Et Rate ja Orkut ning veel mitmed süsteemid sisaldavad mu sünnidaatumit, said paljud inimesed teate, et mul on sünnipäev. Nagu kombeks, võtsid nad seda suhteliselt tõsiselt ning saatsid mulle mingi teate, millest kõige tavalisem oli — Palju õnne! Nojah, suur tänu, nagu on kombeks vastata. Taas täielik vormitäide.
Minult on sageli ka erinevatel puhkudel küsitud — kuidas läks? Mida sellele küsimusele vastata? Mida küsija tegelikult teada tahab? Ja kui ta midagi tegelikult teada tahab, siis miks ta ei võiks oma küsimust vähegi konkreetsemalt formuleerida? Ma ei oska sellisele küsimusele iial vastata. Vastan tavaliselt — tänan küsimast, hästi või et on ka paremini läinud. No kuidas siis läks? Asjad lähevad ikka täpselt sedasi, nagu olukord kujuneb.
Õnnitlustest on siiski kõige jõrmim — palju õnne sünnipäevaks! Siin ei saa ju iial aru, 1) miks just sünnipäevaks, 2) mis see kogus (palju) tähendab, 3) mis see õnn üldse on? Lihtsalt samamoodi tobe lause, nagu öeldakse lähedase kaotuse puhul — tunnen kaasa! No kes see ikka nii väga kaasa tunneb? Ja see, kes siiralt kaasa tunneb, ei pea seda üldse seda sõnadega väljendama ega pitsatiga kinnitama.
Tegelikult oleks ka sünnipäevade puhul kaastunne paras. Inimesed on kokku leppinud, et aasta on see paras ühik, milles arvet pidada. Eks see ole ka tublisti õigustatud, kuna planeet saab tolle ajaga enamvähem täistiiru ümber meie kollase kääbustähe tehtud. Inimese sündimise päev on muidugi teatud määral oluline ja imeline. Enne polnud inimest olemas, siis aga äkki sünnib. No olgu, arvutagemgi siis nii, et igal aastal on sünnipäev. Milleks seda aga tingimata tähistama peab?
Paras! Paras, paras! Jälle oled aastakese vanem! Soovime veel õnne ka, et uue aasta ka surmale lähemale venitaksid. Siis oleks taas võimalust tähistada. Veelgi parem, kui end mällarisse juua. Kas nii?
Või siis ikkagi, mis on see ÕNN, mida sel puhul aina soovitakse? Kindlasti on filosoofidel ja sotsioloogidel selle kohta vähemalt 70 definitsiooni. Mina ei tea siiski, mis on õnn. Pole olnud erilist õnne seda kohata. Võib-olla on õnn see, kui ma kuskilt otsast ei valuta, kui ma tunnen end igati mugavalt, kui pole muresid. Vahest on õnn see, kui saad suure summa raha? Või on õnn see, kui saad töökoha? Või siis hoopis see, kui on keegi, kes meeles peab, et sellest ajast, mil sind sünnitati, taas terve aasta möödas on?
Igatahes on see teema nagu mingi pisike okas mu sees. Ma ei tahaks öelda, et südames või hinges. Südametu ma pole, kuid hinge teema on omaette müsteerium.
Muidugi on teataval määral lausa vahva, kui ammuununenud tuttavad võtavad sind ühtäkki meelde tuletada. Kui aga parimad sõbrad teavad, et ma sünnipäevast midagi suurt ei pea, siis satuvad nad kuidagi veidrasse olukorda, kuna justkui ei pidanudki mind meeles. Selliseidki oli terve hulk, alustades kasvõi oma mõlemast pojast.
Täiesti omaette teema areneb siit veel välja seoses kombega sünnipäeviti midagi KINKIDA. Kui mul oleks piisavalt ressursse, kingiksin küll igal muul puhul kui sünnipäev. Õigemini ma ei kingikski PUHUL, vaid niisama. Samas, kui kingitakse just millegi puhul, tekib sellest justkui mingi võlatunne. Tekib justkui kohustus ka ise samasugusel puhul midagi vastu kinkida. Ja, soovitavalt, ikka eelmist üle trumbata.
Ei tea, väga segane on see sünnitamiste müsteerium. Õnnitleda võiks ju ema, kes sünnitas. Või kas just õnnitleda? Ehk ongi viga sõnas? Näiteks vene või inglise keeles on õnnitlused ja õnn sootuks erinevad sõnad. Loodetavasti aitavad seda keerulist sõlme mul harutada lahked kommenteerijad arutluse käigus? Loodan.
4 kommentaari:
Eks see inimese sündimine ole aegade algusest saati ikkagi tähtis sündmus olnud. Algul on varrud, siis sünnipäevad ja lõpuks matus. Sünnipäev on neist vast kõige tänapäevasem nähtus ja välja mõeldud eelkõige kokkutulemise ning koosolemise eesmärgil. Mina olen kasutanud sünnipäevi pigem suguvõsa ja ammuste sõprade taasnägemiseks. Neid kellega ma elukohas ja töökohas pidevalt kohtun, pole ju mõtet kokku kutsudagi :D
Nõustun üldjoontes hea kass27 põhjendusega sünnipäeva rollist inimelus. Eks see ole sarnaselt jõuludele jmt tähtpäevadele üheks võimaluseks üksteist positiivselt meeles pidada, samuti suguseltsile või sõpruskonnale ettekäändeks kokku tulla ja omavahelisi sidemeid tugevdada/uuendada.
Mis nüüd puutub soovisse "Palju õnne sünnipäevaks", siis on see veidike tobe küll. Õnne on inimesel vaja ka muul ajal. Küsimus "Mis on õnn?" läheb siinkohal juba liialt filosoofiliseks kätte, et see lühikommentaari raames ära lahata. Aga enamvähem nõustun webxaniga ses osas, et õnn on subjektiivne meeleseisund. Nii et kui keegi soovib sulle õnne, siis soovib ta vast eeskätt subjektiivset õnnetunnet, mis tuleneb antud isikule eriomastest "õnnetekitajatest".
Päris suur tänu teemat arendamast. Ilmselt see õnn on igaühe enda asi ning sisuliselt pole kellelgi teisel sellega asja. Soovimine on lihtsalt kombetäide ning midagi ei juhtuks ka siis, kui suuliselt või kirjalikult väljendutaks hoopis teistsuguste sõnadega. Näiteks "küll Sul on täna ilusad sokid!".
Sünnipäeva-, jõulu-, jaani- ja muud suured peod oleksid mulle ilmselt samuti märksa mõistetavamad, kui ma poleks omamoodi oma suguharu Aadam.
Minu ja ilmselt ka paljude teiste jaoks ammu enne mind on olnud tähtis enda olemist mõõda ajagaühikutega. Samuti on oluline kohamäärang. Eriti suures peres, kus sõltutakse üksteisest, tekitavad turvalisuse tunde just mingile tegevusele planeeritud aeg ja koht. Kui ma tahan seda subjektiivset õnnetunnet võimalikult kaua nautida, siis planeerin isiklikud tüütud kohustused sellesse aega, kus need teisi ei kammitse ning kooskõlastan teiste tüütud kohustused selliselt, et need mind ei kammitseks. Mulle ei sobi see, et keegi minu järel peaks ootama ning ei taha ma ise ka kellegi järel oodata. Õnn on koostöö laabumine ja kui mulle soovitakse õnne, siis tõlgendan mina seda just selliselt.
Postita kommentaar