Ole kaasas!

Neljapäeval kujunes olukord lõpuks hoopis sedasi, et ma ei pidanud mitte minema kahe autoga, vaid ühega, Raimo omaga, kusjuures minuga tulid vaid kaks kaasõppijat, Reijo ja Marge.


Jõudsime kohale sekeldusteta, kuid et kõikide parklate ees seisid Europarkla märgid koos pisikese kirjaga, ei osanud ma neilt välja lugeda, kus see tasuta parkimine just olla võis. Marge sai auto päevaks enda käsutusse ning sõidutas Reijotki läbi linna, kuhu too soovis.

Koolitus toimus uhke Microlinki hoone viiendal korrusel, kuhu pääses vaid liftiga, kuna uksi avavaid magnetkaarte meil ju polnud.

Rahvast oli kogunenud 30 ringis. Senimaani arvasin ma, et siin toimuvad lisaks koolitusele veel ka mingid katsed, mille tulemusel valitakse välja need, kes tööle jäävad.

Ettekanded olid vägagi huvitavad. Vahele pakuti kohvi ning kompenseeriti isegi osa lõunaeinest. Kolmest kaks ettekandjat olid suurepärased lektorid, eriti hr Ruul. Kolmas nimetas end itinaiseks, kuid temagi esinemisel polnud vähimatki viga.

Päris palju küsimusi leidsid lahenduse. Sain hulga uusi tuttavaid. Sain targemaks. Ainus pettumuslik moment oli see, et see töö oligi neil algusest peale mõeldud lisatööna põhitöö kõrvale, umbes nagu seda tehakse valimisjaoskondades vms. Järgneva 10 kuu vältel on võimalus, et üks viiest ID-kaardi boksist jääb ka minu hallata. Siis on minu ülesanne inimestele selgitada, mis see ID-kaart või digiallkiri on.

Paraku ei saa seda tegevust olema nii või naa piisavalt palju, et sellest ära elada. Võimalik, et see töö sobib elatise teenimiseks minust tükk maad pealetükkivama veenmisjõuga isikuile. Kuigi meile õpetati päris kenasti, kuidas viia inimene selleni, et ta soostuks oma andmeid ja allkirja andma, pole see siiski ilmselt nii lihtne, nagu klassiruumis kirjeldatakse. Inimestel on mingi arusaamatu hirm oma isikukoodi avaldamise ees. Eks paistab.