Umbes selline võiks olla mu praegune lipukiri. Kirjutaksin, kui selleks vaid aega oleks. Tegelikult olen ma aga lõksus. Peaaegu et enda seatud lõksus. Ja mul on valida, kas sellest lõksust püstipäi ja sirge seljaga uhkelt välja jalutada või edasi tegutseda. Et maailm ripub ära rahast, siis ei ole minust kuigi tark seda kõike sinnapaika jätta, kuniks pole tasuvat alternatiivi.
Aga ära hakkab see küll väsitama. Ilmselt ma veel ei korda ennast, kui kurdan, et tunnen end alatasustatuna. Olen end viimastel päevadel jõudsalt taltsutanud, mistõttu on jooksva kuu töösaldo vaid 160 tundi. Paljud tööd on tegemata ja edasi tõugatud, seda vaatamata asjaolule, et normi järgi oleksin pidanud tänaseks töötanud olema 51 tundi.
Aastavahetusel kandsin oma tööpäevikusse järgmised read:
Statistika
Kahe kuuga kokku 290 tundi, keskmiselt 4.75 tundi iga päev.
Tööpäevi kokku 42. Nominaalne tööaeg 0,6 koormusega 4,8 tundi – norm 201,6 tundi.
NORM TÄIDETUD 144%
Toona olin ma valesti arvestanud, kuna hiljem selgus, et nominaalselt oleksin ma pidanud töötama päevas 4 tundi ja 15 minutit.
Normidest kõnelemata tegin siin veidi rehkendusi. Arvestasin saadud rahasid ja kulunud töötunde ja sain oma tunnihinnaks 36,50 krooni. Säh sulle siis projekti! Kusjuures viimasel kuul oli mu töötasu umbes 500 krooni võrra koguni langenud. Selline pidev rahapuudus tekitab peavalu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar