Kohtlane

Tänane prohmakas tuli kl 12 paiku, kui mu köögikaal keeldus numbreid näitamast. Teadusmagistri kraad on andnud mulle kaasavaraks ülima nutikuse, mistõttu ei kulunud mul just kaua, et välja selgitada selle seadeldise toiteallikas, CR2430. Mõistagi pole sellisele asenduse hankimine kuigi keerukas ettevõtmine, eriti kui omada aimu, kus seesuguseid akulaadseid patareisid müüakse. Mulle turgatas koheselt pähe kellaparandaja, kus selliseid vigureid alailma müügil on.

Helistasin Margole, et uurida, kus tema oma latva liigutab. Pidi ju hommikuks tüdruku juurest koju tulema, kuid ei näinud ma siin elamise peal kedagi. Kasutasin oma vaenlast number 3 ning helistasin. Tema tööl. Olevat kodus käinud veel siis, kui mina sügavalt magasin, hambad laiali. Mis seal siis ikka. Saanud rasked tellimused, otsustasin ise teha tiirukese Lõunakeskusse.


Seekord ma jälgisin hoolega, et ei ajaks sassi üle-eelmise ja üleüle-eelmise aasta jalatseid, nagu tavaliselt. Raknendanud ülimat kavalust, torkasin jalga kõige värskemad suvekäimad, jätnud eelmise aasta omad sootuks vahele.

Parkisin VIP-kohale kohe Lõunakeskuse peaukse ees. Vähemasti oli see millalgi peauks. Ajuinvaliid ma pole, jälgisin ka hoolega, et ei pargiks invaliidi kohale. Sisenesin uhkesse Kolosseumi, täis värve, valgusteid, muusikaid ja sära. Seal oleks päris tore hullata, kui vaid neid inimesi nii palju poleks. Teise tõsise prohmaka osaliseks sain kohe sissekäigu juures. Ma nimelt ajasin ju kellameistri sassi võtmemeistriga. Pead kaotamata kargasin koheselt maja plaani juurde ja otsisin üles ka kullassepa. Mitte et mul olnuks plaanis kulda osta, kuid teatavasti käivad need riimuvad ametid peaaegu alati ühte — kullassepp ja kellassepp. Tuli välja, et sedamoodi asutus asus Kolosseumi teises otsas.

Kergel sammul kepsutasin siis teise keskuse otsa. Teele jäi Maksimarket, kuhu ma mõtlesin siseneda tagasiteel. Suured tellimused ju vaja siiski ka täita. Kellassepp nägi välja nagu kullassepp, ainult et väga palju noorem. Umbes 30-aastane tüsedapoolne keskealine mehike ei naeratanud kordagi, kuigi klienditeenindaja moraalikoodeks seda ette näeb. Küsis kaunikesti üleolevalt, et kas ma vajan akut seinakellale või lauakellale või mis kellale. Siis ma nähvasin, et tegelikult vajan ma seda hoopis köögikaalule. Vähemasti ma mõtlesin nii, võimalik et ei söandanud neid sõnu väljagi häälida. Seda enam, et mu köögikaal pole isegi mitte kullast. Mehike siis otsis ja tuuseldas oma sahtlites, olles mulle kostnud, et sellise koodiga patarei maksab neil 75 krooni.

Juba 10 minuti pärast oli selge, et neil on need patareid otsas, mingu mina näiteks Kaubahalli või Vanasse Kaubamajja. Seal on veel kindlasti, nagu tema arvuti näitab. Tänasin siis suursuguselt ja viisakalt mittemillegi eest. Aga et minu nutikusel pole piire, otsustasin igaks juhuks visata pilgu ka mõnesse elektroonikapoodi, milliseid selles Kolosseumis kaunis mitu on. Selleks tuli mul kepsutada veelgi kaugemasse Lõunakeskuse nurka. Kuigi Klickid ja mitmed telefonipoed on seal neil ka. Ma arvasin, et ONOFF sobib samuti.

Aga et tee peale jäi ette Rimi, tuli mulle idee kontrollida, kas nad pole mitte vahepeal oma lubadust täitnud ning minu kirjadest ajendatuna räimi korralikumalt paneerinud. Sisenesin poodi, võttes koguni piseima korvi, mis seal oli. Aga oh häda! Õige pea oligi korv igasuguseid hõrgutisi täis, kuna need olid liialt ahvatlevalt ostmiseks seatud. Pealegi pole samasuguseid kaupu Maksimarketis. Ja minu paneeritud räimed olid ka.


Kuna need räimed ei olnud täielikult pruunid, ei julgenud ma neid rabada rohkem kui kaks pakki. Õnneks polnud need ka suisa kollased ja pooltoore näoga, nagu viimasel ajal tihti mulle osaks langenud oli. Just see viimane fakt panigi mind Rimi juhtkonnale paari päeva eest kirjutama.

Tere! Olen tükil ajal ostnud paneeritud räimi. Need on äärmiselt maitsvad, kui on praetud pruuniks, paraku on aga viimasel ajal need jäetud pooltooreks ja kollaseks. Suuremad kalad on suisa toored, tainas nätske ja ebameeldiv. Ehk saaksite oma köögile edastada, et toode on maitsev vaid siis, kui see täiesti tumedaks praadida?

Selle peale sain ma eile ka vastuse:

Tere Illar,

väga kahju kuulda, et meie köögi tooted on on kvaliteedis kaotanud. Edastasin Teie kommentaari meie tootmisjuhile ning ka keskkööki, kust lubati koheselt paneeritud räimede tootmisprotsess kõrgendatud tähelepanu alla võtta.

Suur tänu tagasiside eest.

Lugupidamisega,

Katrin Romanenkov
kommunikatsioonispetsialist
Rimi Eesti Food AS

Tegelikult tegin õigesti, et nelja või enamat karbitäit ei ahnitsenud. Pole need ikka veel korras. Ehk õige pisut rohkem praetud, kuid siiski — taignased ja magedad.

Ühtlasi sooritasin ka mitmeid teisi oste. Pikemalt peatusin ja valisin jäätiseleti ees. Neid produkte on viimasel ajal kole palju erinevaid. Valik on lai nagu alkoholiletis. Hiljuti avastasin vahva suhkruvaba maasikajäätise, mille ka seekord ostsin. Kuid siit saigi alguse minu tänane šokk, kui nii sobib öelda.

Ühel Ingmani jäätisel oli selgesõnaliselt kirjas, et selle koostises on vee-ekstrakt ning et see on laktoosivaba, kolesteroolivaba ja piimavaba ja üldse igasugustest koledatest ainetest vaba. Selline sõnastus tekitas minus naerupurske. Kui mul poleks õnnestunud oma ostukorv külmiku servale toetada, oleksin selle vastu maad kukutanud. Ma itsitasin tükk aega. Kassiir avas mind nähes oma kassa, teenindas mind ära, minu järel veel ühe kliendi, ning sulges selle uuesti... Mina muudkui itsitasin kohtlaselt. Teenisin kolm kleepsu ja tänasin.

Siis sammusin uljalt ikka ida poole, ONOFFi. Seal avastasin kohe sissepääsu juures ulatusliku riiuli kõikvõimalike patareidega. Sorisin ja uurisin... Kõik vähegi kohased algasid numbriga 2 ja ma olin juba nõutu. Siis suskas mulle pähe mõte vaadata spikrilt seda numbrit. Muidugi, see oli ju CR24430. Itsitasin kohtlaselt. Eriti nalja tegi mulle fakt, et sellise numbrikoodiga patarei maksis siin 30 krooni. Itsitasin ja võtsin teisegi. Oleks veel poole kolmandastki saanud, kui võrrelda kullaäri hinnaga. Müüjanna jälgis mind hoolega, endal imestus näol. Ju nad pole harjunud kohtlasi kliente liialt tihti nägema.

Ost sooritatud, tõttasin tagasi läbi Kolosseumi ega tundnud huvi ühegi teise kaupluse vastu. Kui tõtt rääkida, siis poleks mind ehk rahapuudus nii väga pidurdanudki, mitte et see poleks juba suisa patoloogiline, et vahetult pärast palgapäeva kogu raha otsas on. Siin tuleb kiita sõber panka, kes võimaldab krediiti elada. Mind häiris jäätis, mille ma ostsin. See oleks ju lihtsalt vedelaks olluseks sulanud... Tõsi, ma siiski ei ostnud vee-ekstraktiga jäätist, vaid siiski pelgalt suhkruvaba maasikajäätise.