Made in USSR

Minu elus on olnud ilmselt neli faasi. Kvaliteedifaasi. Veel umbes 1975. aastal suutsin ma vaimustuda toonastest kodumaistest toodetest. Eriti veel neist, millele oli pandud nn kvaliteedimärk.

Veel 1980. aastal tähendas see märk midagi. Näiteks ostsin kord veesoojendusaparaadi. Põhimõtteliselt oli see mingisugune kraani otsa käiv tila, mille sisse oli ehitatud omapärane spiraal, õigemini metallist heeliks. Riistapuu pidi saama pandud vooluvõrku. Siis tuli lihtsalt kraanist vett lasta ning soe vesi tuligi! Et sellise instrumendi käsitsemine päädis nii mõnigi kord väiksemat või suuremat sorti elektrilöögiga, siis ei kasutanud ma seda liiga kaua. Toona olid igal riistal peal hinnad. Plastmassist toruosasse oli "vermitud" «цена 15 руб 43 коп» ning muud ei midagi. Kvaliteedimärki ei olnud. Ega see kuigi kvaliteetne kraam polnudki. Tänapäevane ohutusspetsialist ei julgeks oma jubedaimaski õudusunenäos seda masti riista näha.

See suur vaimustuse faas hakkas vaikselt hajuma juba 1980. aastatel, kus peagi selgus, et NSV Liidus ei müüdud praktiliselt ainustki kaupa, millel poleks kvaliteedimärki olnud. Mitte et kaupade kvaliteet seepärast paremaks oleks läinud. Siis tuli minu kvaliteedi teine faas. Enamasti võis kõikide asjade kohta öelda "vene praak" või midagi veelgi salvavamat. Siis sattus sügava sisemaa poiss paar korda aastas ka mere äärde. Eriti põnev oli põhjarannik, kuna aeg-ajalt olid tuuled sinna uhanud igasugust väärt kraami. Näiteks kokakoola pudel või lehekülg klantsajakirjast. Tänapäeval nimetame me seda kõike prügiks. Kuid mulle hakkas juba siis õrnalt tunduma, et mujal maailmas on märksa ilusamaid asju.


Üheksakümnendate algusest milleeniumi lõpuni valitses kindlasti kolmas faas. Siis oli võimalik valida vene värgi ja välismaa värgi vahel. Egas inimene, kes üle veerand sajandi oli elanud hiigelriigis, mis hõlmas kuuendiku kogu planeedi maast ja veest, suutnud siis paari aastaga harjuda mõttega, et Venemaa pole enam kodumaa. Ja üpris loogiline, et inimeste ürgne esteetikainstinkt, mille järgi kõik asjad, kasvõi nui neljaks, tingimata euronormidesse peavad jääma, eelistasid üheksal juhul kümnest välismaiseid ja nägusaid esemeid. See oli etapp, kus kõik välismaine oli hea ja kõik venemaine paha. Psühholoogilisest aspektistki täiesti mõistetav, kas pole?

Nüüdsed kääbusriigis siginenud noored suudavad loomulikult ka Venemaad välismaaks pidada. Tänapäeval on aga see häda, et sealset kaupa meil praktiliselt ei liigugi. Ei oska võrrelda. Enam ei saagi rääkida "vene praagist". Täna oleme me seatud fakti ette, et kõik vähegi odavam kaup on mingi praak. Olgu see siis "hiina praak" või "taivani saast" või mis tahes muu kõnts. Kuid kõige masendavam, et ette tuleb ka sedalaadi asju, millel tootjamaaks on märgitud E.U. Tõsi, sedalaadi vidinaid müüakse küll reeglina telepoodides, laatadel või hulludel päevadel. Odavalt saadud, siis ei tihka vigiseda ka. Telepoest ei saa kuigi odavalt ka, kuid siis on ütlemata ebamugav eset tagastada, vaatamata vastavale tarbijakaitse seadusest johtuvale õigusele.


Olen jõudnudki sellesse neljandasse kvaliteedi faasi. Päris pika nimekirja saaks erinevatest esemetest, milliste kvaliteediga ei saa rahul olla. Üks selline on mu uhke saunakaal.

Näiteks astusin täna kaalule ning see näitas mu massiks 87.2 kg. Tegin ka mitu erinevat kordusastet ning sain tulemuseks vastavalt 88.4, 87.8 ja 87.5. Huvitav, milline siis neist on õige? Tegemist on SOEHNLE riistaga, all erokvaliteedimärk, nagu vanasti igal asjal pea kohal CCCP hoidev pisimehike oli. Või karikas vms. Tüüp on sel kaalul 62871. Peale on märgitud, et suurim lubatud mass on 150 kg. Alammäära aga pole. Püüdsin siis rakendada oma loodusteaduslikku ülikõrgharidust ning asetada kaalule etaloni. Võtsin selleks 5-liitrise avamata veepudeli, mille sisu mass pidanuks normaalrõhul ja -temperatuuril olema ca 5 kg. Taara massi me ei arvesta, kuna nii täpset kaalu meil käe pärast pole. Kuid ega siin päris normaalne temperatuur ka pole, eriti kui silmas pidada, et siin on kõikide talispordi harrastajate meelisilm, õues oma 30 kraadi alla nulli... Noh, aga ligikaudu ikka.

See SOEHNLE mõõtis etaloni 10 korda. Ainult kolmel korral saime ette ka näidu, 5 kg. Ülejäänud puhkudel arvestati 5 kg nulliks. Ja selgus, et see 5 kg saavutati vaid kaalu teatava nurga all. Nurk siis ruumi seinte suhtes. Kaval katsetaja kargas seepeale uuesti kaalule ning sai enda massiks samas kaalu poosis 87.5 kg. Nii et enda massi saamiseks peab igaks juhuks alati käe pärast hoidma ka viieliitrise anuma. Parem muidugi, kui see on 12 kg, kuna alles siis on lootusi, et ka näit ette ilmub...

Käesoleva ajaveebi usinamad lugejad teavad kindlasti, et mul vedeles siin ka vana kaal, selline palju mehhaanilisem. Sellel pole midagi pistmist sadade grammidega. Kargasin nalja viluks ka tollele ning selgus, et vigurdamata viskas toogi kaal ette näidu, millest seieri asukohast numbrite 87 ja 88 vahel võis välja lugeda 87.5 kg. Etalonpudel jukerdas küll kord 6 ja kord 3 peal, kuid siiski sai ka lõpuks 5 peal pidama. Häda on vaid selles, et ka see vanem seieriga kaal on välismaine. Ükski märge sellel küll ei avalda enamat.

Mis nende läbi raskuste saadud näitudega ette võeti, saab lugeda hoopis ühest teisest ajaveebist.