sõlmitud, kuid kuluaarijuttude põhjal peaks ühe 24-tunnise vahetuse tuluks olema umbes 840 krooni. Eks näis. Kui võtta 10 vahetust kuus, siis teenib sellega sama raha mis kõrgeaulise lektoriametiga. Selle erinevusega, et lektoriametis tuleb taas loenguteks ja muuks õppetööks tublisti ette valmistuda, üliõpilastega euditooriumis suhelda, väljaspool sedagi (juhendamised jms), lisaks osaleda tüütutes midritundides ja muudel olulistel "istungitel", milliseid ma vihkan. Valvurina pole mingit vajadust omada doktorikraadi (ega kõrgharidustki). Tõsi, suured teadusartiklid jäävad vist avaldamata.

Teisalt on need teadusartiklid end minu silmis totaalselt blameerinud. No mis kuradi teadus see on, mida tehakse käsu korras? Doktorikraadi ei saagi muidu kui pole vähemalt 2 rahvusvaheliselt tunnustatud publikatsiooni avaldanud! Ja seesugune kord näikse olevat globaalne, vähemasti meie riigis.

Iga "teadlane" võtab sõna oma ülikitsas valdkonnas. Spetsifikatsioon on meid viinud nii kaugele, et pea iga valdkonna kohta võib leida totaalselt vastukäivaid artikleid. Võta siis kinni, milline neist see kõige õigem on. Suurepärane ja igaühele arusaadav näide puudutab massides levivaid toitumissoovitusi. Eks needki ole mingite teadleste uurimistööde vili. Kusjuures üks väidab, et rasvadest tasub manustada piimast saadud võid, teine samas aga, et või on ülimalt kahjulik tervisele. Või siis kanep. Üldtunnustatud mood on pidada kanepit kolekahjulikuks narkootiliseks aineks (õigemini küll seda sisaldavaks taimeks), viiamsel ajal aga on üha sagedamini hakatud seda võrdlema ja kõrvutama tubaka suisa surmava mõjuga. Eks ta ole: teoreetiliselt on tubakas märksa kahjulikum. Pealegi pole tubakast iial olnud ravimtaime ega ka tööstuslikku tooret. Kanepist seevastu aga tehti köisi. Tubakast on ehk nii palju kasu, et kui selle leotisega taimi pritsida, sureb enamik kahjureist jalapealt.

Igatahes vaagin ma hetkel tõsiselt, kas mulle ikka on nii koleväga vaja seda doktorikraadi ning selle saavutamise püüdlustega kaasnevaid muresid. Kindlasti ei otsusta ma enne kui mu ainus juhendatav magistrant on minuga teadusredelil samale auastmele (MSc ehk teadusmagister) tõusnud. Kuid sellest tõrkest kogu selle tseremoniaalse loo juures pole ma lahti saanud. Näis.

Siin objektil aga, nõukaaegses EPA peahoones, pole tegelikult muud muret kui juurdepääs netile. Kui see tagatud saaks, poleks keeruline ka AHHAA, EBÜ, Polleni, Habsoti jms töid teha, rääkimata WebCT ülesannetest.