Idiputsav

Istusingi siis nüüd lõpuks arvuti taha, kuid mul pole ainustki tarka mõtet. Oma kuuetunnise puhkepausi jätsin seekord vahele. Nüüd avasin küll akna, et veidigi värskemat õhku siia serverite ja ventilaatorite undamisest umbesesse ruumi lasta. Aga ühtegi mõtet ei ole.

Muidugi võiksin ma ju mõelda sellele, kuidas trehvasin eile Tallinnasse sõites Aaviksoo autot nägema, ehkki karu oli tolleks ajaks juba minema viidud. Kuid tegelikult polnud selleski vaatepildis midagi erilist. Kui keegi poleks öelnud, et karu alla aeti, poleks selle peale tulnudki. Või oli see juba üleeile. Minu elukorralduse juures on vist ajaarvamisest ainult siis kasu, kui lähtuda kuupäevadest ja täpsetest kellaaegadest. Igatahes oli see umbes 16.04 kell 9. Praegu ongi juba 18.04 ja 3:30.

Kui palju tegemist on, siis mõlgub pidevalt peas, et küll tahaks paljudest asjadest kirjutada. Üks seik on ikka põnevam kui teine ja tundub lausa, et kõike ei jõuagi nii ehedalt kirja panna kui see väärt oleks. Praegu on aga pea täiesti tühi.

Või siis räägiksime sellest propsise promotud külgetõmbeseadusest. Õigupoolest peaks rääkima sellele diametraalselt vastupidisest, nn ärasõnumisest. Näiteks kui me eile (st 16.04) mööda Gonsiori tänavat sõitsime ning ma just naersin Tallinna linnavalitsuse lubaduse üle kõik linna tänavad 15. maiks korda teha ja mina veel mainisin, et mingis teises saates soovitati linn Kohtusse kaevata, kui autoga tänu tänavate seisukorrale midagi juhtub. Ma veel rõhutasin, et mu POT on altpoolt kaunis kenakene, kenam kui õnnis Hõbenool. Et isegi summuti ei töllerda nii õnnetult... Seepeale käis Sotsiaalministeeriumi ees ühest järjekordsest kanalisatsioonikaanest üle sõites plaks... ja pärast seda oli summuti katki. Edasi sõitsime kui Marko Asmerid pläriseval võidusõiduautol. Ma ei teagi, kas nood peavad tingimata plärisema selleks, et kiiremini edasi saada või plärisevad nad tänu sellele, et kõigil on summutid alt katki sõidetud.

Nii siis ongi selle külgetõmbega. Kui tahad midagi väga saada, siis selle ka saad, ütlevat see seadus. Miks aga minul enamasti just vastupidi juhtub? Kurat seda teab. Võib-olla teab veel keegi. Igatahes on see seadus kaunis kahtlane. Umbes samasugune nagu piibel või muu kaval kirjutis, kus iga lõiku annab vastavalt oma äranägemisele tõlgendada. Külgetõmbeseadust saab aga 100% juhtudest tõlgendada selle pöördvõrdelise klausliga. Nimetagemgi siis seda sõnumisseaduseks.

Samas, pole vähimatki vahet, kumma seaduse järgi asjad käivad või kas need üldse mingite seaduste järgi käivad. Igal juhul on asjad just nii nagu need on ja neid saab suhteliselt vähe muuta. Üks võimalik muutmine saaks toimuda siis, kui mul peaks ees seisma järgmine koleoluline Tallinnasse sõit. Kuna sealsed teed ja tänavad ei ole tõenäoselt tolleks ajaks korras, õigupoolest on see Gonsiori tänav alati vaoline ja vajunud olnud, nii palju kui ma mööda seda olen sõitma trehvanud, siis kindlasti oleks võimalik sellest uuest sõitmisest keelduda. Ja pealegi liiguvad tolles linnas kindlasti öösiti ka vampiirid ringi ning mul on haruldane veregrupp...

Aga mõtteid pole, pea on tühi. Lähiminevikus vaatasin filmi "Vene spetsialist" ega suutnud ära imestada mitmete pisiseikade üle. Üks kurioossemaid oli see, kui keegi peaosalise kambajõmm sai kuuli jalga. Vandid asusid siis kusagil metsa vahel kuuri taga seda kuuli välja lõikama. Et film oli kole verine ja jõhker, siis väljendus see ka selles stseenis: lõikus toimus sisuliselt taskunoa abil, mida isegi mitte tule peal ei steriliseeritud. Mees siis urgitses kuulihaavas, lõigates vähemalt 100 cm² haava, et siis kuul sõrmedega välja noppida. Kuid, mis peamine... üles leitud kuulil lasti kileda kolinaga kukkuda koera plekist toidukaussi, umbes nagu nad haiglates teevad. Ma loodan, et ma ei pea situatsiooni koomikat detailsemalt kirjeldama.

Täna enne südaööd oli (õigupoolest algas eile, lõppes kl 1 paiku) "Kummituslaev", mille kohta ei oska üldse midagi kiitvat öelda. Ehkki öötundidel pole siin tõesti muud tarka teha kui pingsalt filmi vaadata või raamatut lugeda. Vaid mingite õppuste ajal on pisut rohkem liikumist. Sedalaadi filmide puhul olen end sageli tabanud mõttelt, et hea meelega küsiks vastavatelt näitlejatelt, mida nood selles filmis mingit tegelast kehastades üldse mõtlevad. Ehkki hea soovi korral leiaks sellestki filmist didaktilise tõe. Tavaliste inimeste jaoks oli selles sõnum, et kui kusagil on hunnik kulda, siis on see kurjast ning selle endale kahmamise nimel tapavad inimest üksteist ära. Igasuguse müstifikatsiooni kummardajate jaoks oli seal terve rodu kõiksugu hingi, kes ringi kondasid ja inimestele valdavalt paha tegid. 40 aasta eest oli üks laev kaduma läinud. Nüüd leiti see üles. Üks 10-aastane tüdruk oli ainsana üksik, mistõttu tema oli ka hea ning elusate inimeste poolt. Hingedekoguja aga kogus neid reeglina ikka perede kaupa. Noh, et film on värskelt meeles, võiksin selle ju vabalt ümber jutustada, kuid see pole mu eesmärk. Hoopis sobilikum on viriseda, et pea on tühi ja mõtteid pole. Samas, paari tunni pärast on kell juba kuus ning siis on lootust ka kasulik olla.

Ahjaa, eile hommikul vahetust alustades sain ma teada, et ma ei asendagi seda, keda ma enda meelest asendasin. Asendan hoopis üht noormeest, kellel maikuuga lõpeb sõjaväeteenistus. Igatahes võeti mind tööle kaheks kuuks neljakuise katseajaga. Kahjuke ei õnnestunud mul lepingu teisele eksemplarile veel allkirja saada, mistõttu mul polegi meeles, kas seal seisis klausel, et ma asendan puudujat kuni tolle naasmiseni või mingi kindla kuupäevani.

Olen vähemasti kolmkümmend kaheksa korda kaalunud ka propsise blogides toodud arvukatele filosoofiatele vastata, ent ma ei ole viimasel ajal kohanud olukorda, kus oleks kaks kokkulangevat soodsat nüanssi korraga varnast võtta. Igatahes peab seesuguste sügavmõtteliste arutelude lugemiseks olema kindlasti väga hästi välja puhanud ning omama suurel hulgal vaba aega. Ehk millalgi tuleb see aeg...