Kas tingimata orav?

Pildil on vabariigi helgeimad loodusteadusliku mõtlemisega koolinoored, kes Kivilinna Gümnaasiumi füüsikalaboris uurivad katseseadmete erinevaid võimalusi. Mina kui seekordne mentor pidin ka end asjadega kurssi viima. Päris vahva, et tänapäeval ei pea enam arvutuslükati kasutamist õppima.

Blogi kirjutamine on igal juhul üks toredamaid tegevusi, millega oma aega veeta ja mõtteid selgitada. Paraku aga ei või iial kindel olla selles, et kirjutamiseks ka piisavalt aega jääb. Olen propsisega tihti tulnud tõdemusele, et kui keegi kuskil maksaks raha selle eest, et igapäevane sissekanne blogis olemas oleks, siis võiks ju lausa plaanigi ületada ning igapäevselt neid kasvõi kolm kirjutada.

Hetkel on olukord täpselt sealmaal, et juba pikemat aega pole olnud võimalust kirjutada. Üks tegemata asi ajab teist taga. Ainus, mille pealt päris palju aega kokku hoiab, on kodused tegemised ning isiklik elu. Viimase alla käib kahtlemata ka haridustee doktorantuuri radadel. Kui enda jaoks see kiire asi ebavajalikuks mõelda, siis kaovad nagu nõiaväel ka süümepiinad tegemata referaatide, sadade lehekülgede lugemata ingliskeelsete tarkusallikate mittelugemise ja omandamata kohustuslike ainepunktide pärast.

Kui nüüd tõele näkku vaadata, siis pole antud hetkel vähimatki vahet, kas mul on doktorikraad või puudub kõrgharidus sootuks: öövahi ameti kõige raskem osa seisneb peamiselt selles, kui seda väga tõsiselt võtta. Kui lugeda kokku kõik oma erinevad ametid, siis oleks neid nagu vanal heal hallil Hunt Kriimsilmal. Umbes üheksa. Ja kümnes oleks nälg. Viimase peletamiseks peab inimesel olema ka mõnesugune kindla sissetulekuga ja stabiilne töökoht, mis just konti ei murra. Seekord on selleks siis KVÜÕA. Luua perioodi- ja aastahinded said otsustatud ning sinna mul enam eriti asja ei ole. Mitte et Luua koormus (koos kohalesõiduga, eriti aga ettevalmistusega) oleks palju väiksem olnud, kuid sissetulek polnud küll kaugeltki mitte konkurentsivõimeline. Uuest täpilise kombinatsiooniga ametist peaksin teenima umbes endise lektori palga, millele juurde teenitud muudest ametitest peaks piisama keskmise sissetulekuga eestlasena äraelamiseks.

Ahhaa, ja muidugi ei saa mainimata jätta, et AHHAA maksis mulle lepingulise töö eest tavapärase kuupalgaga võrreldes kaks korda suurema summa, kuigi mitte just viimasel kuul. Õigupoolest ununes viimase kuu osas üldse leping sõlmida. Eks majandusedu jahenemine jäta omamoodi jälje ka vahepeal optimistlikuks muutunud keskuse ehitusele, see aga kajastub peaasjalikult kollektiivi hajameelsuses. Või on siin hoopis teised tagamaad.

Igatahes püüan siiski meeles pidada, et mõtted vajavad mõtlemist. Kahtlemata näeks ka see ajaveeb palju parem välja, kui siia aeg-ajalt mõni asjakohane sissekanne teha.