Mahnjom!

Täna jälitas mind Lõunakeskuse parklas üks valge furgoon. Kui olin leidnud praktiliselt ainsa vaba parkimiskoha lumehanges, tuli juht oma furgoonist välja ja küsis, kas ma ei sooviks oma autot talle ära müüa.

Jutust võis aru saada, et tema toob Taanist vanu autosid ning meil on huvitatud just sedalaadi Toyotadest, mille omakorda viivat Aafrikasse.

Ma vastasin, et ei taha. Ja et ilmselt võis see tema küll olla, kes mind juba kord sarnase ettepanekuga tüütas. Ütlesin, et mul on autot vaja ning vaevalt ta mulle selle eest nii palju raha annab, et ma uue saaksin osta.

Siis tegi ta põneva pakkumise — vahetagu ma oma auto 1992. aasta Audi vastu. Kui ma olin peaaegu valmis käed lööma, selgus, et tegelikult on Audil suvekummid. See aga tähendaks juba umbes 4000 krooni. Siis selgus veel, et ümberregistreerimine läheks mulle ka kuskil 2400 kr maksma. Ja tagatipuks tahaks ta veel kuskil 8000 krooni ka lisaks saada. Marge, kes seda kõike kõrvalt kuulis, arvas, et jutt oli koguni 80 tuhandest.

Kui lubasin raha koguma hakata, et talle siis helistada, pidi ta mulle justkui oma visiitkaardi andma. Kuid siiski loobus sellest viiamasel hetkel. Siis ma tegin ettepaneku, et helistagu mulle, ma märgin ta nime oma telefoni. Ka nime ta ei öelnud. Nüüd on mu telefonis «autoostja» nime taga number 55699845.

Ei teagi kohe, mis sedamoodi «äritsejast» arvata. Pealegi tundus ta mulle kuidagi väga tuttav, justkui ma oleksingi temalt selle auto omal ajal ostnud.

Siin on mu ihaldatud POT pargitud kenasti
Tartu maakonnavalitsuse ette,
maavanema auto kõrvale.