Juba pikemat aega ei suuda ma kuidagi jagada oma sõbra vaimustust ühe uue teooria osas. Kõik sellega seotu tundub olevat niivõrd kunstlik müstifitseering, et kõige targem oleks sel teemal end üldse mitte ärritadagi. Ma otsustasin ära kasutada Luuavaba nädala haigushetked ning filmi "VESI" ära vaadata. Üldiselt kirjutan siia vaatamise käigus tekkivaid emotsioone mõningate arvamuslike sopsatustega, mis ei tendeeri sügavteaduslikule analüüsile, küll aga peaks kaugele maha jätma pelgalt emotsioonidest tekkiva hurraatamise.
Film on kunstiliselt kenasti lahendatud, vähemati alguses. Paneksin selle samasse klassi viimati teles näidatud "mammutifilmiga", kus inimesed saurusi taga ajasid ja neid taltsutasid. Suurepärane film, vaatajal ei tohiks tekkida mingeidki kahtlusi, et tegemist on dokumentaalfilmiga. Jutt siis TV3 dokumentaalsarjast Eelajalooline maailm (Prehistoric Park, Inglise 2006).
Vee-filmi juurde tagasi tulles jäi jutustaja esimese kahtlase märkusena kõrva, et vesi on meie planeedil ainulaadne kogu Universumis. Minu teada ei ole kogu Universumit veel läbi suudetud uuridagi, vaevalt et üks maiste asjadega tegelev film, õigemini, ühe maise ainega tegelev film on objektiivse tõe allikas.
Kirikuisa, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirilli meelest on vesi ei midagi vähemat kui elu idee, igatahes mitte üksnes aine, nagu seisvat pühakirjas. Selle määratlusega võib ju suures osas isegi nõustuda. Vahva on tuua sedalaadi "ajuväänamise" filmi sisse ka kirikutegelasi, et ka potentsiaalne usklik publik haarata. Poliitiliselt korrektne oleks olnud kasutada veel ka neegreid ja naisi, kuna muu multikultuur näib esindatud olevat.
Teadlased hämmastuvad vee erakordsete omaduste üle, kuid eriti naiivne tundub ühe selli imestus, kes teatas, et keegi ei suutvat selgitada, miks vee tihedus külmudes väheneb, samas kui kõikidel teistel ainetel toimub vastupidine nähtus. Onu unustab nagu muuseas fakti, et vesi on tahkes olekus kristalses olekus, kusjuures kristallide vahele jääb reeglina õhk. Nii ei saakski me rääkida enam ühe aine olekust. See on üks demagoogiline nõks, mida sobib kasutada 4. klassi õpilastes huvi äratamiseks. Pealegi pole see päris õige, et vesi jahtumisel paisub. Ka vesi paisub siiski soojenemisel. Jäätunud vesi ei ole siiski enam puhas vesi.
Tsiteeritakse hiina filosoofi Lao Zig'i (või kuidas seda iganes kirjutatakse), kes olla enam kui 2500 aasta eest kirjutanud vee erinevatest omadustest. "Pole olemas midagi pehmemat ja paindlikumat kui vesi. Paindlik võidab jäiga, pehme saab jagu kõvast. Kõik teavad seda, aga ei söanda sel moel tegutseda." Sõnad tunduvad kole targad ja sügavmõttelised, ent kui nende üle tõsisemalt mõelda, pole selle "tarkusega" küll suurt midagi peale hakata. Mina nimetan sedasorti tarkusi targutusteks.
Filmis on välja toodud mitmed vee üliomadused, nimetades vett kõige paremaks lahustiks, kõige suurema pindpinevusega vedelikuks, ainsaks Maal kolmes olekus leiduvaks aineks jne. Kõik see on kahtlemat taas õige 8. klassi õpilastes huvi äratamiseks. Keemikud leiaksid aga kindlasti teisigi aineid, millel oleks suur pidpinevus, mis oleksid veelgi parmad lahustid jne. Demagoogia! Selles filmis lihtsalt ei sobinud mainida teisiti.
Üks Vladimir Vjojekovi nimeline päss teatas end meietades, et nad tegid just nüüd suure sammu ning avastasid, et ei tea veest praktiliselt mitte midagi, mistõttu nüüd on võimalik hakata seda vett uurima. Hea nõksuna kasutatakse filmis mingisuguse massihävitusrelva meeskonna ägedat toidumürgistust, mida olla põhjustanud tavaline joogivesi.
Ja siis tuleb veetilku uurivate erinevate maailma teadlaste usina tegevuse taustal summutatud hõiskel tekst, et veel on mälu! Vesi jätab kõik meelde, mis tema ümber toimub! Siinjuures tasub tähele panna, et vesi pole enam SEE aine, vaid mingi tõsiselt võetav TEMA!
Nüüd tuleb appi hõbepeekris hoitud vesi, mis olla maailma parim antibiootikum, kuna üks tilk sellist vett tapvat miljoneid infektsiooni põhjustavaid baktereid ning isegi Ameerika Ühendriikide president kasutavat seda oma käte pesemiseks! Kas saab tavakuulajale olla midagi veel veenvamat? Tõsi, ehk teatavale seltskonnale inimestest oleks Rooma paavsti maine tundunud ehk kõrgemgi. Hämmastutakse selle üle, et vee keemiline koostis olevat ikka sama. Siinkohal oli sobilik unustada vee kui superlahusti omadus ning ammugi mõiste "ioon". Seega, kui koolis õpetatakse, et vesi on hüperlahusti, millesse isegi hõbedaioonid meelsasti lahustuvad, siis meie filmis sobis mainida, et tegelikult on vesi hea mäluga ning talle meeldib istuda hõbepeekris. Huvitav, kas siis kullast või plaatinast peekreid polegi olemas?
Edasi veenab meid üks elunäinud teadusmees selles, et vee keemiline koostis ei ole üldse oluline. Vene keeles olevat see lausa "tšipuhha", mida eesti keelde tõlkides saame vasteks "totrus, mõttetus, jama, jamps, tühi-tähi, pudi-padi, rämps, tühiasi". Ülioluline olevat hoopis struktuur!
Arvutigraafiline kujutis veemolekuli ehitusest on saadetud jutuga, et veemolekulid ühinevad gruppidesse, moodustades klastreid. Ja klastrid ongi need üksused, kuhu see vesi salvestab nagu magnetlindile kõik selle, mida kuuleb, näeb ja tunneb. Inimesele, kellel pole aimugi loodusteadustest, võib seesugune lõik jätta sügava ja salapärase mulje.
Vesi jääb muidugi veeks, aga tema struktuur reageerib kui närvisüsteem igasugustele muutustele, lisatakse veel. Nüüd nimetatakse varasemaid klastreid infopaneelideks, millistest on kokku loetud täpselt 440000 pesakest, millest igaüks vastutab teatava konkreetse info salvestamise eest. Need 440 tuhat pesakest olla ära loetud kaasaegse tehnikaga. Kui vaadelda klastrit kui liitunud molekulide süsteemi, siis on see lühiajaline, kuid kui vaadelda kui struktuuri, siis võib see kesta päris pika aja, lisas keegi tark habemik kätega õhku joonistades.
Siis seletas hr Roi, et ilmselt on vesi nagu omamoodi kompuuter, kus struktuur, mis koosneb küll pidevalt muutuvatest osistest, suudab talletada meeletul hulgal infot. Ja meie asi olla nüüd välja nuhkida, kuidas ta seda teeb. Paaris lauses libiseb sekka ka märksõna teooria. Võrdlus tähestikuga tundus taas maotu. Onu seletas, et kui tema annaks meile tähestiku, kuid meie ei oskaks kokku lugeda sõnu ega lauseid, siis ei saaks me niikuinii milletki aru. Ja veemolekulide struktuur olevatki nagu see tähestik. Meie lihtsalt ei oska seda (veel) lugeda. Paneme tähele, et siin räägitakse taas veemolekulist kui kole keerukast nähtusest, kuigi ka eespool rõhutati, et tegu on vaid lihtsa ühendiga, milles on üks hapniku ja kaks vesinikuaatomit!
Mulle meeldis 1881. aastast tehtud värviline filmiklipp, kus põlemaläinud laevalt mahakaranud merehädalised mõtlesid merevee magedaks ning jõid seda janukalt. Taevale tänu pole mul endal olnud iial juhust olnud merel ulpida, kuid iial pole ma ka aru saanud sellest, kuidas on võimalik keset vett janusse surra. Filmi stiilis arutledes võiks ju küsida, kuidas kalad või vaalad siis janusse ei sure?
Siinkohal on filmist läbi vaadatud 11'13", kuid filmi pikkus on enam kui tund ja 20 minutit. Loodan, et lingi reloadimine võimaldab seda toredat lugu edasi vaadelda. (Tegelikult esialgne aadress seda siiski ei võimaldanudki, mistõttu tuli pöörduda originaalallika poole, lõpuks aga osutus kõige otstarbekamaks see 264-megane avi-klipp endale alla laadida).
Vee tõttu tekkinud enam kui 400-atmosfäärilist rõhku oleme me muidugi näinud, kui võililled läbi asfaldi tungivad. Mitte et see garanteeritud oleks, et kõik see ainuüksi veele juhtub.
Filmi 12. minutil anti ülevaade eksperimendist, kus vaene pisike keeduklaasitäis vett oli pandud keset tuba postamendi otsa, kari inimesi aga jõllitasid teda teatava aja jooksul ning projitseerisid talle oma kõige paremaid mõtteid. Hiljem toodi teine ohver ja mõeldi ainult kurje ning agressiivseid mõtteid. Hämmastav on minu jaoks siin vaid see, et veele on ka armastus ja hellus samamoodi positiivse tähendusega kui inimesele. Vesi on selles filmis tõeline personifitseeritud superstaar. Seejärel kõlab refräänina kaasaegne tehnoloogia, mis võimaldab meil siis erinevas mõjuväljas olnud vett uurida. Kummaline, et veel on suva, mis keeles teda sõimatakse. Või peab see tingimata vene keel olema?
Tegelikult on see film piisavalt põnev, et siinse põgusa algusega piirduda. Paraku aga võtab selle vaatamine korraga liialt palju aega. On tõenäone, et vaatan selle siiski lõpuni ning siis kommenteerin pisut üldisemalt. Praegune jutt puudutab vähemat kui viiendikku kogu filmist. Olgu see siis esimene piisk sellest veeloost.
Film on kunstiliselt kenasti lahendatud, vähemati alguses. Paneksin selle samasse klassi viimati teles näidatud "mammutifilmiga", kus inimesed saurusi taga ajasid ja neid taltsutasid. Suurepärane film, vaatajal ei tohiks tekkida mingeidki kahtlusi, et tegemist on dokumentaalfilmiga. Jutt siis TV3 dokumentaalsarjast Eelajalooline maailm (Prehistoric Park, Inglise 2006).
Vee-filmi juurde tagasi tulles jäi jutustaja esimese kahtlase märkusena kõrva, et vesi on meie planeedil ainulaadne kogu Universumis. Minu teada ei ole kogu Universumit veel läbi suudetud uuridagi, vaevalt et üks maiste asjadega tegelev film, õigemini, ühe maise ainega tegelev film on objektiivse tõe allikas.
Kirikuisa, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirilli meelest on vesi ei midagi vähemat kui elu idee, igatahes mitte üksnes aine, nagu seisvat pühakirjas. Selle määratlusega võib ju suures osas isegi nõustuda. Vahva on tuua sedalaadi "ajuväänamise" filmi sisse ka kirikutegelasi, et ka potentsiaalne usklik publik haarata. Poliitiliselt korrektne oleks olnud kasutada veel ka neegreid ja naisi, kuna muu multikultuur näib esindatud olevat.
Teadlased hämmastuvad vee erakordsete omaduste üle, kuid eriti naiivne tundub ühe selli imestus, kes teatas, et keegi ei suutvat selgitada, miks vee tihedus külmudes väheneb, samas kui kõikidel teistel ainetel toimub vastupidine nähtus. Onu unustab nagu muuseas fakti, et vesi on tahkes olekus kristalses olekus, kusjuures kristallide vahele jääb reeglina õhk. Nii ei saakski me rääkida enam ühe aine olekust. See on üks demagoogiline nõks, mida sobib kasutada 4. klassi õpilastes huvi äratamiseks. Pealegi pole see päris õige, et vesi jahtumisel paisub. Ka vesi paisub siiski soojenemisel. Jäätunud vesi ei ole siiski enam puhas vesi.
Tsiteeritakse hiina filosoofi Lao Zig'i (või kuidas seda iganes kirjutatakse), kes olla enam kui 2500 aasta eest kirjutanud vee erinevatest omadustest. "Pole olemas midagi pehmemat ja paindlikumat kui vesi. Paindlik võidab jäiga, pehme saab jagu kõvast. Kõik teavad seda, aga ei söanda sel moel tegutseda." Sõnad tunduvad kole targad ja sügavmõttelised, ent kui nende üle tõsisemalt mõelda, pole selle "tarkusega" küll suurt midagi peale hakata. Mina nimetan sedasorti tarkusi targutusteks.
Filmis on välja toodud mitmed vee üliomadused, nimetades vett kõige paremaks lahustiks, kõige suurema pindpinevusega vedelikuks, ainsaks Maal kolmes olekus leiduvaks aineks jne. Kõik see on kahtlemat taas õige 8. klassi õpilastes huvi äratamiseks. Keemikud leiaksid aga kindlasti teisigi aineid, millel oleks suur pidpinevus, mis oleksid veelgi parmad lahustid jne. Demagoogia! Selles filmis lihtsalt ei sobinud mainida teisiti.
Üks Vladimir Vjojekovi nimeline päss teatas end meietades, et nad tegid just nüüd suure sammu ning avastasid, et ei tea veest praktiliselt mitte midagi, mistõttu nüüd on võimalik hakata seda vett uurima. Hea nõksuna kasutatakse filmis mingisuguse massihävitusrelva meeskonna ägedat toidumürgistust, mida olla põhjustanud tavaline joogivesi.
Ja siis tuleb veetilku uurivate erinevate maailma teadlaste usina tegevuse taustal summutatud hõiskel tekst, et veel on mälu! Vesi jätab kõik meelde, mis tema ümber toimub! Siinjuures tasub tähele panna, et vesi pole enam SEE aine, vaid mingi tõsiselt võetav TEMA!
Nüüd tuleb appi hõbepeekris hoitud vesi, mis olla maailma parim antibiootikum, kuna üks tilk sellist vett tapvat miljoneid infektsiooni põhjustavaid baktereid ning isegi Ameerika Ühendriikide president kasutavat seda oma käte pesemiseks! Kas saab tavakuulajale olla midagi veel veenvamat? Tõsi, ehk teatavale seltskonnale inimestest oleks Rooma paavsti maine tundunud ehk kõrgemgi. Hämmastutakse selle üle, et vee keemiline koostis olevat ikka sama. Siinkohal oli sobilik unustada vee kui superlahusti omadus ning ammugi mõiste "ioon". Seega, kui koolis õpetatakse, et vesi on hüperlahusti, millesse isegi hõbedaioonid meelsasti lahustuvad, siis meie filmis sobis mainida, et tegelikult on vesi hea mäluga ning talle meeldib istuda hõbepeekris. Huvitav, kas siis kullast või plaatinast peekreid polegi olemas?
Edasi veenab meid üks elunäinud teadusmees selles, et vee keemiline koostis ei ole üldse oluline. Vene keeles olevat see lausa "tšipuhha", mida eesti keelde tõlkides saame vasteks "totrus, mõttetus, jama, jamps, tühi-tähi, pudi-padi, rämps, tühiasi". Ülioluline olevat hoopis struktuur!
Arvutigraafiline kujutis veemolekuli ehitusest on saadetud jutuga, et veemolekulid ühinevad gruppidesse, moodustades klastreid. Ja klastrid ongi need üksused, kuhu see vesi salvestab nagu magnetlindile kõik selle, mida kuuleb, näeb ja tunneb. Inimesele, kellel pole aimugi loodusteadustest, võib seesugune lõik jätta sügava ja salapärase mulje.
Vesi jääb muidugi veeks, aga tema struktuur reageerib kui närvisüsteem igasugustele muutustele, lisatakse veel. Nüüd nimetatakse varasemaid klastreid infopaneelideks, millistest on kokku loetud täpselt 440000 pesakest, millest igaüks vastutab teatava konkreetse info salvestamise eest. Need 440 tuhat pesakest olla ära loetud kaasaegse tehnikaga. Kui vaadelda klastrit kui liitunud molekulide süsteemi, siis on see lühiajaline, kuid kui vaadelda kui struktuuri, siis võib see kesta päris pika aja, lisas keegi tark habemik kätega õhku joonistades.
Siis seletas hr Roi, et ilmselt on vesi nagu omamoodi kompuuter, kus struktuur, mis koosneb küll pidevalt muutuvatest osistest, suudab talletada meeletul hulgal infot. Ja meie asi olla nüüd välja nuhkida, kuidas ta seda teeb. Paaris lauses libiseb sekka ka märksõna teooria. Võrdlus tähestikuga tundus taas maotu. Onu seletas, et kui tema annaks meile tähestiku, kuid meie ei oskaks kokku lugeda sõnu ega lauseid, siis ei saaks me niikuinii milletki aru. Ja veemolekulide struktuur olevatki nagu see tähestik. Meie lihtsalt ei oska seda (veel) lugeda. Paneme tähele, et siin räägitakse taas veemolekulist kui kole keerukast nähtusest, kuigi ka eespool rõhutati, et tegu on vaid lihtsa ühendiga, milles on üks hapniku ja kaks vesinikuaatomit!
Mulle meeldis 1881. aastast tehtud värviline filmiklipp, kus põlemaläinud laevalt mahakaranud merehädalised mõtlesid merevee magedaks ning jõid seda janukalt. Taevale tänu pole mul endal olnud iial juhust olnud merel ulpida, kuid iial pole ma ka aru saanud sellest, kuidas on võimalik keset vett janusse surra. Filmi stiilis arutledes võiks ju küsida, kuidas kalad või vaalad siis janusse ei sure?
Siinkohal on filmist läbi vaadatud 11'13", kuid filmi pikkus on enam kui tund ja 20 minutit. Loodan, et lingi reloadimine võimaldab seda toredat lugu edasi vaadelda. (Tegelikult esialgne aadress seda siiski ei võimaldanudki, mistõttu tuli pöörduda originaalallika poole, lõpuks aga osutus kõige otstarbekamaks see 264-megane avi-klipp endale alla laadida).
Vee tõttu tekkinud enam kui 400-atmosfäärilist rõhku oleme me muidugi näinud, kui võililled läbi asfaldi tungivad. Mitte et see garanteeritud oleks, et kõik see ainuüksi veele juhtub.
Filmi 12. minutil anti ülevaade eksperimendist, kus vaene pisike keeduklaasitäis vett oli pandud keset tuba postamendi otsa, kari inimesi aga jõllitasid teda teatava aja jooksul ning projitseerisid talle oma kõige paremaid mõtteid. Hiljem toodi teine ohver ja mõeldi ainult kurje ning agressiivseid mõtteid. Hämmastav on minu jaoks siin vaid see, et veele on ka armastus ja hellus samamoodi positiivse tähendusega kui inimesele. Vesi on selles filmis tõeline personifitseeritud superstaar. Seejärel kõlab refräänina kaasaegne tehnoloogia, mis võimaldab meil siis erinevas mõjuväljas olnud vett uurida. Kummaline, et veel on suva, mis keeles teda sõimatakse. Või peab see tingimata vene keel olema?
Tegelikult on see film piisavalt põnev, et siinse põgusa algusega piirduda. Paraku aga võtab selle vaatamine korraga liialt palju aega. On tõenäone, et vaatan selle siiski lõpuni ning siis kommenteerin pisut üldisemalt. Praegune jutt puudutab vähemat kui viiendikku kogu filmist. Olgu see siis esimene piisk sellest veeloost.
4 kommentaari:
Ootaksin ära loo lõpu. Küllap tekib tahtmine ka ise miskit lisaks kobiseda ;) Ehk isegi film otsast lõpuni ära vahtida :D
Tore üllatus, et webxan selle filmi nii põhjalikult ette on võtnud! Filmi näinuna kommin siis mõningaid mõttearendusi omaltpoolt ka.
Kunstlik müstifikatsioon see teema kindlasti ei ole, vee hiljuti avastatud põnevatest omadustest pajatavad ka täitsa tõsiteaduslikud allikad, nt Hergi Kariku hiljuti ilmunud "Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed". Samas on film "Vesi" tõesti rohkem ideoloogilise kui tõsiteadusliku suunitlusega. Seetõttu esineb filmis asjaliku teadusejutu kõrval ka kontrollimata ja liigjulgeid väiteid, nagu nt webxani mainitu meie planeedi vesikesta ainulaadsusest terves Universumis.
Ei ole täpne öelda, et vee tihedus külmudes väheneb. Tihedus suureneb temparatuuri langetades teatud piirini, hakates seejärel vähenema. (Vat ei teagi, kas ka nt etanooliga või mõne muu polaarsete molekulidega vedelikuga sarnane lugu on.) Vesi on tihedaim 3,98 kraadi juures, seejärel algab aga tiheduse langus (1 kg vee ruumala tõus). See tuleneb asjaolust, et 4 kraadi juures hakkavad vee molekulide vahel moodustuma vesiniksidemed, mis tõukab molekulid üksteise suhtes senisega võrreldes kaugemale. Soojem vesi on siis suvalisemalt "pakitud", mahutades rohkem molekule.
Laozi tarkusesõna on minu meelest vägagi asjakohane: elus saavutavad edu paindlikud, diplomaatilised ja kohanemisvõimelised isikud, mitte vaimselt jäigad ega jõrmilt vägivaldsed tüübid. St edu saavutamiseks tuleks endas arendada vee omadusi, mitte kalju omi.
Vee "kõige-kõige" omaduste osas võib ehk jah leiduda võistlejaid korraga 1...2 kategoorias. Samas kõigi omaduste kogumina on vesi siiski väga tähelepanuväärne aine, eriti arvestades molekuli äärmist lihtsust, püsivust ja laia levikut.
Hõbepeekri puhul on ilmselt ikka hõbedaioonid need peamised batsillikillijad jah. Mitte et need ioonid omakorda ka vee molekulaarstruktuuri ei võiks mõjutada.
Mis puutub usuasjadesse, siis Venemaal on õigeusu kirik mõistagi koletähtis institutsioon, ja tõepoolest lisab pappide heakskiit, ehkki sisuliselt vähemõjus, asjale sealse tavavaataja jaoks jumet. Samas siiski õigeusu kirikus on pühitsetud vesi väga aktuaalne värk, ja kirik on põhimõtteliselt aastasadu uskunud filmi sisuks olevasse ilmingusse. Ka Eestis (Kuremäel) on teatavasti püha allikas, mis annab tervisevett.
Vee keemilise koostise olulisust ei saa mitte alahinnata, küllap see mõjutab kõige otsesemalt ka struktuuri.
Klastrivärk tundub mulle praegu kolekeeruline ja raskesti seletuv, loodetavasti tullakse peagi välja asjaliku ja loogilise teooriaga sedalaadi infosalvestusprintsiibi kohta. Filmis peeti siiski silmas, et "keerulise struktuuriga" pole veemolekul ise, vaid molekulide asetus üksteise suhtes. Mis siis ilmselt võib, nagu nt valgu molekulgi, moodustada primaar-, sekundaar-, tertsiaar- jne struktuure.
Merevee edukast joomisest olen ennegi kuulnud. Siin on tegu eneseprogrammeerimisega. Mida usume, see juhtub. Kui usume, et merevesi on kosutav joogivesi, siis nii see meile ka mõjub. Ja liigne sool lihtsalt eritatakse organismist.
Vee positiivse ja negatiivse mõjutamise "point" seondub ilmselt kvanttasandi võnkumiste kaudu individuaalse energiavälja muutustega ja ehk ka väidetavate kollektiivsete energiaväljadega (milles üldkasutatavad ja sageli tugevate tunnetega seotud sõnad omandavad energeetilisel tasandil kindla "laengu" - teatud võnkeomadused). Nagu näha, teoreetiliselt seda ära seletada tundub väga kahtlane ja vastav pädevam seletus kõlaks kindlasti hirmkeerukalt. Praktilise poole pealt kavatsen aga suvel teha rea katseid, et filmis esitatavaid väiteid isiklikult kontrollida.
Filmi lõpunivaatamine ja -kommimine webxani poolt on väga teretulnud ja oodatud! :)
Eks tõlgendamine ole kahtlemata omaette oskus. Mina vaatasin selle filmi esimesed 14 minutit ega saanud kusagilt kinnitust väitele, et filmis peeti siiski silmas, et "keerulise struktuuriga" pole veemolekul ise, vaid molekulide asetus üksteise suhtes.
Aga küllap ma püüan jaksumööda ka vastata ülejäänud sopsatustele, kui olen kogu filmi läbi vaadanud. Viimase nädala jooksul sain nii paljukese mahti, et vaatasin sellest ära veel vaid 2 minutit.
Ega esimeses 14 minutis jah kogu infot ei sisaldu. :P
Uute positituste-kommentaarideni!
Postita kommentaar