Palupõhja

Aga täna oli mul võimalik käia Palupõhjas. Ja kuigi oli vaid 16 külmakraadi, pidi niiske õhk nina peast näpistama. Ega ma poleks üksi seda reisi ette võtnud. Aga EBÜ Talvepäevade raames oli selline võimalus.

Muidugi oli mets ja kogu loodus imekaunis. Härmas ja lumine ja puha. Kuid ma siiski eelistaksin seesugust pilti parema meelega vahtida virutaalselt, ise selles situatsioonis viibimata.


Kohalikuks giidiks oli meile jääger vahur Sepp, kes rääkis päris huvitavaid lugusid loomadest, ise erinevate imetajate nahku demonstreerides.

Selgus, et saarma nahk olevat pargitud nahkade maailmas etalon, selle tugevust hinnatavat sajaga. Nii võib saarmanahkset mütsi kanda veel ka lapselaps, eriti kui õmblused üle nõeluda. Kobras on kusagil 80 ringis, samuti tubli tükk. Kõige nirum on jänes, kes samas skaalas pälvivat hindeks 2..3.

Saarmad olevat meil range kaitse all, ehkki asustavat meeleldi paiku, kus lobedalt kala on. Näiteks kalakasvandusi. Möödunud suvel Propsisega Haaslaval käies me ühega sellistest kokku trehvasimegi.

Selles, et meil koprad vahepeal välja surnud olid, on süüdi katoliku kirik. Tolle usk keelas paastu ajal liha söömise, inimesed aga ei rikkunud keeldu. Seesama kirik oli kopra kuulutanud ka kalaks. Kuid egas kirik kalu ega linde loomadeks nimetanud. Veider on see, et otsest taimtoitlust pole minu teada ükski kirik ega usulahk propageerinud.


Põnevaid jutte kuulsime ka huntidest, kährikutest, rebastest ja kassidest. Vahuri isikliku veendumuse kohaselt on marutõve vastane vaktsineerimine viinud meie looduse täielikult tasakaalust välja. Ning ilvest, kes meil on oma liigi suurim, kuna toitub erinevalt oma hiiresööjatest suguvendadest meil peamiselt metskitsedest, on viimaste loenduste põhjal juba ca 1200 isendit. Meie metsadesse mahuks aga 800. Ilves aga pole nii rumal, et neid marutõvevaktsiine süüa.

Ka kährikute ja rebaste rohkus maanteede ääres olevat selgitatav sama põhjusega — metsas jääb neile kitsaks. Kui kährikuid vaevab tänu vaktsineerimisele veel ka kärntõbi, mille tõttu nad ei saa talvel magada (külm on) ega süüa (toitu lihtsalt pole), siis on nendegi arvukus kiiresti langenud. Rebasedki on metsadest praktiliselt kadunud ning kipuvad urbaniseeruma. Linnas ei toideta neid vaktsiinidega, mis polevat muud kui vastavate firmade kasuahnus. Looduses on marutõbe ikka esinenud, seda perioodiliselt. Tänu sellele suri iga 4...6 aasta järel suur osa vastava liigi esindajaist maha ning nende saakloomad said "vabamalt hingata".


Päris palju sarnaseid torelugusid oli kuulda. Seesugust põlist metsameest võiks vist päevade kaupa kuulata. Ja kahtlustan, et enne väsiks kuulamisest kui tema rääkimisest.


Ehkki see palupõhja asub linnale kaunis lähedal, polnud ma iial sinna sattunud. Emajõe ääres on baas. Baasi ümber hulguvad ringi hundikarjad ning suveks rändavad kohale tiigilendlased. Seal olevat üks suuremaid kolooniaid. Et sealne ümbrus on rikas põlispuude poolest, "pesitsevad" samas ka kotkauurijad.