Viimastel päevadel pole mu postkasti tulnud teadet ainsastki mulle vähegi sobivamast töökohast. Nimetuse poolest oleks ehk kandideerimiseks sobivaim veebidisainer, ent kuna too konkreetne pakkumine eeldab ilmama keerukate programmide tundmis, siis ilmselt otsitakse sinna siiski eriharidusega noort inimest.
20. mail kandideerisin mingiks koolitusboksi konsultandiks, kus töötajalt nõuti juhilubade olemasolu ning oskust arvutit sisse ja välja lülitada. Vastust pole seni veel laekunud.
28. mail sain teada, et välja on kuulutatud TÜ botaanikaaia direktori ametikoht, ent tundes TÜ asjaajamisi, võis see olla puhas fiktsioon. Igaks juhuks kirjutasin kirja aednik Dianale, kes pole siiamaani midagi vastanud. Igatahes ma ei kandideerinudki, kuna senimaani on mul "soolas" lektori kandidatuur, millele tegin samuti järelepärimise.
Seegi toimus 28. mail. Sellele sain kena vastuse: Lugupeetud hr Leuhhin!
Loodusteaduste ja keskkonnahariduse lektor valiti haridusteaduskonna nõukogus 19. mail. Teid teavitatakse konkursi tulemustest viivitamata pärast haridusteaduskonna nõukogu otsuse kinnitamist rektori poolt. Praegu ei ole otsust rektorile kinnitamiseks veel esitatud.
Lugupidamisega, Ivar-Igor Saarniit
Iseenesest ei näita mu nime valekirjutus just kuigi suurt lugupidamist, ka ei usu ma, et otsuse seni allkirjastamise ning teatamise põhjuseks võiks olla minu valituks osutumine. Umbes nädala pärast peaks uuesti uurima, kunas see ükskord siis kinnitada viiakse. Kõige masendavam on see, et juhul kui mul on õigus, pidanuksin ma ülikoolirahva arvates kõik need kuud kodus sügelema ja lootma... Kui aga õigus on neil, kes peavad viivitamise põhjuseks võimalikku valituks ostutumist, pole asi palju parem. Lihtsalt selle erinevusega, et saaksin lõpuks ka töö.
2 kommentaari:
Küll need asjad seal ülikoolis käivad ikka pika vinnaga.
Meie Suure Kirdetuuri ajal helistati mulle ning anti konkreetsed ülesanded. Lisaks sisulistele ülesannetele vihjati, et minust oleks hirmus kena, kui ma sellest sissekandest kustutaksin tasustamist puudutava osa. Seda ma ka tegin.
Mulle on jätkuvalt hämmastav on eesti inimeste käitumine. See siin ei ole esimene kord, kus keegi mu sissekandeid loeb ning ise midagi kommenteerimata või minult küsimata kaebab hoopis asja edasi.
Kena daam, kes mulle eespool mainitud nüanssi vihjas, polevat ise isegi mitte lugenud seda mu blogi. Järelikult pidi keegi seda lugema. Keegi, kes leidis, et see kitsaskoht tuleb teemaks võtta ja "ära kaevata". Naljakas.
Ma olen ilmselt sügava sotsiaalse puudega, kuna ei oska aru saada, millal peab vait olema. Tõsi, kui keegi mulle oma isiklikku saladust pihib, siis ma seda kolmandate isikutega ei arutle. Kuid kuidas ma oleksin pidanud tulema selle peale, et orienteeruvalt pakutud töötasusid konfidentsiaalseiks pidada, või koguni ärisaladuseks? Aga eks ma õpin.
Postita kommentaar