Saanud eile Luua sekretärilt kurja kirja ilmuda viivitamatult allkirja andma muutusesse töölepingus, hoidsin end kõikede pauside ajal tagasi isegi värsket õhku hingama minemast. Kui valistseb madalrõhkkond, siis on suur tegu, et end virgena tunda, eriti kui eelnev öö on vaid paaritunniseks jäänud. Läksingi siis suurel, tunnipikkusel lõunavahetunnil mõisamajja allkirja andma. Selgus, et see 523-kroonine palgavahe makstavat hiljem välja. Sain infot ka selle kohta, et just sellele kurja kirja saatjale peaksin edaspidi ka oma sõidukompensatsiooniavalduse saatma.
See mõisamaja on otse astudes küll õppehoonest umbes 300 meetri kaugusel, ent eelpoolmainitud madalrõhkkonna tõttu suisa kahetsesin, et sinna autoga ei sõitnud. Tõsi küll, siis oleks tulnud sõita vähemasti poolekilomeetrine ring. Allkirja andmine võttis maksimaalselt paarkümmend sekundit ning seetõttu tuli sama tee teisipidi maha vantsida. Tagasiteel aga köitis mu tähelepanu pargirähn (hallrähn), kes ühe toekama kase oksal asjatas. Tema toksimine tekitas segaseid tundeid lähikonnas tegutsenud suur-kirjurähnil, kes lendas asja uurima. Viimane maandus esialgu puuvõras, pisut eemal. Kuid peagi sai uudishimu temast võitu ning ta otsustas teise toksijaga lähemat tutvust teha. Lendas ligi. Tema üllatus oli kaunis suur, kui ta oma suguvenna asemel endast märksa suurema looma eest leidis. Pikka vestlust siit ei tulnud ning pisemakasvuline suur-kirjurähn lendas peagi eemale.
Täiesti huvitav olukord. Sageli tuleb mul ka nii mõnegi mu sõbra või tuttavaga ette, kus me küll räägime pealtnäha justkui samast asjast, kuid erinevas keeles. Või siis vastupidi, mis veelgi sagedam, et räägime küll ühes keeles ning pealtnäha sama juttu, ent mõistame teineteist täiesti erinevalt. Kuid mitte see ei olnud teema, millest rääkida tahtsin.
Tegelikult on mul ju siiamaani hingel see mu ebameeldiv "jõulukingitus", mis läks mulle kokku maksma rohkem kui kolmandik mu auto hinnast.
Jõulude paiku ma kirjutasin oma ebameelivast "üllatusest", mille tulemusel tuvastasin, et mingisugune Volkswagen oli minu autole selga sõitnud. Uurisin küll mitmeid võimalusi, kuid kõik remontimisd näisid kujunevat kole kalliks. Ainuke lootus oli Viljandi mees, kes eelmise suurema õnnetuse valutult ja suhteliselt odavalt likvideeris. Ent temal oli probleem. Tema keevitusmasin olla rikkis ning tal töid kuhjunud kole palju. Ma ise küll leidsin, et ehk mu masinal polekski vaja midagi keevitada, pigem ehk vaid liimida ja sulatada, kuid otsustasin siiski tema olukorra lahendamise ära oodata. Ootasin üsna kaua, kuid lubatud kõnet ei tulnud. Helistasin lõpuks ise ning saingi kokkuleppe, mis ajal ja kuhu sõita. Kui aga siis startida kavatsesin, osutus, et mu aku oli täiesti tühjenenud, nii et ükski indikaatorgi armatuurlaual ei süttinud.
Selle ootamatuse tõttu pidin ühe Luualkäigu vahelegi jätma, kuna olin tol hetkel täiesti nõutu.
Edasi sain vaheldumisi laenata Egle mugavat BMW-d ning vanema poja äia Opel Omegat. Jaanuari teisel nädalal aga lasin puksiiriga oma auto linnaserval asuvasse remonti viia. Et mul polnud meeles selle töökoha nimetus, siis sain puksiirijuhilt pragada ning pidin maksma 500 krooni, ilma et oleksin mingitki kviitungit või tšekki vastu saanud. Sõitsin ise puksiiri järel ning tagasipääs oli kindlustatud.
Paraku venis see Toyota remont nii kaua, et mul hakkasid tekkima juba kahtlused, kas autoga vahepeal midagi uut ja hullemat juhtunud pole. Helistasin 3...4 korda, kuid iga kord sain vastuseks, et kohe-kohe saab remont valmis ning et mulle helistatavat ise tagasi. Mitmed seiklused siia- ja sinnapidi viisid lõpptulemini, et pidin maksma 8800 "musta raha" (lisaks veel 2200 krooni maksnud latern) ning sain kätte auto, millel kojamehed olid korrast ära, asendatud tagatuli ei töötanud ning tagatipuks veel ka käsipidur peal oli. Viimane vajaks esmajärjekorras korrastamist.
Tegelikult oleks kõikide nende muljete ükshaaval kirja panek läinud kokku tohutu aja, kuid et vahepeal oli mitmel rindel korraga nii palju erinevaid tegevusi, tõukasin seda pidevalt edasi.
Vahepelsetest autodega seotud sündmustest peaks mainima juhust, kui kord Opeli juhipoolne peegel oli küljest sõidetud, kuid mis kenasti terve oli ning ühes tükis auto külge tagasi kinnitada õnnestus. Siis kindlasti peaks viitama suurele trahviaktsioonile, mida pidin maksam sõiduki valesse kohta parkimise eest. Olin ju nimelt sellesama Opeli järgmisel päeval igaks juhuks sügavamale kõnniteele parkinud, et mööduvaid suuri veokeid mitte häirida. Mitte et see ka eriliselt neid üksikuid jalakäijaid oleks pidanud härima, kes päeva jooksul maja eest mööduvad. Raeametnik Joosep oli väga viisakas ning esitles end ning tegi mulle selgeks, et ma olen eesel. Eesti Vabariigi territooriumil ei tohtivat mitte kusagil autot kõnniteele parkida, ilma et sellele viitaks vastav liikluskorraldusmärk "P", mille all on lisatahvel sõiduki parkimise korrast. Kui ka trahv tasutud, püüdsin ühel õhtul usinam olla ning otsustasin enne järgmise hommiku Luuale sõitu minna bensiini võtma. Nagu pahas unenäos või mingis filmis, kihutas mulle Erika kurvist otse minu suunas ja minupoolsesse sõidusuunda mingi hele sõiduk... Mul õnnestus viimasel hetkel paremale põigata, mistõttu hoidsin ära kõige hullema. Kuid juhipoolne peegel purunes seekord kildudeks. Nooruke juht Henri lubas selle küll asemele osta, kuid siis oli ta oma sõnutsi sattunud haiglasse ega saanud sellise tühiasjaga tegeleda. Tänu Margo kõnele ning ma isegi ei tea täpselt, mis liinis manitsustele või ähvardustele, maksis ta siiski tagasi need 400 krooni, mis mul peeglile kulus.
Analoogseid juhtumeid oli veelgi. Näiteks kui kumbki lahke autolaenaja seda mulle laenata ei saanud, oli just remondimeestel vaja just üks päev pikendust, et sõiduk lõplikult korda saada. Mitte et ma poleks hiljem paranoiliselt kahtlustanud, et seda oli vahepeal tublisti ekspluateeritud. Näiteks avastasin täna, et ka bensiinipaagikorgihoidja oli kuidagi kaduma läinud. Kahlane tundus seegi, et spidomeetri näit oli millegipärast nullitud. Siis pidin laenutama firmast 123RENT odavaima auto, milleks osutus 399-kroonine Fiat Panda. Alles lepingut allkirjastama tõtates selgus, et neil on veel määratu hulk lisatingimusi. Üks ebamugav seik oli see, et salongis ei tohtinud suitsetada. Selle elasin üldjoontes üle. Päevalimiidiks määrati 200 kilomeetrit ning nõuti iga ületatud kilomeetri eest 2 krooni. Tagatisraha deponeeriti aga krediitkaardilt, mis Hansapanga kontekstis ei tahtvat hiljem enam kuidagi "pealt minna". Nii ka oli. Isegi firmast helistati, et ega neil minu vastu erilisi pretensioone polegi ja kui raha kätte ei saa, pöördugu ma panga poole. Pöördusingi. Niikuinii pole ju muud mitte midagi teha, kui igale poole paaniliselt helistada... Ootame nüüd. Lootuses, et enne jaanipäeva see mure murtud saab, jään ootama uut momenti, kus mitme aja muljed korraga üheks rosoljeks kokku surutud saavad.
See mõisamaja on otse astudes küll õppehoonest umbes 300 meetri kaugusel, ent eelpoolmainitud madalrõhkkonna tõttu suisa kahetsesin, et sinna autoga ei sõitnud. Tõsi küll, siis oleks tulnud sõita vähemasti poolekilomeetrine ring. Allkirja andmine võttis maksimaalselt paarkümmend sekundit ning seetõttu tuli sama tee teisipidi maha vantsida. Tagasiteel aga köitis mu tähelepanu pargirähn (hallrähn), kes ühe toekama kase oksal asjatas. Tema toksimine tekitas segaseid tundeid lähikonnas tegutsenud suur-kirjurähnil, kes lendas asja uurima. Viimane maandus esialgu puuvõras, pisut eemal. Kuid peagi sai uudishimu temast võitu ning ta otsustas teise toksijaga lähemat tutvust teha. Lendas ligi. Tema üllatus oli kaunis suur, kui ta oma suguvenna asemel endast märksa suurema looma eest leidis. Pikka vestlust siit ei tulnud ning pisemakasvuline suur-kirjurähn lendas peagi eemale.
Täiesti huvitav olukord. Sageli tuleb mul ka nii mõnegi mu sõbra või tuttavaga ette, kus me küll räägime pealtnäha justkui samast asjast, kuid erinevas keeles. Või siis vastupidi, mis veelgi sagedam, et räägime küll ühes keeles ning pealtnäha sama juttu, ent mõistame teineteist täiesti erinevalt. Kuid mitte see ei olnud teema, millest rääkida tahtsin.
Tegelikult on mul ju siiamaani hingel see mu ebameeldiv "jõulukingitus", mis läks mulle kokku maksma rohkem kui kolmandik mu auto hinnast.
Jõulude paiku ma kirjutasin oma ebameelivast "üllatusest", mille tulemusel tuvastasin, et mingisugune Volkswagen oli minu autole selga sõitnud. Uurisin küll mitmeid võimalusi, kuid kõik remontimisd näisid kujunevat kole kalliks. Ainuke lootus oli Viljandi mees, kes eelmise suurema õnnetuse valutult ja suhteliselt odavalt likvideeris. Ent temal oli probleem. Tema keevitusmasin olla rikkis ning tal töid kuhjunud kole palju. Ma ise küll leidsin, et ehk mu masinal polekski vaja midagi keevitada, pigem ehk vaid liimida ja sulatada, kuid otsustasin siiski tema olukorra lahendamise ära oodata. Ootasin üsna kaua, kuid lubatud kõnet ei tulnud. Helistasin lõpuks ise ning saingi kokkuleppe, mis ajal ja kuhu sõita. Kui aga siis startida kavatsesin, osutus, et mu aku oli täiesti tühjenenud, nii et ükski indikaatorgi armatuurlaual ei süttinud.
Selle ootamatuse tõttu pidin ühe Luualkäigu vahelegi jätma, kuna olin tol hetkel täiesti nõutu.
Edasi sain vaheldumisi laenata Egle mugavat BMW-d ning vanema poja äia Opel Omegat. Jaanuari teisel nädalal aga lasin puksiiriga oma auto linnaserval asuvasse remonti viia. Et mul polnud meeles selle töökoha nimetus, siis sain puksiirijuhilt pragada ning pidin maksma 500 krooni, ilma et oleksin mingitki kviitungit või tšekki vastu saanud. Sõitsin ise puksiiri järel ning tagasipääs oli kindlustatud.
Paraku venis see Toyota remont nii kaua, et mul hakkasid tekkima juba kahtlused, kas autoga vahepeal midagi uut ja hullemat juhtunud pole. Helistasin 3...4 korda, kuid iga kord sain vastuseks, et kohe-kohe saab remont valmis ning et mulle helistatavat ise tagasi. Mitmed seiklused siia- ja sinnapidi viisid lõpptulemini, et pidin maksma 8800 "musta raha" (lisaks veel 2200 krooni maksnud latern) ning sain kätte auto, millel kojamehed olid korrast ära, asendatud tagatuli ei töötanud ning tagatipuks veel ka käsipidur peal oli. Viimane vajaks esmajärjekorras korrastamist.
Tegelikult oleks kõikide nende muljete ükshaaval kirja panek läinud kokku tohutu aja, kuid et vahepeal oli mitmel rindel korraga nii palju erinevaid tegevusi, tõukasin seda pidevalt edasi.
Vahepelsetest autodega seotud sündmustest peaks mainima juhust, kui kord Opeli juhipoolne peegel oli küljest sõidetud, kuid mis kenasti terve oli ning ühes tükis auto külge tagasi kinnitada õnnestus. Siis kindlasti peaks viitama suurele trahviaktsioonile, mida pidin maksam sõiduki valesse kohta parkimise eest. Olin ju nimelt sellesama Opeli järgmisel päeval igaks juhuks sügavamale kõnniteele parkinud, et mööduvaid suuri veokeid mitte häirida. Mitte et see ka eriliselt neid üksikuid jalakäijaid oleks pidanud härima, kes päeva jooksul maja eest mööduvad. Raeametnik Joosep oli väga viisakas ning esitles end ning tegi mulle selgeks, et ma olen eesel. Eesti Vabariigi territooriumil ei tohtivat mitte kusagil autot kõnniteele parkida, ilma et sellele viitaks vastav liikluskorraldusmärk "P", mille all on lisatahvel sõiduki parkimise korrast. Kui ka trahv tasutud, püüdsin ühel õhtul usinam olla ning otsustasin enne järgmise hommiku Luuale sõitu minna bensiini võtma. Nagu pahas unenäos või mingis filmis, kihutas mulle Erika kurvist otse minu suunas ja minupoolsesse sõidusuunda mingi hele sõiduk... Mul õnnestus viimasel hetkel paremale põigata, mistõttu hoidsin ära kõige hullema. Kuid juhipoolne peegel purunes seekord kildudeks. Nooruke juht Henri lubas selle küll asemele osta, kuid siis oli ta oma sõnutsi sattunud haiglasse ega saanud sellise tühiasjaga tegeleda. Tänu Margo kõnele ning ma isegi ei tea täpselt, mis liinis manitsustele või ähvardustele, maksis ta siiski tagasi need 400 krooni, mis mul peeglile kulus.
Analoogseid juhtumeid oli veelgi. Näiteks kui kumbki lahke autolaenaja seda mulle laenata ei saanud, oli just remondimeestel vaja just üks päev pikendust, et sõiduk lõplikult korda saada. Mitte et ma poleks hiljem paranoiliselt kahtlustanud, et seda oli vahepeal tublisti ekspluateeritud. Näiteks avastasin täna, et ka bensiinipaagikorgihoidja oli kuidagi kaduma läinud. Kahlane tundus seegi, et spidomeetri näit oli millegipärast nullitud. Siis pidin laenutama firmast 123RENT odavaima auto, milleks osutus 399-kroonine Fiat Panda. Alles lepingut allkirjastama tõtates selgus, et neil on veel määratu hulk lisatingimusi. Üks ebamugav seik oli see, et salongis ei tohtinud suitsetada. Selle elasin üldjoontes üle. Päevalimiidiks määrati 200 kilomeetrit ning nõuti iga ületatud kilomeetri eest 2 krooni. Tagatisraha deponeeriti aga krediitkaardilt, mis Hansapanga kontekstis ei tahtvat hiljem enam kuidagi "pealt minna". Nii ka oli. Isegi firmast helistati, et ega neil minu vastu erilisi pretensioone polegi ja kui raha kätte ei saa, pöördugu ma panga poole. Pöördusingi. Niikuinii pole ju muud mitte midagi teha, kui igale poole paaniliselt helistada... Ootame nüüd. Lootuses, et enne jaanipäeva see mure murtud saab, jään ootama uut momenti, kus mitme aja muljed korraga üheks rosoljeks kokku surutud saavad.
2 kommentaari:
Tuttav lugu, ei kommentaari ;)
Sama siingi. Tahaks vaid loota, et sellega sai tänavune auto-sekelduste limiit kuhjaga ületatud, ja "järjejutte" pole enam tulemas. ;)
Postita kommentaar