Juulikuu eelviimasel päeval käisin põrgupalavuse kiuste Tartu Linnavalitsuse Kultuuriosakonnas vestlusel. Minu vastas Komisjonis istus 5 ametnikku, kes korraldasid mulle vahva ristküsitluse. Vestlus kestis täpselt pool tundi ning sujus minu meelest väga kenasti. End esimehena tutvustanud spetsialist andis lootust, et nad teatavad oma otsusest kohe täna-homme.
Kolm ööd magasin ma kukerpallitades. See tähendab, et leidsin ärgates pea sealt, kus tavaliselt asetsevad mu jalad. Täna oli juba viies päev ning ma otsustasin ise küsimustega rünnata. Saatsin e-kirja, millele tuli kaks kiirvastust, et ametnik on kontorist väljas ega saabu enne kui mingil kuupäeval.
Siis helistasin ning sain teada, et neil on kole hea meel, et ma kandideerisin, aga et neil kestavad veel läbirääkimised mõne isikuga, kuid et mina kahjuks ei osutunud valituks ja et too daam just oli hakanud mu e-kirjale vastama. No tore vähemalt, et ma uut ülikonda ära ei tellinud.
Sellega on vastus selge. Ametnikuks ma ei hakka ning minu edasinegi põhiamet saab olema töö otsimine.
3 kommentaari:
Riigiametisse võib tundmatu pääseda vaid siis, kui avatakse uus viletsa mainega ametikoht. On ilmselge, et huvitsavamad tööd jagatakse tuttavate tuttavate vahel ära.
Küllap on Kassil siinkohal vähemalt osaliselt õigus. Samas tuleb ka tõdeda, et kultuur pole just webxani leivanumber, mistõttu ei maksaks toda ebaõnnestumist vast liialt kauaks leinama jääda.
Räägin puhtalt oma kogemustest. Täiesti pädeva kandidaadina ei valitud mind kahel korral Tallinna transpordiametisse. Hiljem kuulsin, et koha saanud noor inimene oli saamatuks osutunud. Küll aga sobisin ma suurepäraselt praegusesse ametisse, sest selle töö maine kohtade loomise ajal oli äärmiselt madal. Tänases tööturu olukorras muidugi läheks ka selline amet kõvasti hinda.
Postita kommentaar