Elu allikatest

«Värska Sanatooriumisse» puhkusele elu allikatel sattusin ma tänu Kassile, kes sai puhkust ja seoses tollega ka kolepalju raha. Ma ei oleks ise iial sellist trikki teinud. Õnneks oli tegemist sooduspaketiga «nädalalõpp setomaal» ning see tähendas ei muud kui reklaamkampaaniat.

Tartust on Värskasse 86 km, sanatooriumisse aga umbes 90 kilomeetrit. Sinnasõit möödus suuremate sekeldusteta, ehkki Räpinas kohvipoodi leidmata tundus, justkui eksisime ära. Tee sinnasuunas muutus kohati lihtsalt kohatult kitsaks ja kummaliseks.


Ma olin end varustanud kõige eluks vajalikuga, sealhulgas ujumispüksid, millised mul koduses elamises ammu kuskile kultuurkihi alla mattunud olid. Pakke oli palju, kuid need polnud kuigi rasked. Kõige kogukam oli ehk elektriline masseerimispadi, mille kaasatarimist nõudis Kass vastukaaluks sellele, et oma portsigarisuuruse läptopi kaasa tassis.

Täiesti omaette jututeemaks oleks sealne tärkav kevad. Näiteks kohtasime seal rändlinde, keda veel mujal Eestis nähtudki polnud: kuldnokk, põldlõoke, kiivitaja, suurnokk. Kuid selles sissekandes tahaksin põgusalt tutvustada seda reklaampaketti.

Ehkki me mõlemad Kassiga lootsime, et meil võimaldub ka mudavanne võtta, meile seda siiski ei võimaldatud. Paketis olid soolakamber, valgusravi, mineraalveevann ning veeparadiis. Kõige jaburamaks osutusid käimiskepid.

Soolakambris tuli pool tundi soolatolmus viibida, nii et prilliklaasidki muutusid uduseks. Võimalik, et kui sellist protseduuri korda kümme võtta, on tunda ka mingisuguseid muutusi hingamisteedes. Ühekordne tutvumisvisiit oli küll kaunikesti hämmastav.

Veelgi jaburam tundus valgusravi. Eriti tänu sellele, et ma ei saa siiamaani aru, mida see valgus minul täpsemalt ravima peaks. Ju on tegemist solaariumisarnase kunstpäikesega, mille järgi peaks vajadus ammugi puuduma suvisel ajal, kui päike lõõskab.


Nagu juba öeldud, oli kõige absurdsem käimiskeppide kasutamine. Isiklikult minul kukkus küll keppideta käimine paremini välja. Kõige nukram seejuures oli, et mitte keegi ei juhendanud ega õpetanud, kuidas keppidega käia või milleks üks või teine protseduur hea on.

Kuum mineraalveevann 10-minutise kuurina on vaid pelgas reklaam. Sarnast vanni tuleks võtta iga päev umbes kolm korda, alles siis on lootust, et nahk läheb läikima ja viimnegi karv langeb välja.

Vaataamta majandusraskustele on Värska Sanatoorium tasapisi läbi riigikordade tiksunud ega näita märkigi väljasuremisest. Mis sellest, et maja täitumus oli umbes 1/4. See-eest ei olnud vaja sööklas järjekorras seista.

Kõige rohkem kosutab hinge pidev põõnamine, mida võis teha iga protseduuri ja toidukorra vahel, seda lisaks öisele magamisele.

Õnneks märkasin kaasa võtta elumärjukest, millest sai päevas umbes napi liitrijagu kosutust. Vanu häid nõukaaegseid keeduspiraale leiab veel Tartu Turult, kauplusest «1000 vajalikku asja».

Ütlemata suureks elamuseks osutus spa, millesarnast olin seni vaid pildilt näinud. Lasin end veejugadel nii- ja naapidi masseerida ning harjusin ära tulise veega, mille temperatuur oli 32...34°C.

Kuid üldkokkuvõttes jättis see sanatoorne elu päris hea mulje ning andis aimu, kuidas see puhkus seal maitseks. Protseduurid ja puha. Iseasi, kas keppide laenamine või vees ligunemine, seda ilma vähimagi lisamenetluseta, peaksid nii kallid olema.

Kui ma ükspäev miljonäriks hakkan, võiks teinegi kord spaas end leotada ja veejugadel masseerida lasta. Meeldiv loodus ning kõrvulukustav vaikus veel lisaks...

Suur tänu Margele meeldiva mulje eest!