Jaanipäeva (7. juuli) nimetus pärineb kirikukalendrist. See päev on ristija Johannese nimepäev. Suvepühana on jaanipäev vastandiks aastavahetuspühadele talvel. See on peotähtpäev erilise pidulikkusega ja maagiliste toimingutega. Tule ja leegi kaudu võib jaanipäeval vabaneda kõigest halvast, eriti aga üleloomulikest jõududest. Populaarne on ka tulevase ennustamise viis. Üheksast korjatud taimest punutud pärg, mis ööseks pea või padja alla pandi, kutsub unes tulevast pärja järele tulema. Jaanipäeval ka kiigutakse, sest usutakse, et läbi õhu liikumise puhastub inimene halbadest mõjudest.
Kuna jaanipäevaks tuleb tihti kogu suguvõsa kokku, tehakse koduõlut. Jaanipäeva nädalas kogutud piimast tehti võid, kohupiima ja sõira, mida hiljem ühiselt söödi. Kui jaanipäeva õhtul kari koju tuli, vaadati tähelepanelikult lehmi. Kui lehmadel heinakõrred suus, tuli hea heinarikas suvi ja talvel ei tule söödapuudust. Karjasele anti jaanilaupäeval sõira, et ta ikka hästi karja järele vaataks. Heinu jaanilaupäeval koju ei toodud, siis võis kuri karja karata. Hommikune lüps tehti enne päikesetõusu, et Jaan ei saaks poolt piima ära võtta. Käidi kirikus, kuhu võeti pühitsemiseks kaasa piimatoite. Oldi lahkunute haudadel ja kaunistati kalmusid. Jaanipäeval sõlmitud abielul pidi olema kõige tugevam ja kestvam õnn. Kui külas tehti jaanituld, usuti, et nõiad ei tulnud ei karja juurde ega koju nõiduma.
Jaanipääväl mindäs Miiksihe Jaanikivi mano. Kivi pääle pandas võido, kohopiimä, villo ja muud kraami. Peräh veevä´ vaesõ´ kraami säält är´. Kivi pääl om suur Jaani jälg, timä om sääl istnu´ . Kel määnegi hädä man oll, tuu pidi vasta kivvi haigõ kotusõga nühkmä, vai hämmes silmi pühä ojaviiga. Sis sai jäl nägijäs.
Jaanipäeval tehti palju piimasööke, sest kartulid olid selleks ajaks otsas ja liha hoiti heinaajaks. Tehti palju külmsuppe, kuhu sisse pandi palju rohelist, kõike mida aiast juba võtta oli. Joodi hapendatud kasemahla, söödi kama, tehti lihaleiba, sõira, pirukaid, kisselli. Söödi kollaseks värvitud mune.
Mulle pole aga siiamaani pähe mahtunud, milliste suurte uskumustega on seotud need tänapäevased jaanipäevad 24. juunil, kus harrastatakse rohket joomist, mudamaadlust, vesipiibu tõmbamist ja kaklusi. Head jaanipäeva!
7 kommentaari:
Webxanile omaselt on see vahva jaanipäevalugu postitatud 2. augustil, ent täname siiski heade jaanisoovide eest! :)
Jaanipäev on, jah, muistne paganlik püha, millel eesti rahva teadvuses pole õndsa Ristija Johannesega vähimatki pistmist. Erinevalt teisest kunagisest paganlikust prallest jõuludest, mis kirikul on õnnestunud maarahvale märksa paremini "maha müüa" Kristuse sünnipäevana. Mitmed vanemad jaanikombed on tänaseni säilinud, alates jaanitulest ja lõpetades tulevase ennustamise menetlusega. Ning ei maksa ka naiivselt arvata, nagu oleks vanarahvas jaanipäeval õlletoobrise süljanud!
Appikene! Aga mis siis minusugune selle jaanipäevaga peale hakkab? Pole vaja tulevast ennustada ega ka õlletoobrisse piiluda :P
No pigem oli minu sissekanne kirjutatud sellise tagamõttega, et ilmselt pole ma ainuke, kes pole oma varasema elu sees endale teadvustanud, mida need kuradi jaanid ja jõulud ja muu usupasavärk tähendavad ja miks need on.
Enamik inimesi siiski pühitseb jaani puhtalt selle tõttu, et nii on kombeks ning et taas on põhjust end silmini täis juua ning naabrimehel kulm rulli lüüa. Või mida iganes.
Jõulude puhul tehakse tavaliselt kingitusi ja valetatakse järelkasvule kokku sada muinaslugu igasugustest jõuluvanadest, päkapikkudest ja ahjualustest. Miks, ei tea suurt keegi.
Minu probleem on pigem selles, et ma ei oska sedalaadi inimestega käituda, kes tulevad mulle jaanipäeva ja jõulu ja mida iganes veel soovima. Tänan viisakalt ja valetan kokku, et soovin talle sama... mis on täiesti mõttetu.
Selline on asotsiaalse tegelase saatus :(
Kas just niiväga mõttetu. Inimene on sotsiaalne elukas ja talle sobib mistahes ettekääne, et jälle omavahel kohtuda. Noortel on vajadus omakeskis trallitada, vanadel koos molutada :P
Jah, näiteks ühel mu tuttaval suguseltsil on traditsioon jaanipäeval kokku saada. Ja kahtlustan, et nemad pole ainsad taolised. Kusjuures mõistan neid igati - miks peaks onude, tädide, lellede, sõtsede, nõbude, nadude, kälide ja teiste toredikega trehvama vaid pulmade ja matuste ajal? Siinpuhul kehtib üks Vanasõnasõelas veel kajastamata ütlus: Veri on paksem kui vesi.
Ehk siis tahan nõustuda La kassiga, et tähtpäevad on mõeldud eeskätt sotsialiseerumise/ seltsielu tarvis. Vaheldus, meelelahutus, väike naps ja möll. Aja liigendajad (aasta "verstapostid") ka.
No kui nood tsõtsed ja muud trollid nii kuradima toredad on, siis võiks ju korraldada iganädalase (igakuise, vähemasti iga-aastase) suguvõsakokkutuleku, mitte aga teenida kirikut ja kaupmehi, saades kokku vaid ettenäidatud "pidupäevil".
See ka vahva mõte! :)
Postita kommentaar