Toriseja toredusi

subject: hi

2012-01-07T09:15:00.002+02:00

saatja: rita onil rita_asiku@yahoo.com
adressaatidele:
pimekoopia: leuhin@gmail.com
kuupäev: 7. jaanuar 2012 5:12
teema: hi

Minu nimi on Rita. Olin muljet, kui ma nägin oma profiili www.ebu.ee ja managu sa kirjuta mulletagasi minu postkastinii et võin saata teileminu pilt et sa teaksid, kes ma am.iusume, et suudame luua pikaajaline suhe koos sinuga.Lisaks sellele ma nagu savastata mind läbi minu era e postkasti. Seda seetõttu, etma ei tea võimalusiülejäänud foorumis juba pikka aega. Thanks, oodates kuulda esmajärjekorras.rita.

My Name is rita. I was impressed when i saw your profile at www.ebu.eeand i willlike you to email me back to my inbox so that i can send you my picture foryou to know who i am.i believe we can establish a long lasting relationshipwith you.In addition,i will like you to reply me through myprivate e mail box.This is because i dont know the possibilities ofremaining in forum for a long time.Thanks,waiting to hear from you soonest.rita.

Aksioome Ülemusest

2011-06-25T12:36:00.003+03:00

Selleks, et vana tuntud tõsiasi ei ununeks, kordame seda siin veel korra. Muidugi võite nendele aksioomidele ka vastu vaielda, kuid — katsetage, ja näete, et vastuvaidlemine on ebasoovitav, mõttetu ja isegi kahjulik.

Ülemusel on õigus

Ülemusel on alati õigus

Kui Sulle ühtäkki tundub, et Sul on tegelikult õigus, siis vaata uuesti punkte 1 ja 2

Ülemus ei maga — ta puhkab

Ülemus ei söö — ta toitub

Ülemus ei joo — ta degusteerib

Ülemus ei hiline kunagi — ta viibib veidi

Ülemus ei puudu töölt — ta on ametiasjus väljas

Ülemus ei loe töö ajal ajalehti ega ajakirju, ei surfa netis — ta kogub tööks vajalikku infot

Ülemus ei lobise — ta teeb selgitustööd

Ülemus ei salatse sekretäriga — ta kasvatab teda

Sisenenud ülemuse kabinetti oma hea ideega, pead sealt väljuma kindlas veendumuses, et see oli tema idee

Ülemus ei karju kunagi — ta küll räägib teinekord valjemini, et teda selgesti kuulda oleks

Ülemus ei tee peapesu — ta kutsub kohvile

Ülemuse pihta suunatud kriitika hulk on pöördvõrdelises korrelatsioonis ametiredelil tõusmise kiirusega

Ülemus jääb ka rannas, saunas ja restoranis ülemuseks

Ülemus mõtleb kõigi eest ja kõige osas

Puugid ründavad!

2011-04-22T14:06:00.005+03:00

Kas teie ikka teate, et puugid ja allergiad ründavad teid just eelkõige magamise ajal? Ja mitte eriti siis, kui te selg küüru kliendile rõõmu valmistate. Ikka just siis, kui magate vettrude peal ega puhka end kunagi välja! Asi on tõsine, seltsimehed!
Tegelikult tahate te ju valmistada inimestele rõõmu ning käes on aeg selleks, et teostada oma ideed ellu!

Kuidas pääseda puukide ja allergiate rünnakust ning pahurast ning roidunud ilmest? Vastus on tegelikult juba ammu leitud! Teadlased on välja selgitanud, et kui võtate Dormeo madratsi, olete pääsenud nii halvast enesetundest kui ka valudest säärtes, lihastes, kuklas ja puusas. Aga see ei ole veel kõik! Lisaks sellele vabanete ka ohtlikest allergiatest! Teid ei ründa enam iial puugid, kes reeglina end teie verest täis pugivad.

Aga lisaks on olemas veel üllatused. Dormeo eripakkumine uutele madratsitele
Memory 2+12 ja Memory 2+12 Plus madratsiga kaasa kingitus - Memosan padi! Club5* Silver klientidele lisaks padjale ka tasuta transport!

Kiirusta! Pakkumine kehtib kuni 30.04.2011!

Ja peaaegu oleksin ma unustanud, et madratsis on ECOCELLid! Ehk, eesti keelde tõlgituna, ökoloogilised rakud. Need rakud kohastuvad kenasti teie ebaproportsionaalse keha ümber, masseerides iga rasvavolti teaduslikult tõestatud erootilise täpsusega.

Seega, tegemist on niiöelda KOLM-ÜHES tootega: vabanete puukidest, allergiatest ja küürudest! Mõnusat kasutamist!

Kuidas meelt lahutada

2011-03-21T00:43:00.004+02:00

Kui lahutatud te oma meele saate, kui loete enda kohta järgmisi vastused oma Mordaraamatu lehelt:

Kas sa arvad webxan on hoolimatu? Jah
Kas sa arvad webxan on armas profiili pilti? Jah
Kas naeratus, kui te arvate webxan? Jah
Kas sa arvad webxan on kena nahk? Nr
Kas sa arvad webxan on kunagi olnud strip club? Nr
Oled piinlik olla umbes webxan? Jah
Kas sa arvad webxan kunagi valetanud, et vältida kuupäeval? Nr

Nüüd siis vahetage kõikides kohtades webxan oma nime vastu ja mõelge, kuidas see kõik kõlab.

Inimesed, olgem valvsad! Järgmine võite olla Teie!

Tore uudis

2011-03-09T16:07:00.004+02:00

Vaevalt mina olin nüüd ainus, kes sai suurepärase uudise, mis otse minu nimele saabus:

Vaata telekanaleid Internetist!

Meil on Sulle tore uudis. Nüüd on Sul võimalus vaadata 3500 HD kvaliteediga telekanalit üle maailma. Oma arvutist otse Internetis.

Meie SatelliteDirect näitab telekanaleid Sinu arvutis. Lühidalt öeldes – tänasest võid oma igakuise Digi TV arve unustada. Pole ju mõtet maksta Eesti kohalikele TV-operaatoritele, kes pakuvad oma kaabelvõrgus minimaalselt HD kvaliteediga kanaleid. Seda enam, et meie SatelliteDirect keskkonnas puuduvad igakuised kulud ja arved üldse!

Vaata filme, telesaateid, tõsielusarju, spordiülekandeid, muusikavideosid ja palju muud. Kõik telekanalid on kättesaadavad 24 tundi ööpäevas. Veebilehelt leiad ka juhendi teleriga ühendamiseks, Digital Video Recorderi telestriimi salvestamiseks jm põnevat.

Vaata lähemalt: Online-Stream.eu

Imelisi HD elamusi,
Margus
Online-Stream.eu

SatelliteDirect on tunnustatud ja erinevate rahvusvaheliste auhindadega pärjatud HDTV striimitarkvara – PC Monitor UK valis selle 2010. aasta kõige innovaatilisemaks veebitarkvaraks ning iTV Magazine on nimetanud seda parimaks TV-striimingu programmiks läbi aegade.

Kui sellele lehele suunduda, selgub, et telekanaleid on tiba rohkem kui ka mosaiiksilmadega villkäppkrabi vaadata suudaks, kasutades iga pildi vaatamisele vaid üht osasilmakest.

Uurides aga lähemalt, palju selline satelliitprogrammi haldamine maksab, selgub, et summa küünib $50 juurde kuus. Kui silmas pidada ligilähedast kurssi, teeks see umbes € 36 kuus. Vanas vääringus on see üle 560 krooni. Tore tasuta teenus küll!

Poolfinaali eel

2011-02-12T08:12:00.000+02:00

Kuulasin läbi esimese poolfinaali laulud, niipaljukese, kui see võimalik oli.

Victoria "Baby had you" on hea ja tempokas laul. Videoklipp on suhteliselt odav, kuid asjalik. Kena neiu pole mitte üksnes hea häälega, vaid ka kavalalt kalkuleeriv inimene. Kui tal õnnestuks meie kääbusriigi nimel Euroopa lavale pääseda, oleks ta oma eesmärgi täitnud.

Noorkuu meenutab mulle vana head E.L.O. Ma isegi ei tea, miks. Ilmselt solisti tämbri pärast. Kahjuks pole videot.

Marilyn Jurman on inetu neiu ning minu senini side temaga pärineb "Kättemaksukontorist", kus ta sotsiaalselt pooletoobist kiimast laboranti kehastab. Laul ei ole midagi erilist, sõnum on veidi etem. Aga videoklipp on ebameeldiv.

ELMAYONESA on teine mitte-eestlasest võistleja. Hääl on hea, laulul pole viga, kuid video on jube, sõnum veelgi hullem. Võimalik, et Argentiinas ollakse selles arengustaadiumis, kus politsei vastandub rahvaga ning mistahes pila politsei pihta on IN. Meie ühiskonnas on politsei siiski au sees ning see laul ei sisenda just jätkuvat lugupidamist. Ka ei meeldi mulle need portugalikeelsed vahesopsatused, millest tõlkimatagi võib aru saada, et need on mõeldud kogu meie riigi pisikeseks pilamiseks Eurovisiooni suurel laval.

Meie superstaar Jana Kase esituses on Jakko Maltise laul kena ja tagasihoidlik. Videoklipi järgi võiks arvata, et Jana on viimasel ajal kas liiga hea toitumusega või ootab last, igatahes ei lisa soliidsust mööbliriide mustriga seelik. Kõik see aga ei vähenda kena ballaadi väärtust.

Kait Tamra on minu jaoks totaalselt uus esitaja, kelle laulu ma kusagil Terevisioonis vist korra kuulsin. Seekordne kuulamine ei õnnestunud, kuna YouTube oli seoses mingisuguste autoriõigustega selle kuulamise keelanud, mp3 ma alla laadida laadida ei viitsinud. Igatahes toonasel kuulamisel see erilist muljet mulle ei avaldanud.

Ans. Andurit pole ma vist kuulnudki. Samamoodi totaalselt tundmatu ning samamoodi ei saanud YouTubega jutule.

Unemati laul on ebameeldiv, seda eriti sõnade poolest. Video on asjakohane, kuid mulle ei meeldi ka see. Viis on tore tilulilu, mis vaevalt nüüd just Eurovisioonile kõlbab.

Getteri laul on hea ja särav, kuigi videot ei näidatudki. Erinevalt teistest päris headest lugudest meeldib mulle selle juures Sven Lõhmuse mitmetasandililne meloodia. Kuigi ma pole kindel, et mu lugeja aru saab, mida ma selle all mõtlen.

Outloudz on ka omapärane, meenutades mingit ansamblit 1980st. Olen seda laulu vähe kuulnud. Ainsaks puuduseks võiks nimetada vähest eristumist ja viisiosa liialt monotoonset üldplaani, mida refrään oma teises monotoonsuses küll pisut silub.

Millised siis minu meelest kõne alla võiksid tulla? Mina annaksin oma kõige suurema poolehoiu Getteri loole, teisele kohale jääks vist Noorkuu, kolmandale Victoria, neljandale Outloudz ning viiendale Jana Kask. See on nüüd ülepeakaela tehtud pingerida ning otse loomulikult võib võistluse käigus muutuda, eks kaunis palju sõltu ka konkreetsest esinemisest.

Topeltrõõm

2011-01-15T22:00:00.003+02:00

Täna tabas mind harukodne topeltrõõm. Võitsin kohe kahe loosiga korraga! Ja mida ootamatum võit, seda suurem rõõm. Eriti veel siis, kui pole loteriis osalenudki. Jagan oma lugejagagi asitõendeid.

Esimene võit

saatja: peterdick@virgilio.it

kuupäev: 15. jaanuar 2011 7:22
teema: Võtke võitnud

TÄHELEPANU võitja: Osalemine Online mäng lõpuni aastal 2010 valiti oma e-posti domeeni ja teie õnnelik numbrid 3653 ja pilet nr :008-115-627-609 õnneks võitis loosimine pilet see online mäng läbi (EURO Lotto DE MADALMAAD) kogusummas 500,000. (viissada tuhat dollarit) viivitamatuks töötlemiseks. Palun võtke nõue ohvitser niipea kui võimalik.
Proua Dinabeth Van Poort.
Email (infoskyblue3000@netscape.net)
Lugupidamisega,
Peter Dick.

Teine võit

Teine õnn polnud mitte pisem. Pisut nörritamapanev on ehk see, et tegemist on USD, mis pole kaugeltki nii tugev valuuta kui euro.

saatja: at-802a@sbcglobal.net

kuupäev: 15. jaanuar 2011 17:46
teema: You Won 500,000.00 USD In The MEGA BALL LOTTERY send

NAME

COUNTRY

Seega, kaks korda 500 tuhat dollarit teeb kokku miljoni. Tuleb silmas pidada, et hetkel 1.00 USD = 0.746938 EUR. Seega langes mulle kui taevast sülle 746938 €.

Positiivne algus

2011-01-01T14:36:00.003+02:00

Mul on küll hea meel. Isegi jõulutüdimust pole. Kuna mul polnud ka jõule. On muidugi neid, kes minuga on pahandanud ja öelnud, et jõulusid ei peagi võtma kui ristipühi, vaid kui pööripäeva, kui valguse võitu pimeduse üle või kui pere ja suguvõsaga kokkusaamist. No mul pole sugulasi. Enda noored on ju ka oma suguvõsa ehitamas, mis noil minust....

Aga seda valguse võitu olen ma üksjagu aega ka tähistanud. Tähistada saab muidugi siis, kui on kedagi, kellega tähistada. Või mis temast üldse tähistada... Oleks see veel minu suur saavutus.

Ja kui need paganama punastes kasukates mehikesed ei hakkaks juba poolest oktoobrist ringi hiilima, seletatud nägudega inglid õlal, võiks ju sellele mõeldagi. Kuid ei maksa mulle tulla rääkima, et jõulud ei ole usupüha. Pealegi, pööripäev on 22. detsembril.

Aga mis mul viga elada. Kuna mul polnud põhjust kastitäit viina soetada, et siis prillidega kokku lüüa, suurt jõululauda ega aastalõpupidurooga vaaritada, jäi mul piisavalt sääste. Alanud aasta esimesel kuul võin arvestada, et mul on € 100 nädala kohta.

Peale selle teeb siirast rõõmu, et päkapikud on siiski olemas! Keegi neist oli igatahes mu töölepingut korraga terveks aastaks pikendanud, mis tähendab mõnusat kindlustunnet. Eks aasta lõpus saame uuesti muretseda.

Inimese anatoomia ja füsioloogia (P2TP.TK.020)

2010-11-06T15:31:00.001+02:00

Muudliga (Moodle) olen siin püstihädas. Kui tavalise foorumiga saime valutult ühele poole, seda muidugi pärast GMaili appivõttu, mis aitas saabunud kirjade järge hoida, siis vastatud kontrolltöödega pole lood nii lihtsad. Keskkond on tehtud justkui lihtne ja kasutajasõbralik, kuid näib, et minu loogika jaoks liiga lihtne. Kui valikvastustega küsimustele annab süsteem ise ettesöödetud punktide väärtuses hinnangu, siis nn vabavastused peaksin ma ise üksipulgi üle vaatama.

Aga mida sa siin vaatad või oled, kui neid ei näegi. Paraku, erinevalt WebCT-st, ei võimalda Moodle ju ka kontrolltööde saatmist kirjakasti. Igatahes lubas haridustehnoloog nüüd uurida, kuidas mul oleks võimalik õppurite kontrolltööde vabavastuseid näha, lugeda ja hinnata.

Kursus: Inimese anatoomia ja füsioloogia (P2TP.TK.020)

Ajanappusest

2010-11-05T08:39:00.001+02:00

Seekord leidsin artikli «Kilokalorid pakenditel - kas info on petlik? | Horisont». Tõsi, seda juba mitu päeva tagasi. Aga aega sellega lähemaks tutvumiseks pole. Noh, lähemaks tutvumiseks ma nimetan siinpuhul küll pigem selle loo kommenteerivat lugemist ning vastavasse blogisse lisamist.

Kõik see aga ärgu tähendagu muud kui märki sellest, et ma pole siiski veel surnud, lihtsalt torisemiseks pole erilist aega olnud. Kuigi päris hästi sobikski siinkohal toriseda ajanappuse üle.

Eks põhjus ole enamasti prioriteetides. Kuna töö, millega mul on au veel viimased kaks kuud tegeleda, hõlmab tuhandeid inimesi üle Eesti, siis minu torinaid on seni lugenud vaid üksikud silmad. Võib-olla on lugejaid pisut rohkemgi, kuid kuna iga lugenu oma kommentaari ei lisa, siis ei mõista ka liiga edevalt ennustada. Tegevuse kasutegur on tööülesandeid täites lihtsalt suurem. Samas ei tähenda see seda, et ma pinevil ootaksin aasta ja krooni lõppu ja töölepingu lõppemist. Kaunis tõsiselt loodan ma lepingu pikendamist veel umbes kahe aasta jooksul, olgu see siis kasvõi projektijuhi kombe kohaselt paari kuu kaupa.

Kosjakontorid

2010-10-10T11:17:00.002+03:00

Meil on ka virtuaalseid kosjakontoreid. Ma olen sellistega varem kokku puutunud ning püüdnud neid usinasti vältida. Aga eile sain ma kirja tuttavalt õpetajalt.

Check out my photos on Shtyle.fm

I've created a profile on Shtyle.fm to upload my photos, share files and make new friends and I want to add you as a friend.

View my Profile and Photos »
Regards,
Inimese nimi

Et õpetajad mulle ikka aeg-ajalt pilte saadavad, et ma neid siis paneksin ühele või teisele enda hallatavale kodulehele, otsustasin asja uurida. Ettevaatlikult. Niipaljukese kui ma siit välja lugesin, soovitati mul kirjas minna vaatama teatud pilte, mis just mulle on saadetud.

Selgus aga, et nende piltide nägamiseks pidin ma eelnevalt sellesse Shtyle.fm portaali sisse logima. Olgu, nuputasin endale siis kasutajanime ja puha. Kästi lisada enda näopilt. Asi mul seegi lisada, mind on ju mitmesuguse nurjatu nurga alt viimasel ajal piisavalt pildistatud.

Siis aga tuli samm, kus ma pidin valima, kellele ma oma tuttavatest selle soovituse edasi saadan. Ees oli ettetäidetud nimekiri, kus reas umbes 2600 nime mu Gmaili loendist. Linnukesed ees ja puha. See oleks mind pidanud tegema ettevaatlikuks, kuid ma otsustasin olla hästi kaval nind deliitisin korraga kõik linnukesed. Minu loogika ütles, et selle peale ei tohiks ma mitte kellelegi seda soovitust edasi saata. Sisenesin portaali ja imestasin, et seda algset albumit, mida ma vaatama tõttasin, polnudki olemas. Sulgesin nördinult akna.

Kuid juba samal õhtul hakkasid mitmed mu tuttavad MSNis uurima, et mida ma neile nüüd seal saadan. Või et kas see on viirus või tõsiasi. No mida ma oskan oma nördimuses neile öelda. Vabandada vaid.

Sedasorti portaalitutvustused kuuluvad minu meelest spämmijate hulka ning neid tuleks vältida. Kiuste. Eestikeelset sõna polegi sellise lollitamise kirjeldamiseks. Olemas on ingliskeelne tabav väljend — that's disgusting!.

Igatahes vabandan ma kõikide oma tuttavate ees, kellele vaatamata minu (enda meelest kavalale) adressaatide eemaldamisele sedasorti spämm laekus. Et selle spämmkirja allkirjas seisab aga minu nimi, jätab see minust napaka mulje. Pane või muljemuljumiseks endale sinna mingi galerii üles...

Kiri 3.10.10.17:19

2010-10-03T18:57:00.001+03:00

saatja support@edu.ee <support@edu.ee>
vastuse aadress webacountupgrade@w.cn

adressaatidele
kuupäev 3. oktoober 2010 17:19
teema Kallis Edu Post Kasutaja

---
Kallis Edu Post Kasutaja,

Et lõpetada oma konto aktiveerimist koos meiega, olete kohustatud vastama see sõnum ja sisesta oma parool ruumid ette (********) te on vaja teha seda enne järgmise 48 tunni jooksul pärast kõnealuse e-posti või oma andmebaasi kustutatakse ja desaktiveerida meie andmebaasist see on sest me oleme ümberehitamise meie web-posti teenuse tõttu rämpsposti levitamisele ja see on väga kasulik, kui te annate meile informatsiooni, alljärgnevalt:

Täielik nimi:
Kasutaja:
Parool:
Teaduskond:

Tänan väga teie mõistmist.

Lugupidamisega,
Liina Polluks

Mõrvarlikud alajaamad

2010-09-02T03:29:00.003+03:00

Kuulasin siin taas uudist, kuidas ööl vastu 1. septembrit oli keegi mees läinud Koidu tänava alajaama (ilmselt siis Tallinnas) vargile ning tänu elektrilöögile surma saanud. Paari päeva eest (29. augustil) oli toimunud analoogne juhus.

Huvitav, kas kaasaegsed metallivargad on oma oskused minetanud või ei vasta alajaamad mingisugustele Euroliidu standarditele?

Kolmanda mõttena tuli mulle pähe, et ehk oli esimesel korral probleem tõepoolest soovis metalli varastada, kuid kas kohe paari päeva möödudes taas? Igatahes on kõiksugustele arveteõiendajatele siit ju suurepärane vihje. Kes tahab mõnest soovimatust kodanikust vabaneda, võtku ta kinni ning viigu aga alajaama. Tundub, et keegi isegi mitte ei uuri tegelikke põhjusi: vastus on kohe «selge» — järelikult oli vargile tulnud asotsiaal! Igatahes loodan, et keegi ikkagi veidike uurib ka asja, kui mind peaks sellisest kohast lebamast leitama. Vähe sellest, et ma ei läheks iial alajaama vargile, mul pole üldse vähimaidki kalduvusi varastamiseks.

Ammused trikid

2010-07-09T17:12:00.006+03:00

Leidsin vana pahna sorteerides just ühe kirja, mis oli saadetud juunis 1995. Postitempli järgi võis aimata väljastamist Tallinna Peapostkontorist 17.08.95. Kirjaga kaasas oli tore mustvalge sertifikaat, mille sisu ma nüüd siia ka toon, isegi kui hiljem siia sellest foto lisan. Selle sertifikaadi pöördel oli sama tekst vene keeles. Et kogu tekst muust mu jutust eristuks, kirjutan selle tiba kollasemas kirjas. Hea meelega rõhutaksin mõningaid seiku, kuid see võtaks lugejalt avastamisrõõmu. Samuti ei lisa ma siia vormistuslikke elemente (joondusi jms). Tuleb veel täheldada, et hetkelgi on tegutsemas «Fairwais CLUB» nimeline golfiklubi, kuid tollel pole käesolevas sissekandes viidatuga vähimatki pistmist.

Fairways Club
Evencharge Ltd., 137 Newhall Street
Birmingham B3 1SF
Tel: 021,233 2558 Fax: 021,233 2275

GARANTIISERTIFIKAAT
AUHINNA
KÄTTESAAMISEKS

Auhinna lunastamise tähtaeg 48 tundi
Auhinna maksimaalne väärtus on 300 000 EEK

LUGEGE SEDA KIRJA HOOLIKALT.
TA SISALDAB TÄHTSAT INFORMATSIOONI,
MIS PUUDUTAB TEIE VÕIDETUD AUHINDA.

A-KATEGOORIA
BMW 318i või 7-päevane puhkus luksuskurordis Hispaanias

B-KATEGOORIA
Mikrolaineahi või HI-FI süsteem

C-KATEGOORIA
2 lennupiletit Hispaaniasse või teemandiga kõrvarõngad

D-KATEGOORIA
Värviteler või videomagnetofon

ÕNNITLEME! Olete võitnud ühe auhinna A-kategooriast.
See on ainus teadaanne, mis me Teile saadame.

PIDAGE MEELES! Teile on garanteeritud ühe auhinna kättesaamine kategooriast - A. Teie auhinna garantiiks on selle kirja esitamine. Piisab vaid Teie telefonikõnest, et lunastada välja Teile kuuluv auhind.

HELISTAGE JÄRGNEVA 48 TUNNI JOOKSUL ALLTOODUD
TELEFONINUMBRITEL:
3722-666 304
372-631 3429
3722-440 320
3722-446 698

Meie töötajad ootavad Teie konet esmaspäevast reedeni kell 9.00-20.00 ning laupäevadel - pühapäevadel kell 9.00-15.00.

Meiepoolsed tingimused: Auhinna kättesaamiseks peab Teie kuusissetulek olema vähemalt 10 000 EEK.

Teil tuleb osa võtta meie firma puhkusepresentatsioonist, mis kestab ligikaudu 2 tundi.

Kui olete abielus, paluma tulla presentatsioonile kindlasti koos abikaasaga, Kui olete vallaline, peab Teie vanus olema vähemalt 25 aastat.

AS RENLOV

Selle "sertifikaadiga" oli kaasas kiri, mille siin samuti ära toon. Sedapuhku helesinise kirjaga. Potentsiaalsete võitjate nimistu on kirjutatud käsitisi, kaunis loetamatu käekirjaga, mistõttu ma ei saa nende õiguses päris kindel olla.

Fairways CLUB
Evencharge Ltd.
137 Newhall Street
Birmingham B3 1SF

Tel: 021-233 2558
Fax: 021-233 2275

FIRMASISENE MEMORANDUM
PRIVAATNE & KONFIDENTSIAALNE
Kuupäev: Juuni 1995

Kellele: Katrin Tammela - Marketingi juht
Kellelt: Myra Imms - Auhinnakomitee esinaine, Suur-Britannia

Katrin,
Meie uute suveauhindade loterii on alanud ning võitude väärtus tõusnud.

Peaauhinnana loosime välja auto!

Üks viiest alljärgnevast on peaauhinna, BMW 318i, õnnelik võitja:
1. L. Leetna
2. A. Arusoo
3. I. Leuhin
4. R. Uus
5. M. Vestung

Peaauhinna võitjal tuleb auto kätte saamiseks ilmuda presentatsioonile ka teistkordselt.

Olge valmis avalikusse tähelepanuks, mille põhjustab peaauhinna välja andmine.

Täiendavatele küsimustele vastuste leidmiseks helistage minule.

Austusega
Myra Imms

p.s. Käesolevale kirjale on lisatud garantiisertifikaat uute auhindade lunastamiseks.

Everchange Limited Registered in England Company No. 2637313
Directors: W R M Beesley, R O G Beesley

Rahvuskala lood

2010-06-18T11:08:00.004+03:00

«Eestlane olla on uhke ja hää», laulab ka end paksuks söönud kõigi lemmik Ivo Linna ebagrammatiliselt... Eestlased on endale välja nuputanud kõiksugu eksistentsi kinnistavaid sümboleid. Mõned näited:

rukkilill — rahvuslill
suitsupääsuke — rahvuslind
tamm — rahvuspuu
paas ehk lubjakivi — rahvuskivi
räim — rahvuskala
kadeduse-uss — rahvususs

Kahest viimasest ma seekord räägingi. Rimi paneeritud räimedega saime korda. Poeketi köök võttis kuulda minu kui kliendi nurinat ega müü enam pooltoorest kala.

Juba mitme kuu jooksul olen ma aga kirja pannud ka pakendil oleva kauba massi ning reaalse netomassi. Muidugi oleks naiivne loota, et keegi kingiks meile plastmassist pakendid tasuta, ehkki nendest pole tarbijale suuremat kasu kui portsjonitesse jaotamisel ja transpordil. Edaspidi on need pakendid ainult tülinaks. Põletada neid ei ole kuskil ning see tegevus oleks suisa kahjulik. Looduses need praktiliselt ei lagune, taarana tagasi ei osteta. Sorteerigem siis prügisse, ent vintske materjalina võtab see prügi koosseisus vaid tohutult ruumi, mistõttu me maksame prügiveofirmale suure hulga õhu transpordi eest. Ma pole aru saanud, mis muud kasu on tol firmal praegusest majandamiset, kui et lihtsalt klienti koorida. Prügi ei viida ära mitte massile, vaid ruumalale vastavalt. Tegelikult viiakse ära ka tühjus, puhuks, kui konteiner pole tühjendamise päevaks täitunud. Aga see on omaette teema.

Tegin 35 vaatlust. Selleks ostsin kokku 6 kilo ja 472 g nn pakendile märgitud netomassis toodet (brutomassiga 6946 g). Selle neto eest ma ka maksin. Kuni eilse üllatuseni oli paneeritud räime kilohind 82 krooni. Eilsest oli lisandunud 90 senti. Kokku olen ma vaadeldud räimede eest maksnud päris toeka summa. Selgus aga, et mitte kunagi pole karbis nii palju kaupa, kui karbile kirjutatud. Keskmiselt 4,58% tühihinnast moodustavad pakendile juurde luuletatud mass ning mittesöödava osa mass. Kõnealuse kauba puhul on selleks kala luud.

Toiduks olen ma vaadeldud vahemikus kasutanud 6,19 kg räimi ning maksnud tühjalt 23 krooni ja 14 senti.

Olen vaadelnud ka teisi nn poepakendis kaupu. Eelkõige puudutab see kulinaariatooteid. Olen täheldanud, et Selveri mõned odavamad (rohelised) salatid on mõnikord koguni soodsamad, kui pakendil kirjas. Nii pole haruldane, kui Selveri porgandi-kapsasalati ümbrisele on märgitud netomassiks 176 g, tegelikkuses on selles aga 178 g. Kui aga kauba hinda vaadelda, siis on kaupluse kahjum (kliendi kasum) vaid mõnedesse sentidesse ulatuv.

Kohtlane

2010-06-05T14:22:00.006+03:00

Tänane prohmakas tuli kl 12 paiku, kui mu köögikaal keeldus numbreid näitamast. Teadusmagistri kraad on andnud mulle kaasavaraks ülima nutikuse, mistõttu ei kulunud mul just kaua, et välja selgitada selle seadeldise toiteallikas, CR2430. Mõistagi pole sellisele asenduse hankimine kuigi keerukas ettevõtmine, eriti kui omada aimu, kus seesuguseid akulaadseid patareisid müüakse. Mulle turgatas koheselt pähe kellaparandaja, kus selliseid vigureid alailma müügil on.

Helistasin Margole, et uurida, kus tema oma latva liigutab. Pidi ju hommikuks tüdruku juurest koju tulema, kuid ei näinud ma siin elamise peal kedagi. Kasutasin oma vaenlast number 3 ning helistasin. Tema tööl. Olevat kodus käinud veel siis, kui mina sügavalt magasin, hambad laiali. Mis seal siis ikka. Saanud rasked tellimused, otsustasin ise teha tiirukese Lõunakeskusse.

Seekord ma jälgisin hoolega, et ei ajaks sassi üle-eelmise ja üleüle-eelmise aasta jalatseid, nagu tavaliselt. Raknendanud ülimat kavalust, torkasin jalga kõige värskemad suvekäimad, jätnud eelmise aasta omad sootuks vahele.

Parkisin VIP-kohale kohe Lõunakeskuse peaukse ees. Vähemasti oli see millalgi peauks. Ajuinvaliid ma pole, jälgisin ka hoolega, et ei pargiks invaliidi kohale. Sisenesin uhkesse Kolosseumi, täis värve, valgusteid, muusikaid ja sära. Seal oleks päris tore hullata, kui vaid neid inimesi nii palju poleks. Teise tõsise prohmaka osaliseks sain kohe sissekäigu juures. Ma nimelt ajasin ju kellameistri sassi võtmemeistriga. Pead kaotamata kargasin koheselt maja plaani juurde ja otsisin üles ka kullassepa. Mitte et mul olnuks plaanis kulda osta, kuid teatavasti käivad need riimuvad ametid peaaegu alati ühte — kullassepp ja kellassepp. Tuli välja, et sedamoodi asutus asus Kolosseumi teises otsas.

Kergel sammul kepsutasin siis teise keskuse otsa. Teele jäi Maksimarket, kuhu ma mõtlesin siseneda tagasiteel. Suured tellimused ju vaja siiski ka täita. Kellassepp nägi välja nagu kullassepp, ainult et väga palju noorem. Umbes 30-aastane tüsedapoolne keskealine mehike ei naeratanud kordagi, kuigi klienditeenindaja moraalikoodeks seda ette näeb. Küsis kaunikesti üleolevalt, et kas ma vajan akut seinakellale või lauakellale või mis kellale. Siis ma nähvasin, et tegelikult vajan ma seda hoopis köögikaalule. Vähemasti ma mõtlesin nii, võimalik et ei söandanud neid sõnu väljagi häälida. Seda enam, et mu köögikaal pole isegi mitte kullast. Mehike siis otsis ja tuuseldas oma sahtlites, olles mulle kostnud, et sellise koodiga patarei maksab neil 75 krooni.

Juba 10 minuti pärast oli selge, et neil on need patareid otsas, mingu mina näiteks Kaubahalli või Vanasse Kaubamajja. Seal on veel kindlasti, nagu tema arvuti näitab. Tänasin siis suursuguselt ja viisakalt mittemillegi eest. Aga et minu nutikusel pole piire, otsustasin igaks juhuks visata pilgu ka mõnesse elektroonikapoodi, milliseid selles Kolosseumis kaunis mitu on. Selleks tuli mul kepsutada veelgi kaugemasse Lõunakeskuse nurka. Kuigi Klickid ja mitmed telefonipoed on seal neil ka. Ma arvasin, et ONOFF sobib samuti.

Aga et tee peale jäi ette Rimi, tuli mulle idee kontrollida, kas nad pole mitte vahepeal oma lubadust täitnud ning minu kirjadest ajendatuna räimi korralikumalt paneerinud. Sisenesin poodi, võttes koguni piseima korvi, mis seal oli. Aga oh häda! Õige pea oligi korv igasuguseid hõrgutisi täis, kuna need olid liialt ahvatlevalt ostmiseks seatud. Pealegi pole samasuguseid kaupu Maksimarketis. Ja minu paneeritud räimed olid ka.

Kuna need räimed ei olnud täielikult pruunid, ei julgenud ma neid rabada rohkem kui kaks pakki. Õnneks polnud need ka suisa kollased ja pooltoore näoga, nagu viimasel ajal tihti mulle osaks langenud oli. Just see viimane fakt panigi mind Rimi juhtkonnale paari päeva eest kirjutama.

Tere! Olen tükil ajal ostnud paneeritud räimi. Need on äärmiselt maitsvad, kui on praetud pruuniks, paraku on aga viimasel ajal need jäetud pooltooreks ja kollaseks. Suuremad kalad on suisa toored, tainas nätske ja ebameeldiv. Ehk saaksite oma köögile edastada, et toode on maitsev vaid siis, kui see täiesti tumedaks praadida?

Selle peale sain ma eile ka vastuse:

Tere Illar,

väga kahju kuulda, et meie köögi tooted on on kvaliteedis kaotanud. Edastasin Teie kommentaari meie tootmisjuhile ning ka keskkööki, kust lubati koheselt paneeritud räimede tootmisprotsess kõrgendatud tähelepanu alla võtta.

Suur tänu tagasiside eest.

Lugupidamisega,

Katrin Romanenkov
kommunikatsioonispetsialist
Rimi Eesti Food AS

Tegelikult tegin õigesti, et nelja või enamat karbitäit ei ahnitsenud. Pole need ikka veel korras. Ehk õige pisut rohkem praetud, kuid siiski — taignased ja magedad.

Ühtlasi sooritasin ka mitmeid teisi oste. Pikemalt peatusin ja valisin jäätiseleti ees. Neid produkte on viimasel ajal kole palju erinevaid. Valik on lai nagu alkoholiletis. Hiljuti avastasin vahva suhkruvaba maasikajäätise, mille ka seekord ostsin. Kuid siit saigi alguse minu tänane šokk, kui nii sobib öelda.

Ühel Ingmani jäätisel oli selgesõnaliselt kirjas, et selle koostises on vee-ekstrakt ning et see on laktoosivaba, kolesteroolivaba ja piimavaba ja üldse igasugustest koledatest ainetest vaba. Selline sõnastus tekitas minus naerupurske. Kui mul poleks õnnestunud oma ostukorv külmiku servale toetada, oleksin selle vastu maad kukutanud. Ma itsitasin tükk aega. Kassiir avas mind nähes oma kassa, teenindas mind ära, minu järel veel ühe kliendi, ning sulges selle uuesti... Mina muudkui itsitasin kohtlaselt. Teenisin kolm kleepsu ja tänasin.

Siis sammusin uljalt ikka ida poole, ONOFFi. Seal avastasin kohe sissepääsu juures ulatusliku riiuli kõikvõimalike patareidega. Sorisin ja uurisin... Kõik vähegi kohased algasid numbriga 2 ja ma olin juba nõutu. Siis suskas mulle pähe mõte vaadata spikrilt seda numbrit. Muidugi, see oli ju CR24430. Itsitasin kohtlaselt. Eriti nalja tegi mulle fakt, et sellise numbrikoodiga patarei maksis siin 30 krooni. Itsitasin ja võtsin teisegi. Oleks veel poole kolmandastki saanud, kui võrrelda kullaäri hinnaga. Müüjanna jälgis mind hoolega, endal imestus näol. Ju nad pole harjunud kohtlasi kliente liialt tihti nägema.

Ost sooritatud, tõttasin tagasi läbi Kolosseumi ega tundnud huvi ühegi teise kaupluse vastu. Kui tõtt rääkida, siis poleks mind ehk rahapuudus nii väga pidurdanudki, mitte et see poleks juba suisa patoloogiline, et vahetult pärast palgapäeva kogu raha otsas on. Siin tuleb kiita sõber panka, kes võimaldab krediiti elada. Mind häiris jäätis, mille ma ostsin. See oleks ju lihtsalt vedelaks olluseks sulanud... Tõsi, ma siiski ei ostnud vee-ekstraktiga jäätist, vaid siiski pelgalt suhkruvaba maasikajäätise.

Tangeriinid

2010-05-05T20:44:00.003+03:00

Loll saab kirikuski peksa.

Täna oli mul päris omanäoline juhtum. Analoogseid on varemgi sageli juhtunud, ja eriti just noorte naiskassiiridega. Mitte et poekettides meeskassiirid liialt tavalised oleksid. Olen selliseid kohanud oma elus kokku umbes 4 ning siis ka võimalusel neid proovile pannud.

Täna käisin Tartu lõunaserval, Ringteel asuvas Soodusmarketis, kus müüakse igasugust nodi alates kruvikeerajatest ja piduriõlist, lõpetades grill-liha ja valmis salatiga. Põhjusi, et ma sinna poodi harva satun, on mitu. See, et kaupluses hüpermarketitele kohaselt rõivaid kuigi palju ei müüda, mind eriti ei kohutagi. Kuid kulinaarialeti likvideerimine sai neile selles osas kindlasti saatuslikuks. Teine tõsine põhjus on paiga kaugus kodust. Seekord tahtsin osta Farmi sidruni-kohupiimakreemi. Seda seal aga ei olnud. Olid hoopis parajalt prisked mandariinid.

Samas olid müügil pisut pisemad apelsinid, hinnaga umbes 14 kr kilo. Et minu ostetavatel mandariinidel tunuds koor olevat kaunis tihkelt viljaliha küljes, ei julgenud ma neid liiga palju osta. Võtsin kolm tükki, enam kui 200 g tükist.

Kassiiripreili aga lõi sõnagi lausumata sisse apelsinid. Tegin sellekohase märkuse, mispeale ta peaaegu et solvus, seda enam, et keegi supervisor või vanemmüüja oli just parasjagu kuuldeulatuses. Võimalik, et ta polekski seda viga parandanud, ent seoses ülemuse lähedusega, haaras koheselt mobiili järele ja tahtis kusagile helistada. Ülemus tuli appi ja tühistas kassaaparaati toksitud numbri. Õigupoolest pole see lugu seal poes nii ürgne midagi — siiski asetatakse kaup kaalule ning vajutatakse mingit klahvikombinatsiooni.

Sooritus võttis küll aega alla minuti, kuid tulemus oli olemas. Kassiirineiu enam ei naeratanud ja oli minu peale pahane. Olgu siinkohal mainitud, et mandariinide kilo hind oli 27,90 ning ma oleksin selle 754 grammi pealt poe kahjuks ja enda kasuks võitnud üle 10 krooni.

Ma tõesti ei oodanud, et selle peale mulle mingi hinnaline auhind ulatataks, ometi oleksin enda meelest võinud pisikese tänu ja lahke naeratuse siiski pälvida.

Egas mandiariinidel ja apelsinidel polegi esmapilgul liiga kerge vahet teha. Tasub silmas pidada, et apelsinid on paksu koorega ning tihti kõrge nabaja nublakaga. Koore paksust ei saa, mõistagi, teada enne, kui pole vilja lahti lõiganud. Mandariinidel on «nublaka» asemel aga pigem «naba». Igatahes on nonde viljade ülapoolel lohk. Püüdsin paadunud pedagoogina seda ka kassiirile vihjata, ent tal ei olnud tahtmist minu õpetusi kuulata.

Käesoleva sissekande juures on kolm fotot. Segaduse vältimiseks rõhutan, et keskmisel on apelsinid, ülemisel ja alumisel aga mandariinid.

Intelligentsem

2010-04-26T13:57:00.000+03:00

saatja: Peter Vargay
adressaatidele: advokatuur@advokatuur.ee
kuupäev: 26 aprill 2010 7:12
teema: Help!

(Originaali ingliskeelne tekst on allpool.)

Help!

Palun, kui keegi oma sõprade ja tuttavate töötab politseinikuna või kohtuniku, prokuröri või advokaadi või poliitik või ehitustööde iga ministeerium või mis tahes kirik, palun saatke see e teda. Kahjuks ma ei suutnud leida nende aadressid. Ma tahaksin paluda teil liiga lugeda seda teksti.

Palun aidake mind, olen väga suures hädas. Olen matemaatik, teadlane. Paar aastat tagasi olin veel rikas. Arendasin paljude aastate jooksul Ungari kõige tähtsamatele organisatsioonidele ja tehastele arvuti antiviiruse programme. Kümne aasta jooksul arendasin kogu Ungari Riigikohtu antiviiruse programmi, minu arendatud turvasüsteem kaitses ka kogu riigi tolliameti asutusi, keemia- ja farmaatsiatehaseid, riigi suurimat ja ainsat terasetööstust, kirjatusi, haiglaid, linnavalitsusi, koole. Minu teaduslike programmidega olid kaitstud rohkem kui 20 000 arvutit. Ma olin rikas, mul oli 4 korterit.

Viis aastat tagasi langetati Kanadas minu vastu 13,5 miljoni krooni suurune kohtuotsus, millest 13 miljonit on täiesti ebaseaduslik, ilma seadusliku aluseta. Pärast selle kohtuotsuse määramist olen muutunud peaaegu kodutuks. Kanada seisukoht on, et ma tegin menetluse käigus vea siis, kui ma ei suutnud hankida ühte dokumenti. Kanada arvates pole sellistel inimestel õigust õiglasele kohtumõistmisele, õigust edasikaebamisele ega ka õigust seadusekohasele õigusemõistmisele. Karistusena eemaldati meie osapool kohtuprotsessilt, meid ei lubatud osaleda minu enda kohtuprotsessil. Asitõendeid ei vaadatud läbi ning kohtunik eiras seadust ning määras rohkem kui 13 miljoni krooni suuruse karistuse. Ma pean iga kuu maksma 17 000 krooni eluaegset toetust 25-aastasele tervele naisele. Kuigi naisterahvas on töövõimeline, ei pea ta enam kunagi oma elu jooksul töötama, sest minu väidetava vea tõttu määrati talle eluaegne toetus. Kui ei oleks olnud karistust, ei oleks naisterahvas saanud mingitki toetust, mitte ühtegi senti. Seaduse järgi ei ole tal selleks õigust, aga karistuse järgi ei ole mul õigust seaduslikule kohtumõistmisele. Tänaseks päevaks olen kaotanud kogu oma varanduse, kolm minu perekonnaliiget on surnud, ühel diagnoositi vähk. Oma last ei ole ma viimase kuue aasta jooksul näinud – see on ka üks karistuse osa. Minu karistus on ebaseaduslik kohtuotsus, sest ma ei suutnud hankida Kanada kohtu nõutud dokumenti ühelt Ungari firmalt. Terve perekond, terve teadlase perekond, maailma tugevaima riigi (Euroopa Liit) teadlase perekond ei saa välja surra vaid seetõttu, et üks Kanada kohtunik määrab 13 miljoni krooni suuruse summa vaid seepärast, et kanada kohtunik ei soovi pidada seadusekohast kohtuprotsessi.

Selle kohtuprotsessi käigus olid minu abikaasa advokaatideks proua Israel ja härra Goldstein, kohtunikuks oli proua Waldman.

Kanadas oli üks juhtum, kui välisriigi kaubalaeva kapten ei andnud pärast sadamasse saabumist ühte dokumenti. Nende firma kaevati kohtusse, nad eemaldati kohtuprotsessist ja lõpuks võeti kogu laev neilt ära. Laev ei smuugeldanud midagi, samuti ei pandud toime mingeid muid kuritegusid. Kanada lihtsalt kujutab ette, et on võimalik üks osapool eemaldada ning kohtunikul on võimalik määrata meelepärane otsus. Üks kaubalaev ühe dokumendi eest. Somaalia piraadid on Kanada kõrval pühad eremiidid. Võrreldes Somaalia piraatidega, on see tõhus viis kaubalaevade varastamiseks.

Kanada areneb õigusteaduses tagasi. Üha rohkem on menetlusest eemaldamisi, kohtuotsuseid ei avalikustata, otsustes on väga vähe mõistlikke põhjendusi. Kohtunike otsused on vastuolus seadustega, asitõendeid ei vaadata läbi – nii oli ka minu puhul. Kohtunikud ei tunne isegi algelisi seaduspõhimõtteid, nad ei mõista ega ka täida neid. Kanadas oli kunagi üsna hea õigusemõistmise süsteem. Olen lugenud 1920. aastatest pärit seadusi ja suurepäraste põhjendustega kohtuotsusi, mis olid sama head kui Euroopa või USA omad. Tänaseks on nad kõik selle unustanud, seda ei saa enam nimetada õigusemõistmiseks.

Euroopa Liit on muutunud maailmas tugevaimaks riigiks. See on föderatsioon, millel on oma peaminister ja välisminister ning oma sõjavägi. Põhimõtteliselt võib öelda, et tegu on Euroopa Ühendriikidega. Ma palun teid, ärge lubage Kanadal seda minu või teiste Euroopa Liidu teadlastega teha. Miks me lubame, miks maailma tugevaim riik lubab Kanadal riisuda maailma tugevaima riigi teadlasi, lõbustada end, mängides nende teadlastega, ahistada neid surmaga ning muuta rikkad Euroopa Liidu teadlased uskumatute kohtupettustega kodutuks? Ma palun teid, ärge lubage Kanadal seda teha.

Algatasin Genfi Rahvusvahelises Kohtus Kanada vastu kohtuasja. Dokumendid leiab käesoleva kirja manuses. Rahvusvaheline kohus ei vaadanud minu kaebust läbi, kuna ma ei kaevanud Kanada kohtuotsuse peale edasi. Aga ma ei saanudki seda kuidagi teha, sest olin kõikidelt kohtuprotsessidelt eemaldatud ning mul ei olnud õigust edasi kaevata. Selgitasime rahvusvahelisele kohtule, et edasikaebamine oli keelatud, pärast seda ei vaadanud nad minu kaebust üle. Aga just seepärast kurtsimegi, et meil ei lubatud edasi kaevata. Selgitasime ka, et proovisime kaebust algatada, kuid teise astme kohus lükkas selle tagasi. Rahvusvaheline kohus mõistis valesti paljusid meie seisukohti (näed kõike manuses). Üks nende argumentidest oli, mille põhjal nad tegid ka lõpliku otsuse, et miks me ei kasutanud põhiseaduslikku õigust, mis oleks olnud tõhus vahend. Selgitusena tõime asjaolu, et Kanada põhiseadus ei kaitse meie õigusi, mille üle kaebasime. Paistab, et nad ei leidnud meie dokumentides seda osa, mis näitas üksikasjalikult, et põhiseadus ei kaitse kaebaja õigusi. Rahvusvaheline kohus ei viita oma otsuses punktile 4.4, seega põhjendasid nad oma lõplikku otsust punktiga 4.4.

Palun, kaevake Kanada kohtusse kui üks riik teise riigi. Kui riik kaebab Kanada kohtusse, siis peab rahvusvaheline kohus minu kaebuse üle vaatama ning nad peavad tegema selles asjas otsuse, mida nad minu kaebuse puhul ei teinud. Kui riik kaebab Kanada kohtusse, siis ei saa tagasilükkamise põhjuseks olla see, kas edasikaebamisel kõiki abinõusid kasutati või ei. Riikidevahelises kohtumõistmises ei ole see määrav. Palun, algatage Kanada vastu kohtuasi, võttes aluseks Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 1 lõike 1. (Avaldamismärge RTII, 30.04.1993, 10/11, 11.) Võimaluse korral kehtestage jurisdiktsioon Kanada kohtuniku suhtes Euroopa Liidus.

Olen seda vajavad. Palun saatke mulle 150 kr ehk 1500 kr, kui saad, või kui see on liiga palju, siis saatke mulle 15 kr, kui saad seda teha minu jaoks.
Konto number:
IBAN: HU82 1070 0141 6515 8795 5000 0005
SWIFT kood CIBH HU HB
nimi: Peter Vargay
aadress: Ungari, Debrecen, Hatvan u. 1. c.

Help me!

Please, if anyone of your friends or acquaintances works as a policeman or judge or prosecutor or lawyer or politician or works for any Ministry or any church, please forward this email to him/her. Unfortunately, I was not able to find their addresses.

Please, help me; I am in a very big trouble. I am a mathematician scientist; I was rich until a few years ago. I developed computer anti virus security systems for the most important for the most security protected government organizations and factories of my country, for many-many years. I developed the whole anti-virus security system for the Supreme Court of Hungary for 10 years, and the protection system developed by me protected all the customs office all over the country, chemical and pharmacy factories, the only and big steel factory, printing houses, hospitals, city halls, schools. All together more than 20 thousands computer were protected by my scientific programs. I was rich, I owned 4 apartments.

A Canadian court passed a 13,5 million kr judgement against me five years ago, from which more than 13 million kr is totally unlawful, without any legal ground. I became almost totally homeless from this judgement. The point of view of Canada is that I made a mistake during the proceeding when I was not able to obtain a document, and their position is that a person like this is not entitled to a fair trial, has no right to appeal, is not entitled to a judgement according to the law. So they disqualified us, they did not allow our party to participate in my own lawsuit, they did not conduct any evidence taking procedure, the judge departed from the law by more than 13 million kr, all of these as a punishment. I have to pay monthly 17000 kr lifelong spousal support for a healthy 25 years old woman as a punishment, and she never has to work any more in her life, while she is totally able to work, she is not in need, all of these for my alleged mistake as a punishment. If there was no punishment, then she could not have had any spousal support, not even one cent, since she is not entitled to it according to the law, but I am not entitled to a judgement according to the law as a punishment. All my assets has gone by now, 3 of my family member died, 1 diagnosed with cancer, I have not seen my child in the past 6 years, since not allowing me to see my child is also part of the punishment. The unlawful judgement is my punishment, because I was not able to obtain the financial papers of a Hungarian company, which was demanded through me by the Canadian court. A whole family, a whole family of a scientist, a family of a scientist of the strongest country around the world (European Union) cannot die just because a Canadian judge miscalculate the judgement by 13 million kr, just because a Canadian judge is not willing to pass a judgement according to the law.

The two lawyers of my wife were Ms. Israel and Mr. Goldstein; the judge was Ms. Waldman in this proceeding.

There was a Court case in Canada, in which the captain of a foreign freight ship did not file a document in the seaport after the arrival, they were suited for this, they were disqualified from the proceeding, and finally the whole ship was taken away. The ship did not smuggle anything, and no any other crime was committed, just Canada simply imagines, that one of the parties can be disqualified, and the judge can pass a judgement whatever he wants after only one party has remained in the proceeding. One freight ship for a piece of paper. The Somali pirates are holy hermits compared with Canada. This is the efficient way of stealing freight ships, not that stupid way of the Somali pirates.

Canada is developing backward in the law science. There are more and more disqualifications from proceedings and trials, very few percentages of the judgments have reasoning part, there is absolutely no public pronouncement of judgements all over the country, not even one. The judges pass judgments contradicted the law; they systematically do not conduct any kind of evidence taking procedure, like the judge did not conduct it in my case either. The judges do not know even the most fundamental principles, they do not understand them, and they do not observe them. There was a pretty good administration of justice in Canada long time ago, I have read laws and judgements with excellent reasoning part from the 1920’s, they were as good as the Europeans or USA ones, but they have forgotten everything for today. The thing there cannot be named as administration of justice.

The European Union became the strongest country of the world for today. This is a federation with own Prime Minister, own Minister of Foreign Affairs, and own army. Practically, we can say, this is the United States of Europe. I request you, I beg you, do not allow Canada to do this with me or with other scientists of the European Union. Why would we allow, why would the strongest country of the world allow for Canada to plunder the scientists of the strongest country of the world, to amuse itself with playing with these scientists, to rush the families of the scientists of the European Union to the death, to make the rich scientists of the European Union homeless with incredible judicial frauds? I ask, I beg, please do not allow Canada this.

I started an international court process against Canada in front of the Geneva International Court, the submissions can be found in the attachment of this email, joined into one document. The International Court did not examine the merit of the complaint, because I did not finish any appeal process against the judgement in front of a Canadian court. But I was not able to appeal exactly because I was disqualified from all the court processes in Canada, even from all the appeal processes. We explained to the international court that all the appeal was forbidden, and after it, they did not examine the merit of my complaint because I did not appeal. But this was exactly we complained about, that we were not allowed to appeal. We explained that we tried to launch the appeal but our documents were rejected by the court of second instance. The international court misunderstood lots of things from our submissions; you can check everything in the attachment. One of their arguments was that we did not exhaust the constitutional challenge while it was an effective and available remedy and they established the final conclusion on this argument. But we explained in one of our submissions that the Canadian Constitution does not protect the rights which we complained about so the constitutional challenge cannot be effective. It seems, they did not find the part of our submission, which proved in detail that the Constitution does not protect the complained rights. Since the international court did not quote our doubts for the para 4.4 of the Decision, and their final conclusion is reasoned by the para 4.4.

I would like to request you to sue Canada as one country sues another country. Since if a country sues Canada then the international court must examine the merit of the complaint and they must decide about the merit of the case, which they did not do for my complaint. If a country sues Canada then it cannot be a reason for the dismissal, that I exhausted all the remedies or not. During lawsuits between countries, it is not a standpoint. Please start a suit against Canada on the base of article 41 paragraph 1 of the International Covenant on Civil and Political Rights. (Avaldamismärge: RTII, 30.04.1993, 10/11, 11.) Please issue a warrant of arrest against the Canadian judge for the jurisdiction of the European Union.

I am in need. Please send me 150 kr, or 1500 kr, if you can, or if it is too much, please send me 15 kr if you can do this for me.
Account number:
IBAN: HU82 1070 0141 6515 8795 5000 0005
SWIFT code CIBH HU HB
name: Peter Vargay
address: Hungary, Debrecen, Hatvan u. 1. c.

= ESET NOD32 Antivirus - Vírusdefiníciós adatbázis: 5059 (20100425)=
Az üzenetet az ESET NOD32 Antivirus ellenõrizte.
http://www.eset.hu

2 manust — Laadi alla kõik manused
Dokument.doc 1073K Vaata HTML-ina Allalaadimine
Viide.doc 23K Vaata HTML-ina Allalaadimine

Oi ma kirjutaksin...

2010-04-19T21:05:00.004+03:00

Oh, ma teile alles kirjutaksin...

Umbes selline võiks olla mu praegune lipukiri. Kirjutaksin, kui selleks vaid aega oleks. Tegelikult olen ma aga lõksus. Peaaegu et enda seatud lõksus. Ja mul on valida, kas sellest lõksust püstipäi ja sirge seljaga uhkelt välja jalutada või edasi tegutseda. Et maailm ripub ära rahast, siis ei ole minust kuigi tark seda kõike sinnapaika jätta, kuniks pole tasuvat alternatiivi.

Aga ära hakkab see küll väsitama. Ilmselt ma veel ei korda ennast, kui kurdan, et tunnen end alatasustatuna. Olen end viimastel päevadel jõudsalt taltsutanud, mistõttu on jooksva kuu töösaldo vaid 160 tundi. Paljud tööd on tegemata ja edasi tõugatud, seda vaatamata asjaolule, et normi järgi oleksin pidanud tänaseks töötanud olema 51 tundi.

Aastavahetusel kandsin oma tööpäevikusse järgmised read:

Statistika
Kahe kuuga kokku 290 tundi, keskmiselt 4.75 tundi iga päev.
Tööpäevi kokku 42. Nominaalne tööaeg 0,6 koormusega 4,8 tundi – norm 201,6 tundi.
NORM TÄIDETUD 144%

Toona olin ma valesti arvestanud, kuna hiljem selgus, et nominaalselt oleksin ma pidanud töötama päevas 4 tundi ja 15 minutit.

Normidest kõnelemata tegin siin veidi rehkendusi. Arvestasin saadud rahasid ja kulunud töötunde ja sain oma tunnihinnaks 36,50 krooni. Säh sulle siis projekti! Kusjuures viimasel kuul oli mu töötasu umbes 500 krooni võrra koguni langenud. Selline pidev rahapuudus tekitab peavalu.

Kauaoodatud kiri

2010-04-10T18:39:00.002+03:00

Täna lõpuks sain kirja, mida olin kaua oodanud. Tõsi, see ei tee mind veel otse miljonäriks, kuid võimaldab teha suure sammu selles suunas. Järgneb kiri.

Me õnnelikult teatada, et teie tulemus Global International Lottery 10/April/2010.
Sinu e-posti aadress lisatud pileti numbri ja tunnistuse:675061725 9356460902 järjekorranumber 67749137002 juhtis võitnud: 01/10/11/18/19/89, kes hiljem võitis teil loterii on 3. kategooria.

Te olete olnud heaks tähe auhinna väärtus (450, 000,00 naela) nelisada viiskümmend tuhat naela.

Kõik osalejad olid juhuslikult valitud World Wide Web-saidi kaudu arvuti juhib süsteemi ja kaevandatud emaili üle 10.000.000 ettevõtete ning e-posti aadress.

Võtke esindaja kohta rohkem teavet võitnud ja auhinna nõue:

Nimi: Hr Lim Hong
E-post: mr.limhong@ymail.com
Nõue Office: London-Inglismaa, Suurbritannia.

1. Täielik nimi:
2.Full Aadress:
3.Marital Staatus:
4.Occupation:
5.Age:
6.Sex:
6.Country Elukoht:
7.Mobile või käsitsi Telefon:

Ma kohe pidin seda õnne kõigiga jagama!

Ühtne Eesti

2010-03-25T11:46:00.002+02:00

Et mul teler töötab vähemalt kogu selle aja, kui ma kodus ärkvel olen, jäi mulle Kanal 2 silma korduvalt korrutatud valimispropagandat meenutav reklaamklipp, mis tekitas minus tõelist möhh-efekti.

Tundus olema mingi jant või pila. Kuid üldjoontes lasin ma kogu kampaaniatulva ühest kõrvast sisse ja teisest välja, eriti tänu sellele, et enamasti ma töötan arvuti taga ega suuna pilku ekraanile. Kui ma oleksin märganud «uue loodava partei» lippu ja logo, mis täna silma jäid, oleks ehk asi selgem olnud.

Tänane ETV Terevisioon tegi sellest etendusest väikese ülevaata ning seepeale leidsin ma ka Postimehes Alo Rauni vastavasisulise artikli. Igatahes päris põnev sotsiaalne eksperiment.

Eesti laul 2010

2010-03-14T22:41:00.004+02:00

Eile oli see suur päev, kus Eesti laul tegi ajalugu. Saate kvaliteet oli igati tasemel, televaatajana ei saanud hästi arugi, kus lõppes videoklipp ja kus algas otsesaade. Seekord ei jätnud ainuski võistleja muljet, et teda esitataks videolt. Iseasi oli muidugi Oti ja Märdi imeliste vaheklippidega, millistest paar tükki olid vaata et etemadki kui võistluslaulud.

Kahjuks ei saanud ma tööülesannete tõttu nn otsereportaaži teha, sodisin vaid mõningaid märkmeid paberile. Ega ma ka siin ei hakka liialt pikalt lisaväärtust andma, kuid need märkmed on siiski vahvad vaadata. Arusaamatuks jäi mulle see EUROLOO võistlus. Lootsin, et neist vähemasti parim siiski võistlustulle tagasi saadetakse.

Siinkohal ei hakka ma isegi mitte laulude pealkirju uuesti otsima, ammugi siis vaeva nägema väänatud esitajanimede õigeks painutamisega. Püüan olla tavakuulaja oma tavatasemelise arusaamaga.

Loosimise tulemusel astusid kõik võistlejad kenasti meie ette. Esimene oli KOLM PEAD. Et ma olin nende kõigi laule ju paaril korral ka varem veebitisi kuulanud, võisin kohe veenduda, et tegemist ei ole salvestuse, vaid pigem otse-eetriga. Esimene esitus oli palju parem, kui varasem veebiklipp. Laulu taustameloodia oli hästi sugereeriv, mulle jäi esmakordselt kõrva laulu meeldiv mitmehäälsus ja kogu loo mitmetasandilisus. Sellist arengut silmas pidades panin esimese hinde kaunis kõrge, uurimata eelnevalt oma varem pandud hinnet. Vaid seekordse esinemise põhjal tuli hindeks 8. Kui küsida, et mitme palli süsteemis mul need hinded siin on, siis arvan, et 12. Totaalse läbikukkumise oleks saanud nulliga hinnata, aga kui mõni laul oleks palju kordi ületanud oodatu, poleks mul ka 11 kahju olnud. Lõpphääletusel (žürii ja rahva arvamuse koond) jäi see laul paraku küll viimasele kohale.

Marteni ja Mahavoki juurde olin kirjutanud, et mulle ei meeldi. Mulle ei meeldinud, nagu meenub, see Marteni liialt kõrge tämber laulu salmiosas, kuigi refräänis oli see vähem häriv. Ka ei meeldinud mulle ma ei mäleta kust kupitud tüütu kordus-stroof refräänis. Laulusse oli võrrelduna veebiesitlusega siginenud mingi totaalselt kohatu ja viisist ära naistesoolo, mis üldmuljet veelgi kahandas. Panin algul hindeks 5, hiljem, kui teine laul sama hinde sai, lisasin miinuse, seega — hinne 5–. Üldkonkurentsis jäi laul viiendale kohale.

Kolmandana astus lavale mind veebiesitluses positiivselt üllatanud Mimikri eesotsas Kene Vernikuga. Kene hääles tundus olevat kole vähe jõudu, ka oli esitus kenelikult viisist mööda. Jäi mulje, et stuudios või väikese seltskonna ees on ta huvitav laulja, ent suuremal laval ei suuda kuidagi viisis püsida. See ei saa olla taotluslik. Ometi mulle see laul meeldis ja ma panin selle hindeks 7. Kokkuvõttena pälvis see aga 8. koha.

Hästi kauniviisilise laulu esitas TIIU KIIK. Äärmiselt kena kosmilis-sugereeriva olemusega laul, mis paraku ilma helitehnika ja kajaefektita osutunuks puhtaks nulliks. Mul käis koguni peast läbi mõte, et kas Erolaulus seesugune säting üldse lubatudki on. Aga siiski kena lauluke — hinne 6+. Laul jäi eelviimasele kohale.

Viiendana esines minu vääramatu lemmik Violina ja Rolf, kelle esinemises torkas silma ülieriilmeline rõivas, eriti solistil. Ka muud efektid olid tasemel. Paraku jäi aga esitus nigelamaks, kui see oli veebis. Refrääni mitmeid kõrgeid noote ei laulnud Rolf sellilselt, nagu need minu mälus kumasid. Võib-olla oli see sihiteadlik aranžeering, aga mulle jäi mulje, et noormehe hääl pole päris korras. Esitlusse olid lisandunud huvitav liikumine ning vulkaan. See oli pisikestele puudustele vaatamata siiski parim laul ja professionaalseim esitlus, mistõttu sai minult hindeks 10. Žürii hinnangul jäi laul teisele kohale, ent rahva hinnangute tõttu kukkus see kahjuks kolmandale kohale ega osalenud lõpuduellil.

Järgnes DISKO 4000 Piret Järvisega eesotsas. Päris vahvad kostüümid, mille eest ma panin teise punkti (esimene oli siis solisti välimuse eest). Võrrelduna algselt kuuldule oli laulu lisatud sobimatu meeshääl, mis kohati kostus. Laul ise tundus aga täielik saast. Kokku hindasin 3 punktiga. Üldiselt jäi laul aga 7. kohale.

Porgandihäälne IRIS oma telefonifirma kutsungit meenutava laulualgusega mulle siiski meeldis, kuna seesugune jaapanipärane soig oleks ehk ka Suurel Laval tähelepanu äratanud. Pisut häiris mind solisti veidi kandline inglise keel ja ma panin hindeks 9. Irise laul jäi neljandale kohale.

Paljude meelest favoriit LENNA esitas oma totaalselt kohatu Rapunzeli. Kui siiras olla, siis mulle isegi selle laulu refräänis olev käik meeldis. Võimalik, et teistsuguste sõnadega oleks see laul ka tervikuna meeldinud, ent just seesugune sõnum, eriti midagi eriliselt vinnilist ja inetut meenutav laulu peategelane tekitas minust algusest peale tõrke. Kui ma seda laulu esmakordselt veebist kuulasin, ütlesin oma sõpradele, et selle lauluga tegi Lenna oma margi minu silmis täis. Kuid liigutused ja kostüümid olid kaunis OK, mistõttu ma sain kokku hindeks 5+. Žürii oli aga sellest Epliku laulust nii sillas, et valis praktiliselt ühehäälselt selle esikohale. Õnneks aitas häbist välja raffas.

Eelviimasena astus lavale Groundhog Day või midagi sellesarnast. See kuuendale kohale jäänud laul meenutas mulle kangesti Trafficut. Solisti hääl oli koledasti punnitatud, taust tüütavalt monotoonne ja arenguta. Raimo kommenteeris oma süntesaatori tagant, et tegemist on labase kolme tuuri looga. Panin sellele hindeks 6–.

Viimasena astus aga lavale mitmest Superstaarivõistluselt tuttavaks saanud noormehest koosnev punt, kes võistlustulle pääses tänu ühe laulu diskvalifitseerumisele, Malcolm Lincoln. Kostusid huvitavad heliefektid, mis veebiesituses kõrvust mööda libisesid. Laul meenutas tervikuna lätlaste Brainstormi, plussiks oli veel ka uuendatud säting meeshäältega. Või ei kostunud need varem lihtsalt kätte. Pisut häiris mind Robin Juhkentali õrnalt kandiline inglise keel ja tiba terav tämber. Panin sellele laulule hindeks 8. Kokkuvõttes tuli see aga teisele kohale ning asus teises voorus duellile Lenna Kuurmaaga.

Ei saa salata, et ma hääletasin ka Malcolm Lincolni poolt, kuna Eurolaulu kontekstis tundus see laul igati asjalikum. Nagu ma eespool mainisin, oleks peaaegu kõik laulud olnud minu meelest asjalikumad kui see tobe Rapunzel.

Seekord, teises voorus, jäi minu valik siiski peale. Loodame, et Robin viimistleb veelgi oma keelt ning Suurel Laval see laul liiga läbilõikav ei kostu. Varasem veebiesitlus oli sellel laulul märksa nõrgem.

Tegelikult oli vahepalade hulgas mitmeid päris häid palu, kindlasti oleks Suurel Laval esimese kuue hulka pääsenud eurolaul, kuid ka siin toodav kvartett polnud üldsegi mitte paha.

Eurolood (2)

2010-02-22T00:49:00.002+02:00

Varem ma seda ei märganud ega või kindel olla, et see sellel Reporteri Eesti laulu lehel üldse oligi, et lugusid saab ka oma suva järgi sortida, näiteks enamsaavutatud tulemuse või kuupäeva või vaadatavuse järgi. Mul oli eelmisel korral paaride järgi ning nii ma nüüd ka jätkan. Uusi paare on ilmunud kolm ning alustan vanemast kommenteerimata loost, püüdes eelnevalt alati ära kuulata vähem hääli saanud loo. See peaks päästma mu raskustesse, lausa totaalsesse segadusse sattunud lugeja(d) ka vastava märkuse lisamisest paaride juures.

Seekord on lehel ka täiesti arusaadav selgitus: Reporteri Eurolugu 2010 1. voor on lõppenud. Millisele väljakukkunud laulule annaksid võimaluse teises voorus musta hobusena osaleda? Hääletus kestab emaspäevani.

Et olukord oleks võrdne, siis kuulan kõikidel lauludel algul ära Reporteri kodulehe (seni ebakvaliteetse) versiooni, seejärel otsin vastava loo välja YouTube lehelt.

EIMEL KAJULAID — «JÄETUD KÜLMUMA». Laulu sõnad on kirjutanud Triinu Väiku ja Sulliwan, viisi Eimel Kaljulaid ja Sulliwan.

Esimese üllatusena ehmatas mind klipi ülihea kvaliteet. Seda nii pildis kui ka helis. Paraku näis laul iseenesest totaalselt ebaeurolaululik. Ei midagi erakordset ega atraktiivset. Eimel on minule täiesti tundmatu kuju, olgugi et autorinimi vihjab, et tegemist võib olla kõrva kostnud Sulliwani pärisnimega. Pisike surfamine aga teavitas mind, et Sulliwani pärisnimi on hoopis Sulev Müürsepp.
Lühikommentaariks: oli-kah laul, pisut tüütu. Hinne «3»

SWINGERS — «SVINGIME KOOS». Laulu sõnade ja viisi autor Mihkel Mattisen.

Mattiiseni nimi on meie laulumaailmas tuntud, kui ma ei eksi, siis ansamblist Jam. Seega võiks oodata ka eelmisest paremat etteastet, mitte küll et sving oleks minu lemmikstiil. Kuid kuulakem...

Oo, mis üllatus! Tatjana Mihhalova ja üks üpris tuttava näoga noormees esinevad! Igatahes pole see Mihkel. Mulle mitte ei meenu, kus ma seda meest näinud olen... Kommentaaride põhjal võiks arvata, et tegemist on kellegi Timoga? Laul on vägagi svingilik ning sisu vastab vägagi pealkirjale. Lustlik ja lõbusapoolne ajaviitepala, kuigi mitte eurolaul. Teisel vaatamisel hakkasin taipama, et see mees on lihtsalt varemnähtust lakutum (loe: stiilsem) Mikk Saar.

Lühikommentaariks: paneb varvast liigutama (kuid mitte kaasa laulma). Hinne «4»

NOISEBLEED — «TANGO' TILL YOU're DEAD». Laulu sõnad ja viisi on kirjutanud Artjom Savitski, teine sõnade autor on olnud Kristjan Sootalu.
Laulu pealkiri tundub kuidagi morbiidne, kuid oodata võib siiski ilmselt tangot. Olenevalt esitusest, võiks sellist koguni ka eurolauluna ette kujutada.

Paar imevaikset takti oligi tangot. Ma ilmselt ei pea hakkama kordama, et seni on kõik videod olnud kvaliteetsed. Edasi läks küll pigem rajurokiks. Kui keegi selgitaks mulle, miks trummar pidi ekraanil palja ülakehaga olema, saaksin ehk elust paremini aru. Peale esimeste taktidega oli siin väga vähe tegemist tangoga.

Neiu puuduv kehakeel ning malbe naeratus tahaksid kindlasti vastava laulu meeleoluga kooskõlastamiseks viimistlemist. Kuid laul oli siiski nimetatud puudustele vaatamata päris tore ja tormakas, jättes mulje, et 3 minuti ja 15 sekundi sisse mahtumine on eesmärk omaette. Hellalt teades eurolaulu reegleid, võin kihla vedada, et eks see oligi üks ajendeid. Teisel kuulamisel sai seegi laul esialgsele palli lisaks.
Lühikommentaariks: särtsakas, kuid vastuoluline. Hinne «7»

MERLYN UUSKÜLA — «IGA KORD». Laulu viisi autor on Vahur Valgma. Sama mees on koos lauljaga ka sõnade autor.

Natuke tundmatud nimed mulle mõlemad, ehkki esitajat olen kindlasti ka varem kuulnud ega imestaks üldse, kui ka tema on mõni Kanal 2 ilmatüdrukuist. Tegelikult vist nooremana tuntud kui Merka.

Laulu algul kangastus mulle korraks Blacky, ka kogu laulu vältel tekkis mõningaid paralleele. Päris tükk aega kaalusin, kas kuuldu oli eelmisest etem või mitte, aga lõpuks otsustasin esimese kuulamise peale jääda sama hinde juurde. Teise kuulamise peale tõstsin hinnet.

Lühikommentaariks: elektrooniliste sugemetega diskolugu. Hinne «7»

STEREO CHEMISTRY — «HEAD TEED». Laulu sõnad on kirjutanud Holger Tiik, kes olla kaastegev ka viisi juures. Aga viisi autoreid oli terve müriaad: Holger Tiik, Indrek Talpsep, Siim Kallson, Keio Münti.

Samanimeline punt pole päris võõras, kuna kostus mu mäletamist mööda ka möödunud aastal. Video meenutas juba nähtut. Sarnast olmetegevust kajastas ka xxx oma loos. Vokaal jättis mulle nõrga mulje, kuna ei kandnud raasugi. Estraadimuusiku hääl ei pruugi muidugi mikrofonita kostudagi, kuid siiski lootnuksin pisut mehisemat tämbrit. Sõnda tundusid mulle kuidagi juhuslikud ja kombineeritud.

Lühikommentaariks: head teed, tõepoolest. Hinne «4»

UKU SUVISTE — «SHOW ME THE LOVE». Sõnad ja viisigi on Uku ise kirjutanud.

Mõnikord on meeskonnatöö väga väärtuslik, kuid laululoomingu puhul on mulle jäänud mulje, et laulja soovib midagi siiralt ise kuulajale öelda, peabki ta olema ise tervikuna oma loo autor ja esitaja.

Tegu on tõesti väga meeldiva ballaadiga, mille taustaks oli tehtud tagasihoidlik-jutustav muuvi. Seekordse ülekuulamise kaheldamatu favoriit, meenutades pisut Josh Grobanit.

Lühikommentaariks: rahulik, meediv ballaad, millele sobis suurepäraselt suur orkester. Hinne «9»

Igatahes võiks nn musta hobusena taas võistlema tulla mitmeidki laule, eriti aga Uku Suviste ja Rolf Roosalu.

Eurolood

2010-02-14T21:54:00.004+02:00

Eurolugu 2010

Juba pikemat aega olen märganud, et Kanal 2 aina reklaamib mingit Euroloo valimist, mida pidavat täispikalt saama kuulata Reporteri kodulehel. Mida see endast kujutab, polnud ma seni uurinudki. Igatahes seal esitatavad loojupid tundusid päris tähelepanuväärsed. Kahju vaid, et hääletamiseks peab taas raha raiskama, mis mulle käesolevas kontekstis ei meeldi.

Küll aga jättis mulle positiivse mulje videoklippide hea kvaliteet. Seda nii pildis kui ka muusikas. Veel enne, kui ma seda euroloo tähendust uurima asusin, otsustasin ära kuulata seni võistelnud laulud. Lisades kuuldule-nähtule ka mõne omapoolse kommentaari.

Esimese loona võtsin kuulata DEVA DEVA DANCE laulu «YOUR SWEET NAME».
Selle laulu sõnad olla kirjutanud Gandharvika, viisi aga Arne Lauri ja Gandharvika. Võimalik, et see keeruka nimega autor on ka esitaja. Eks selle uskumuse esindajad jäta endast kohati kummalise mulje, kuid ometi jättis konkreetne mees endast suurepärase mulje mõneaasta tagustel eurolaulu valimistel.

Igatahes tekkisid seda tempokat, samas aga sugereerivat lugu kuulates mitmed mõtted. Näiteks leidsin end mõttelt, miks peab naishäälel peas olema kootud mütsike, mis oli naiste kohustuslik rõivaese paarikümne aasta eest. Ka ei saanud ma aru, miks on laulul seesugune pealkiri. Ometi oleksin ma selle laulu poolt hääletanud. Mulle väga meeldib see solist, kes iga ilmaga kohtlaselt naeratab ning positiivsust süstib.

Teisena kuulasin REGINA laulu «LAULEV LEEDI».
Laulu sõnade autor Kerdo Mölder, viisi on komponeerinud Marko Margna.
Paras diskolugu. Rütmikas ja lustakas. Hapunäolise leedi taustal vingerdavad noormehed ei avaldanud muljet. Mulle tundmatu Regina hääl on madal ja mahe, kuid mitte nii omanäoline kui näiteks Laural.

Mulle jättis sügavalt pahura mulje, et see laul oli paari pandud eelmisega. Need tundusid suhteliselt erinevad olema, mistõttu ma ei saanudki aru, kuidas see sai hääletusel eelmist võita. Õigupoolest, kui see eraldi kuulata võtta, pole sellelgi häda midagi. Kui ma eelmise sõnumisse eriti ei süvenenud, siis siin on see eestikeelne ja tõesti ehk veidi lamedakoeline. Kuid laulude puhul ei olegi sõnad esmatähtsusega.

GRETE KLEIN — «HÜÜAN SIND ÖÖS». Sõnad ja viisi autor Kalmer Neidla.
Nukra alatooniga lugu kena blondi neiu esituses. Laulu algus ehmatas mind oma suure sarnasusega eelmisele. Eks see oli tegelikult ka läbinisti tore tantsutümps. Püüdsin end haakida loosse. Vaatamata võimsale taustamuusikale ei näidatud meile muud kui süntekamängija sõrmi ning kitarri mängivat meesterahvast. Kaugemast plaanist võis aimata, et kõiki pille mängis seesama üks mees.

No ei osanud ma tunda sellest laulust erilist rõõmu. Tavaline tolmupühkimise laul, mida ma teist korda ei kuulaks.

Eelmisega oli paari pandud laul, mis hääletusel kaotas. EHITAJAD — «VALLALINE JA VALLATU».
Sõnade autoriks on Meelis Ojasild ja Mihkel Tammer, viisi autorid samad, lisaks veel Eerika Alev.

Selle loo saund mulle meeldis. Laulmise osa oli tagasihoidlik, kui mitte öelda, et laulmine sootuks puudus. Üks prillidega suusamütsis noormees jõmises bassihäälel, hiljem lisandus neiu läpakaekraanilt. Meenus omaaegne Kraftwerk. Kui valida selle ja eelmise laulu vahel, valinuksin selle jutustuse, eelkõige vinge elektroonilise muusika pärast.
Videopildis oli lisaks veel ka kummaline instrument, mis meenutas elektripliiti.

MIKK SAAR — «LIVINGROOM». Noormees on ise ka nii sõnade kui ka viisi autor.

Igav ajaviitelaul. Video on küll omapärane, ent liiga odav. Tüütu laul lausa, lausa ootasin selle lõppu. Sellise poolt poleks ma iial häält andnud, vaatamata lugupidamisele autori vastu.

Ma lausa kõhklesin, et kas tasub hääletusel mittevõitnud laulu kuulamiseks võtta. Kuid et ennegi on juhtunud, et minu maitse ei ühti telefonihääletajate omaga ning ma siiski võtsin selle riski.
REGATT — «ÖÖS HIILIJA». Sõnad on kirjutanud Marek Sadam, viisi Angela Aak.

Kaunis tempokas ja lärmakas laul, mis viis sisulise vastuoluni laulu pealkirja ja sõnumiga. Kuid viis oli vahva. Samuti ajaviitelaul, mis küll ei pannud kaasa laulma, kuid mida võiks kuulata näiteks autoga sõites. Tõsi, mitte küll rohkem kui ühe korra järjest. Kummati meeldis mulle see lugu pisut enam kui eelmine.
Vahemärkusena peab lisama, et Reporteri kodulehel on laulude kvaliteet märksa parem kui siia tõstetud YouTube omadel.

Järgmise paarina esitleti Tatjana Mihhailovat ja Mihkel Ratti. Olgu ette öeldud, et võitis neiu. Otsustasin esimesena kuulata kaotajat.
MIHKEL RATT ja ansambel FLASH — «KAUGEMALE TUNDMATUKS». Sõnad ja viis: Mihkel Ratt ja ansambel Flash.

Väga hea algusega lugu, ent Mihkli pinges hääl ehmatas pisut. Oleks oodanud madalamat registrit. Refrään meenutas hirmsasti üht tuntud lugu. Kuid see oli siiski klass kõrgemal kui tolmupühkimiseks mõeldud lood.. Sellel laulul poleks ma lasnud küll välja langeda.

TANJA MIHHAILOVA — «FALLING STAR». Laulu sõnad ja viisi on kirjutanud Tanja Mihhailova, Mihkel Mattiisen ja Timo Vendt.

Tanja laul oli eelnenuga võrreldes kahtlemata parem. Vokaal ei jätnud ülepingutatud muljet. Pigem oli tegemist tüüpilise eurolauluga. Veidi võiks nuriseda solisti esinemiskostüümi üle, mis meenutas öösärki. Kuid laul on siiski päris hea ning seda võiks teinegi kord kuulata. Kahemõtteline pealkiri ei jätnud muljet, et tegemist on läbikukkunud staariga, pigem langeva tähega, mille saatel inimestel kombeks miskit soovida on. Kasvõi selleks, et sõnumist aru saada, võikski seda veel kuulata. Nojah, laul algabki ju sõnadega, et ta vaatab taevasse...

JANA KASK — «IT's TOO LATE». Sõnade autor Jana Hallas, viisi autorid Pearu Paulus, Ilmar Laisaar ja Alar Kotkas.
Hetkel viimase kodulehel esitletud paari väljalangeja. Mul on väga hea meel, et Jana Kaselt kuuleb ka aina sagedamini uusi laule. Janal on stiilne must parukas ning teksapüksid, mis minu maitse kohaselt ei sobinud hästi kokku paljastatud õlgaedega. Ometi näeb ta klipis välja päris hea.

Laul on pisut halav, kuid mitte vilets. Kuulasin ka teist korda. Lemmikut sellest mulle ei saa, kuid kuulata võib.

KOIT TOOME ja BIRGIT ÕIGEMEEL — «PÕGENEN». Laulule on sõnad kirjutanud Vahur Valgmaa ja viisi Koit Toome.
Seda lugu olen juba vähemalt korra ka näinud ning mulle see meeldis. Kuulasin ja vaatasin selle nüüd veel ka võistluse kontekstis üle.

Minu vaadatud (ja siin avaldatud) klipp sisaldas staatilisi pilte. Originaalvideo on ühest küljest parem, teisalt aga viletsam. Laul on kahtlemata vist selle võistluse üks favoriite, kuid sellise sõnumi esitamiseks ei sobi ühel istuda pilli taga, teisel selle ees. Kuid sellele loole võiks juurde toota kaunikesti vinge videoklipi.
Igati kena laul, ilmselt isegi parim. Kena ka, et eelmise ja uue generatsiooni noored koos dueti moodustasid. Võimalik, et mulle lihtsalt meeletult meeldib Koidu ballaadliku roki stiil. Ainus laul, mis jäi nn «kummitama».

Püüdsin taibata, mida see võistlus endast üldse kujutab, kuid ei saanudki teada rohkem, kui et tegemist on Reporteri eurolooga. Paari päeva eest ma märkasin ka Õhtulehe reporterite esitatud duetti, kus naishääl imepeene häälega ning mees enda jaoks pisut liialt madalaga laulis. Kuid nüüd, võistluse lehel, ma seda ei märganud.
Laul on väga kena, ma ei saa sellele viitamata jätta. Selgub, et Õhtuleht kandideeris "Eesti laulule" oma loodud looga, mida esitavad reporterid Kais Allkivi ja Leemet Prits.

Arusaadavalt on selle puhul tegemist minu absoluutse lemmikuga. Küllap saanuks ka lauljate hääled joonde, iseasi, kas Suure Võistluse konteksti selline kaunis ballaad sobinuks.

Mahnjom!

2010-02-13T15:54:00.002+02:00

Täna jälitas mind Lõunakeskuse parklas üks valge furgoon. Kui olin leidnud praktiliselt ainsa vaba parkimiskoha lumehanges, tuli juht oma furgoonist välja ja küsis, kas ma ei sooviks oma autot talle ära müüa.

Jutust võis aru saada, et tema toob Taanist vanu autosid ning meil on huvitatud just sedalaadi Toyotadest, mille omakorda viivat Aafrikasse.

Ma vastasin, et ei taha. Ja et ilmselt võis see tema küll olla, kes mind juba kord sarnase ettepanekuga tüütas. Ütlesin, et mul on autot vaja ning vaevalt ta mulle selle eest nii palju raha annab, et ma uue saaksin osta.

Siis tegi ta põneva pakkumise — vahetagu ma oma auto 1992. aasta Audi vastu. Kui ma olin peaaegu valmis käed lööma, selgus, et tegelikult on Audil suvekummid. See aga tähendaks juba umbes 4000 krooni. Siis selgus veel, et ümberregistreerimine läheks mulle ka kuskil 2400 kr maksma. Ja tagatipuks tahaks ta veel kuskil 8000 krooni ka lisaks saada. Marge, kes seda kõike kõrvalt kuulis, arvas, et jutt oli koguni 80 tuhandest.

Kui lubasin raha koguma hakata, et talle siis helistada, pidi ta mulle justkui oma visiitkaardi andma. Kuid siiski loobus sellest viiamasel hetkel. Siis ma tegin ettepaneku, et helistagu mulle, ma märgin ta nime oma telefoni. Ka nime ta ei öelnud. Nüüd on mu telefonis «autoostja» nime taga number 55699845.

Ei teagi kohe, mis sedamoodi «äritsejast» arvata. Pealegi tundus ta mulle kuidagi väga tuttav, justkui ma oleksingi temalt selle auto omal ajal ostnud.

Siin on mu ihaldatud POT pargitud kenasti
Tartu maakonnavalitsuse ette,
maavanema auto kõrvale.

Internatsionaalne plagiaat!

2010-02-08T21:39:00.003+02:00

Kolm päeva tagasi leidis mu Google Web Alert for: webxan järgmise lingi, mida mulle uurida saata:

ISO - 9000, TQM & Other Quality Management Consultants - Business ...
tqm & other quality management consultants, iso - 9000 business facilitation and consultancy services.

Uurisin seda ning sain aru, et mitte mina polnud teostanud plagieerimist, vaid see firma. Tegelikult ei saatnud nuuskur mind otse esilehele, vaid allpool kuvatavale (siin on vaid ülemine ja alumise ots). Alumise otsa allservast (klõpsa pildil) on selgesti näha, et firmanime juures on aastarv 2010. Aga mis ajast mina seda nime kasutan!? Kui nüüd meenutama hakata, siis ma olen oma aliast xan kasutanud umbes aastast 1995.

Webxan tuli pisut hiljem umbes 2005. Nii et värisege, plagiaatorid! Kohtukeiss on tulekul!

Veel Eurolaulust

2010-02-04T09:56:00.004+02:00

Esitan siis oma täpsustatud pingerea, kuna hommikuks oli mu pahameel, mis tekkis ebakvaliteetse heliga ETV laululehe peale, lahtunud. Et olin öösel rippuma jätnud Egon Tinno lehe, siis juba kasvõi austusest tema tänuväärse töö vastu otsustasin siiski kõik laulud uuesti üle kuulata. Et hing ei jääks kripeldama, või kuidas seda öeldakski.

Võtsin järjest, tabelis altpoolt ülespoole. Mulle pole küll teada, mille järgi sellised read moodustavad, ju mingi loosimise tulemusel. Igatahes on üldjoontes kiiduväärne, et sel aastal võistleb Eesti laulu võistlustel suhteliselt suur hulk eestikeelseid laule.

Ühe lisaplussina peab nimetama laulude MP3 versioone, pildis aga standardset staatilist plakatit esitaja(te)ga.

«The One And Only - Love» — Tiiu Kiik. Helilooja Tiiu Kiik. Sõnade autor Tiiu Kiik.

Selgus, et tegemist on kosmilise kõlaga kajava esitusega mulle seni tundmatult neiult. Pala tundus, justkui RT oleks selle oma süntesaatoril paari õhtuga valmis meisterdanud. Vaatamata sisenduslikule ja kahisevale naishäälele ei saa selle laulu sõnadest ega sõnumist kuigi hästi aru. Laul kõlab nostalgilistel pooltoonidel, lõpupoole pisut huvitavam. Minu uus hinne —» 6.

«Teiste seest kõigile» — Groundhog Day. Heliloojad: Tõnn Toberluts, Tauno Tamm. Sõnade autorid: Keio Münti, Indrek Mällo.

Esitus tundus pisut trafficlik, nii et kuulasin vahelduseks ka eelmise aasta teise koha lugu. Samas ei saa öelda, et möödunudaastane Trafficu lugu ise kuigi trafficlik oleks olnud. Too oli mu lemmiklugu. Positiivse nüansina võib välja tuua laulu eestikeelse teksti. See laul ei jätnud mulle kuigi sügavat muljet, kuna solist tundus kogu laulu vältel koledasti häält pingutavat, puudus selle eriline dünaamika. Minu uus hinne —» 7.

«Rapunzel» — Lenna Kuurmaa. Helilooja Vaiko Eplik. Sõnade autor Vaiko Eplik.

Selle laulu pealkiri kõlab umbes kui FURUNKEL. Laul on küll eestikeelne, kuid ei pannud sõnumisse süvenema. Pigem kuulasin, kuidas selle alguspool meenutas 80ndate estraadipala (meenus Marju Länik), mille refräänis olid imekenad vokaalsed vigurdused, mida kahjuks ETV lehe ragisevate demode seest kuulda polnud võimalik.

Siiski tundus laul tervikuna äärmiselt labasekoeline, mistõttu minu uus hinne —» 5. Alles pärast hinde panekut märkasin ka loo autorit vaadata. Võiks jääda mulje, et mul on midagi Vaiko vastu. Ei ole, lihtsalt lugu ei ole suurem asi!

«Poolel teel» — 3 Pead. Helilooja Janek Murd. Sõnade autor Erkki Tero.

See on see sugereeriv pala, mis eilsel läbikuulamisel mulle ainsana kõrva jäi. Laul on tõesti päris hea, minu hinne —» 7. Kaalusin koguni, kas seda mitte palli võrra tõsta, kuid teistega võrreldes pole see vast siiski obligatoorne.

«Oota mind veel» — Marten Kuningas & Mahavok. Helilooja Heini Vaikmaa. Sõnade autor Oskar Ove.

Vaikmaa laulud on alati head olnud. Mahavok pole ka paha. Aga kõike seda ma ei teadnud enne laulu kuulamist. Eile ei kuulnud ma õieti laulugi.

Täna kuulasin ja kuulsin väga head saundi, mis viiski silma autoritele. Egoni lehel on juurde märgitud ka Mahavok, mida ETV leht ei kahasta. Solisti hääl oli selle hea muusika taustal suhteliselt hale piiks. Autorile võiks ette heita vokaali ühekülgsust kõrgetel toonidel. Marten oleks palju enamaks võimeline. Laulu eestikeelne sõnum tundus noorele mehele väga sobiv olevat. Üheks kindlaks hea laulu kriteeriumiks on see, kui ta paneb kaasa laulma. Minuga nii juhtus. Minu uus hinne —» 8. Miks mitte enam? Ilmselt just tänu sellele, et Marteni vokaali pole piisavalt maksimaalselt ära kasutatud.

«New» — Mimicry. Heliloojad: Timmo Linnas, Kaspar Ehlvest. Sõnade autorid: Ivar Kaine, Kene Vernik, Paul Lepasson.

Juba eilsest raginast kahtlustasin õnalt Kene häält kuulvat. Nüüd ei jätnud see vähimaidki kahtlusi. Siis viskasin pilgu plakatile ning märkasin tema nime ka sõnade autorite seas. Mulle pole küll päris hästi arusaadav, kuidas üht lihtsat ingliskeelset lugu kolm inimest kirjutavad, kuid see pole ka minu asi, ise ma ei saaks sellega niikuinii hakkama. Igatahes oli see lugu tõeline üllatus. Ja ma jõudsin veelkord mõttes kiruda ETV ebakvaliteetset lehte. Selgus, et tegemist on mõnusalt sugestiivse palaga, eelmisest tunduvalt trikirikkam ja vokaalselt parem. Kene salapärane, kohati sosinale kalduv hääl, sobis siia suurepäraselt. Solist ei jätnud mitte ühestki otsast muljet, et ta viisi ei peaks, nagu Superstaarisaatest paraku see jäi. Minu uus hinne —» 8. Kui võrrelda eelmise «8»-ga, siis pigem oleks see plussiga, kui eelmine miinusega kaheksa.

«Siren» — Malcolm Lincoln. Helilooja Robin Juhkental. Sõnade autor Robin Juhkental.

Noormees on ise laulu autor ja esitaja. Inglise keele asemel sobiks talle pigem emakeel, kuna mind häiris keele liialt püüdlik hääldamine, mis tegi selle pisut puiseks. Mulle see laul isegi meeldis. Kuigi mitte sedavõrd, et see oleks meelde jäänud ja kummitama hakanud. Minu uus hinne —» 6.

«Maagiline päev» — Violina feat. Rolf Junior. Heliloojad: Mihkel Mattisen, Timo Vendt. Sõnade autorid: Rolf Roosalu, Liis Lass.

Ka uuesti kuulduna meeldib see laul mulle tahes tahtmata kõige enam, kuna jätab sellise küpse mulje. Ja kuigi kõrva jäävad ohkavad stroofilõpud, see mind ei häirinud. Väga Rolfilik. Mulle meeldib just see, kui laulja rakendab oma vokaalseid võimeid maksimaalselt, demonstreerib hääleulatust jms. Seda just eriti sedalaadi võistluspalade puhul. Ükski teine laul kümnest seda ei pakkunud. Minu uus hinne —» 10.

«Ei usu» — Disko 4000. Heliloojad: Piret Järvis, Sander Loite. Sõnade autorid: Paul Oja, Kallervo Karu.

Ilmselt ka laulab Piret Järvis, kuigi ma teda plakatilt ega hääle järgi ära ei tundud. Eks see tule ka sellest, et ta sooloesinejana seni kuigi tuntud. Tümps on OK, ent laulu eestikeelne sõnum kummaline. Laul ei eristu millegi erilise poolest. Minu uus hinne —» 5.

«Astronaut» — Iiris Vesik. Helilooja Iris Vesik. Sõnade autor Ago Teppand.

Lugu algab nagu mingi telefonifirma (vist Elioni) signatuur. Olen seda lugu juba paar korda kommenteerinud ega oska midagi uut lisada. Minu uus hinne —» 9.

Eesti laul 2010 esikolmik

2010-02-04T01:38:00.003+02:00

Kõigepealt kuulasin ma uuesti laulu «Maagiline päev», mille esitajaks on Violina feat. Rolf Junior. Saidil E&T Eurostat - Eesti Laul 2010 on kenasti kirjas ka laulude autorid: Mihkel Mattisen, Timo Vendt; sõnad: Rolf Roosalu, Liis Lass. Viimane on muidugi väike üllatus.

Laul meeldib mulle ilmselt kõige rohkem kõikidest kuulatud lugudest, hindasin selle 9 palliga.

Teisena kuulasin üle enda esimese kuulamiskorra teise eelistuse «Astronaut» Iris Vesiku esituses. Tähelepanuväärne, et ka muusika on Iris ise kirjutanud, sõnade autor on aga Ago Teppand. Mind siiski häiris see liialt jaapanlik inin, mistõttu hindasin selle 8 palliga.

Kolmandaks kuulasin uuesti enda kolmanda eelistuse ehk täna esmakordselt kuuldud lauludest ainsa, mis tähelepanu võitis. Selleks oli «Poolel teel», esitajaks tundmatu 3 Pead. Muusika autor Janek Murd, sõnade looja Erkki Tero. Tõesti suhteliselt asjalik lugu. Hindasin selle 7 palliga.

Ülejäänud lugusid ma uuesti üle kuulata ei taha ega kuulagi. Ehkki kvaliteetsetena võib neistki midagi üle 5-pallilist leida.

Enne Eurolaulu

2010-02-04T01:13:00.006+02:00

Sain täna teada, et nüüdsest olevat kõik Eesti laulud kuulatavad. Võtsin veidi aega ja üritasin need ära kuulata. Need pidid paiknema lehel www.etv.ee/eestilaul

Esimene mulje oli masendav. Lehe kujunduse kallal peaks kindlasti keegi vaeva nägema. Teine mulje oli veelgi hullem. Kõiki viit senikuulmata laulu iseloomustas ülimalt kehv kvaliteet, kole ragin ja kärin. Ma hakkasin juba arvama, et mu kuularitel on midagi viga. Kolmandaks aga polnud ainuski uus viiest pildiga. Video asemel oli neljal juhul must kast, Lenna laulul oli taustaks vastav maotu logo sinisel taustal. Viimane teeninuks ka helikvaliteedilt pisut parema hinde, ilmselt 2 (kümnepallisüsteemis).

Kolme laulu ei suutnud ma lõpuni kuulatagi, kuna sellist müra ei taha lihtsalt kuulata. Just eelkõige helikvaliteedi tõttu. Kuid kommenteerin siiski, mis mõtted mul tekkisid.

The One And Only - Love, esitaja ja loo autor Tiiu Kiik. Hästi uimane ja igav, nagu unelaul. Küllap see olekski mind magama suigutanud, kuid supervilets kvaliteet hoidis ärkvel. Teist korda seda laulu kuulata ei tahaks, või kui, siis mingisuguse taiga vaatefilmi taustamuusikana.

Ei usu, esitajaks Disko 4000. Tundmatu kollektiiv. Algus oli eelmisele sarnane ja ma juba arvasingi, et lülitasin kogemata käima sama loo. Varsti aga pöördus kõik Niki vene laulude sarnaseks tiluliluks. Ei midagi asjalikku. Diskoga oli sel ehk vaid hell seos. Ilmselt on autor või esitaja sorinud oma vanemate vinüülplaadikogus. Disko ajastul toodeti märksa paremaid palu.

Oota mind veel ja Marten Kuningas. Algab lugu pillihäälestamise või helidefektiga. Võimalik, et see polnud nooti kirjutatud. Lootsin, et noormehe esitus on midagi enneolematut. Paraku aga — häbi kohe öeldagi — käis mul peast läbi mõte, et lugu on kole epliklik. Refrääniosas tuli ette mingi diskoajastu loo tuttavlik kordus, stroofis «elu on ees». Ei meenugi täpselt, kas Tõnis Mäe mingist noorepõlveshlaagrist või sealtkandist. Laulu kuulates ei tekkinud mul mingeid positiivseid emotsioone, pigem häiris närvilisevõitu dzhassilik taustamuusika.

Poolel teel, esitaja 3 Pead. Kes küll mõtleb Eurolaulude ajaks välja selliseid tobedaid nimetusi! Kahel katsel leht üldse ei avanenud, kuid siis tuli läbi ragina kõrvu sügavalt sugereeriv muusika, kõikidest uutest ainuke meeldivam pala.

Rapunzel oli laul, mida esitas Lenna Kuurmaa. Sellelt neiult oleks kindlasti lootnud midagi paremat. Ehkki kvaliteedilt teistest grammikese parem, nagu öeldud, oli laul siiski lihtsalt mage. Meenutas 1980ndaid. Ei haakunud ühegi positiivse noodiga.

Ja et juba eeloleval pühapäeval on see valimine, siis otsustasin veidi netis surfata... ja leidsingi hoopis kvaliteetsema lehe — E&T Eurostat - Eesti Laul 2010.

Selle lehe värvilahendus ei kuulu küll mu lemmikute hulka, kuid kujundusel pole üldjoontes vigagi. Kõige suurem väärtus on lehel aga selles, et siit saab kuulata laule, mis avanevad otse YouTube'ist, eraldi aknakesena ja puha. Ja siia laetud laulude kvaliteedil pole vähimatki häda!

Otsustasin need laulud seda liini pidi veelkord läbi kuulata ja oma esikolmiku paika panna.

ELOlisi uudiseidki

2010-02-01T18:23:00.002+02:00

Eile anti mulle viide üllatuslikule TK kodulehele, mis iseenesest on süütu ja korrektne selle peaaegu igas nüansis. Välja arvatud nüanss, et "sellest on kunagi varem muu tegevuse sees juttu olnud" ning nüüd, kui ootamatult koos aastanumbri muutumisega on ka ELO ajaarvamine muutunud, on see lihtsalt vaikimisi teoks saanud.

Teades TÜ ranget korda, on nimed kenasti tähtsuse järjekorras. Juttu oli sellestki, et Timo asemel asub ametisse Ave, ehkki teda oleme me näinud vaid lõppvooru ajal tummalt ringi kulgemas. Uus maskott. Timo vähemasti juhtis koosolekuid ja sõnavõtte, kui trehvas kohal olema. Nuriseksin siinkohal Viire targa poliitika üle, kes kujutab ette, et inimesed peaksid töötama entusiasmist, kuid iga eriala olema esindatud võimalikult kõrgel tasemel. See tase peaks olema vähemasti doktorikraad, kui mitte akadeemik.

Direktor on liige number üks. On tõenäone, et kuna ta nüüd töötab ja elutseb hoopis teises asulas, pole teda niigi palju koosolekutel näha kui seni. Meil on küll olemas vastav list, ent selles on ta veelgi vähem sõna võtnud kui mina. Mina pole aga käesoleva aasta sees kordagi piiksatanud. Olen vastanud vaid üksikutele KH kirjadele. Nõunik on tegelikult meil ka ülihõivatud ning teda on kasulik nimekirjas hoida eelkõige selleks, et ta saab asju väljastpoolt soodsas suunas liigutada. Kuigi algsetest tegijatest on Ülle olnud siiski stabiilselt kõige tegusam tegija. Eriti kui silmas pidada, et Enn jättis aastakese vahele.

Hierarhias on reaalselt esimesel kohal Jaanus. Temale pole märgitud töökohta, kraadi ega ametit. Kuid vähemasti on ta reaalselt tegus inimene. Ennast on KH jätnud tähtsuselt teiseks (hierarhias koguni viiendale kohale), ehkki tegelikkuses juhib siiski tema kogu ELO tegevust. Ka nüüd, kui esimees on muutunud.

Enn on jäetud eelviimasele, mina viimasele kohale. Minu nime järel pole ametit, kuigi töökoht on määratud. Eks see koht kipub ka pidevalt fluktueeruma. Siis tuleb üllatuslikult terve müriaad asiseid tudengeid.

Ei mingeid lähemaid viiteid, ei kontaktandmeid, ei midagi. Miks see kõik mind aga koledasti häirib? Ikka sellepärast, et ma käisin KH-le korduvalt "pinda", et ta annaks mulle kodulehe uuendamiseks teada, kui muutusi on. KH aga isegi mitte ei piiksatanud. Igatahes loen mina sellest solvunult välja, et seda kodulehte pole kellelegi vaja. Kui ei ole vaja, siis oleks ehk nutikam see kinni panna? Hetkel jääb mulje, justkui ma teeksin seda enda lõbuks ja ajaviiteks.

Kummalisel kombel kõneleb statistika millestki muust:
Päevi kokku 365
Näitamisi kokku 2486
Näitamisi täna 10
Näitamisi eile 13
Näitamisi sellel nädalal 10
Näitamisi eelmisel nädalal 64
Näitamisi sellel kuul 10
Näitamisi eelmisel kuul 246
Näitamisi sellel aastal 255
Näitamisi eelmisel aastal 2232

Eesti laul 2010

2010-01-26T01:24:00.004+02:00

Otsustasin «Ringvaatest» saadud vihje peale ka ise lõpuks pilgu heita meie Eesti laulule. Paraku on suur žürii oma töö ära teinud ning meile pakutakse veebilehel kuulata pelgalt viit pala. Samas on tekst, et kõik lõppviimistluse saanud laulud avaldab rahvusringhääling veebruaris. Seni meie kommenteerigu.

Tahes tahtmata saavutavad need viis laulu võrrelduna ülejäänute ja seni peidus olevate lauludega teatava eelise. Aga eks see paistab. Võtan siis ka ise oma blogis kommenteerida, kuna ma ei viitsiks kirjutada kusagil tuhandete seas. Niigi ei leia enda kirjutisi üles.

Iiris Vesik - "Astronaut"

Äärmiselt geishapärane pilt. Vesiku porganidhääl on siin täiesti omal kohal. Laul on omapärane, ka saatehääl sobib suurepäraselt. Saatja olemasolu pildis mind veidi häiris, kuna ma olen harjunud, et taustalaulja on pisike ja kusagil taustal, mitte suurelt laulja kõrval. Kuid laulukvaliteedi kohalt on see teisejärguline.
Mulle see laul meeldis väga, ka esitus. Ühe laulu haaval võib seda piiksuva häälega piigat täitsa kuulata.

Violina feat Rolf Junior - "Maagiline päev"

Rolf Junior on hetkel üks parimaid meeslauljaid. Vähemasti ülihea hääleulatusega noormees. Mulle ta meeldib. Kuid see laul iseenesest ei kujutanud oma viisiosas midagi erilist.

Olukord muutus tiba paremaks siis, kui algas nn refrääniosa ja sisse astusid ka viiulid. Pärast selle laulu kuulamist kalduksin otsustama õige õrnalt esimese kasuks.

Mimicry - 'New'

Nagu rikkis raadio. Plärisev ja ebakvaliteetne hääl on, pilti pole. Mind häiris kohutavalt ebakvaliteetne heli. Iseenesest oli laulul teatav areng, rütm ning ilmselt sõnumgi. Viimane jäi, tõsi küll, eespool mainitud kvaliteedi tõttu tabamatuks.

Paraku häris see ebakõla. Esiteks et ei näinud lauljaid ja teiseks see kolemadal bass, mis mu kuularid pea külgedel plärisema pani. See oleks lugu, mida ma ei valiks.

Malcolm Lincoln - "Siren"

Selgus, et lauljaks on hoopis Robin Juhkenthal. Algus oli kui biitlite algusloomingu pala. Lõbusam kui eelmine, kvaliteetsem kui eelmine ning pildisem kui eelmine.

Kui refrääniosa tähelapenuta jätta, siis tundus lugu kuidagi äärmuslikult ebavõistluslik, millega esiviiekümnesse vast ei satuks. Seda laulu ma ei valiks, kuigi Robini refrääniosa oli tempoksas ja lustilisepoolnegi.

Groundhog Day - "Teiste seest kõigile"

See lugu tundus oma olemuselt kui Trafficu lihtsakoeline lugu. Vähemasti vokaal. Kena lauluke. Kuid siiski mitte nii hea kui omal ajal Mahavoki "Mägede hääl" või Marju Läniku "Kunstnik".
Suhteliselt tühine tolmupühkimise lugu, ei midagi erilist. Kogu austuse juures.

Seega tuleks valida kas Vesiku või Rolfi vahel. Arvan, et omapärasem on Irise "Astronaut", kuid meeldejäävam ja vokaalselt kenam Rolfi lugu. Aga oodakem ära ka puuduvad ühikud.

Made in USSR

2010-01-22T07:11:00.002+02:00

Minu elus on olnud ilmselt neli faasi. Kvaliteedifaasi. Veel umbes 1975. aastal suutsin ma vaimustuda toonastest kodumaistest toodetest. Eriti veel neist, millele oli pandud nn kvaliteedimärk.

Veel 1980. aastal tähendas see märk midagi. Näiteks ostsin kord veesoojendusaparaadi. Põhimõtteliselt oli see mingisugune kraani otsa käiv tila, mille sisse oli ehitatud omapärane spiraal, õigemini metallist heeliks. Riistapuu pidi saama pandud vooluvõrku. Siis tuli lihtsalt kraanist vett lasta ning soe vesi tuligi! Et sellise instrumendi käsitsemine päädis nii mõnigi kord väiksemat või suuremat sorti elektrilöögiga, siis ei kasutanud ma seda liiga kaua. Toona olid igal riistal peal hinnad. Plastmassist toruosasse oli "vermitud" «цена 15 руб 43 коп» ning muud ei midagi. Kvaliteedimärki ei olnud. Ega see kuigi kvaliteetne kraam polnudki. Tänapäevane ohutusspetsialist ei julgeks oma jubedaimaski õudusunenäos seda masti riista näha.

See suur vaimustuse faas hakkas vaikselt hajuma juba 1980. aastatel, kus peagi selgus, et NSV Liidus ei müüdud praktiliselt ainustki kaupa, millel poleks kvaliteedimärki olnud. Mitte et kaupade kvaliteet seepärast paremaks oleks läinud. Siis tuli minu kvaliteedi teine faas. Enamasti võis kõikide asjade kohta öelda "vene praak" või midagi veelgi salvavamat. Siis sattus sügava sisemaa poiss paar korda aastas ka mere äärde. Eriti põnev oli põhjarannik, kuna aeg-ajalt olid tuuled sinna uhanud igasugust väärt kraami. Näiteks kokakoola pudel või lehekülg klantsajakirjast. Tänapäeval nimetame me seda kõike prügiks. Kuid mulle hakkas juba siis õrnalt tunduma, et mujal maailmas on märksa ilusamaid asju.

Üheksakümnendate algusest milleeniumi lõpuni valitses kindlasti kolmas faas. Siis oli võimalik valida vene värgi ja välismaa värgi vahel. Egas inimene, kes üle veerand sajandi oli elanud hiigelriigis, mis hõlmas kuuendiku kogu planeedi maast ja veest, suutnud siis paari aastaga harjuda mõttega, et Venemaa pole enam kodumaa. Ja üpris loogiline, et inimeste ürgne esteetikainstinkt, mille järgi kõik asjad, kasvõi nui neljaks, tingimata euronormidesse peavad jääma, eelistasid üheksal juhul kümnest välismaiseid ja nägusaid esemeid. See oli etapp, kus kõik välismaine oli hea ja kõik venemaine paha. Psühholoogilisest aspektistki täiesti mõistetav, kas pole?

Nüüdsed kääbusriigis siginenud noored suudavad loomulikult ka Venemaad välismaaks pidada. Tänapäeval on aga see häda, et sealset kaupa meil praktiliselt ei liigugi. Ei oska võrrelda. Enam ei saagi rääkida "vene praagist". Täna oleme me seatud fakti ette, et kõik vähegi odavam kaup on mingi praak. Olgu see siis "hiina praak" või "taivani saast" või mis tahes muu kõnts. Kuid kõige masendavam, et ette tuleb ka sedalaadi asju, millel tootjamaaks on märgitud E.U. Tõsi, sedalaadi vidinaid müüakse küll reeglina telepoodides, laatadel või hulludel päevadel. Odavalt saadud, siis ei tihka vigiseda ka. Telepoest ei saa kuigi odavalt ka, kuid siis on ütlemata ebamugav eset tagastada, vaatamata vastavale tarbijakaitse seadusest johtuvale õigusele.

Olen jõudnudki sellesse neljandasse kvaliteedi faasi. Päris pika nimekirja saaks erinevatest esemetest, milliste kvaliteediga ei saa rahul olla. Üks selline on mu uhke saunakaal.

Näiteks astusin täna kaalule ning see näitas mu massiks 87.2 kg. Tegin ka mitu erinevat kordusastet ning sain tulemuseks vastavalt 88.4, 87.8 ja 87.5. Huvitav, milline siis neist on õige? Tegemist on SOEHNLE riistaga, all erokvaliteedimärk, nagu vanasti igal asjal pea kohal CCCP hoidev pisimehike oli. Või karikas vms. Tüüp on sel kaalul 62871. Peale on märgitud, et suurim lubatud mass on 150 kg. Alammäära aga pole. Püüdsin siis rakendada oma loodusteaduslikku ülikõrgharidust ning asetada kaalule etaloni. Võtsin selleks 5-liitrise avamata veepudeli, mille sisu mass pidanuks normaalrõhul ja -temperatuuril olema ca 5 kg. Taara massi me ei arvesta, kuna nii täpset kaalu meil käe pärast pole. Kuid ega siin päris normaalne temperatuur ka pole, eriti kui silmas pidada, et siin on kõikide talispordi harrastajate meelisilm, õues oma 30 kraadi alla nulli... Noh, aga ligikaudu ikka.

See SOEHNLE mõõtis etaloni 10 korda. Ainult kolmel korral saime ette ka näidu, 5 kg. Ülejäänud puhkudel arvestati 5 kg nulliks. Ja selgus, et see 5 kg saavutati vaid kaalu teatava nurga all. Nurk siis ruumi seinte suhtes. Kaval katsetaja kargas seepeale uuesti kaalule ning sai enda massiks samas kaalu poosis 87.5 kg. Nii et enda massi saamiseks peab igaks juhuks alati käe pärast hoidma ka viieliitrise anuma. Parem muidugi, kui see on 12 kg, kuna alles siis on lootusi, et ka näit ette ilmub...

Käesoleva ajaveebi usinamad lugejad teavad kindlasti, et mul vedeles siin ka vana kaal, selline palju mehhaanilisem. Sellel pole midagi pistmist sadade grammidega. Kargasin nalja viluks ka tollele ning selgus, et vigurdamata viskas toogi kaal ette näidu, millest seieri asukohast numbrite 87 ja 88 vahel võis välja lugeda 87.5 kg. Etalonpudel jukerdas küll kord 6 ja kord 3 peal, kuid siiski sai ka lõpuks 5 peal pidama. Häda on vaid selles, et ka see vanem seieriga kaal on välismaine. Ükski märge sellel küll ei avalda enamat.

Mis nende läbi raskuste saadud näitudega ette võeti, saab lugeda hoopis ühest teisest ajaveebist.

Palupõhja

2010-01-10T00:09:00.002+02:00

Aga täna oli mul võimalik käia Palupõhjas. Ja kuigi oli vaid 16 külmakraadi, pidi niiske õhk nina peast näpistama. Ega ma poleks üksi seda reisi ette võtnud. Aga EBÜ Talvepäevade raames oli selline võimalus.

Muidugi oli mets ja kogu loodus imekaunis. Härmas ja lumine ja puha. Kuid ma siiski eelistaksin seesugust pilti parema meelega vahtida virutaalselt, ise selles situatsioonis viibimata.

Kohalikuks giidiks oli meile jääger vahur Sepp, kes rääkis päris huvitavaid lugusid loomadest, ise erinevate imetajate nahku demonstreerides.

Selgus, et saarma nahk olevat pargitud nahkade maailmas etalon, selle tugevust hinnatavat sajaga. Nii võib saarmanahkset mütsi kanda veel ka lapselaps, eriti kui õmblused üle nõeluda. Kobras on kusagil 80 ringis, samuti tubli tükk. Kõige nirum on jänes, kes samas skaalas pälvivat hindeks 2..3.

Saarmad olevat meil range kaitse all, ehkki asustavat meeleldi paiku, kus lobedalt kala on. Näiteks kalakasvandusi. Möödunud suvel Propsisega Haaslaval käies me ühega sellistest kokku trehvasimegi.

Selles, et meil koprad vahepeal välja surnud olid, on süüdi katoliku kirik. Tolle usk keelas paastu ajal liha söömise, inimesed aga ei rikkunud keeldu. Seesama kirik oli kopra kuulutanud ka kalaks. Kuid egas kirik kalu ega linde loomadeks nimetanud. Veider on see, et otsest taimtoitlust pole minu teada ükski kirik ega usulahk propageerinud.

Põnevaid jutte kuulsime ka huntidest, kährikutest, rebastest ja kassidest. Vahuri isikliku veendumuse kohaselt on marutõve vastane vaktsineerimine viinud meie looduse täielikult tasakaalust välja. Ning ilvest, kes meil on oma liigi suurim, kuna toitub erinevalt oma hiiresööjatest suguvendadest meil peamiselt metskitsedest, on viimaste loenduste põhjal juba ca 1200 isendit. Meie metsadesse mahuks aga 800. Ilves aga pole nii rumal, et neid marutõvevaktsiine süüa.

Ka kährikute ja rebaste rohkus maanteede ääres olevat selgitatav sama põhjusega — metsas jääb neile kitsaks. Kui kährikuid vaevab tänu vaktsineerimisele veel ka kärntõbi, mille tõttu nad ei saa talvel magada (külm on) ega süüa (toitu lihtsalt pole), siis on nendegi arvukus kiiresti langenud. Rebasedki on metsadest praktiliselt kadunud ning kipuvad urbaniseeruma. Linnas ei toideta neid vaktsiinidega, mis polevat muud kui vastavate firmade kasuahnus. Looduses on marutõbe ikka esinenud, seda perioodiliselt. Tänu sellele suri iga 4...6 aasta järel suur osa vastava liigi esindajaist maha ning nende saakloomad said "vabamalt hingata".

Päris palju sarnaseid torelugusid oli kuulda. Seesugust põlist metsameest võiks vist päevade kaupa kuulata. Ja kahtlustan, et enne väsiks kuulamisest kui tema rääkimisest.

Ehkki see palupõhja asub linnale kaunis lähedal, polnud ma iial sinna sattunud. Emajõe ääres on baas. Baasi ümber hulguvad ringi hundikarjad ning suveks rändavad kohale tiigilendlased. Seal olevat üks suuremaid kolooniaid. Et sealne ümbrus on rikas põlispuude poolest, "pesitsevad" samas ka kotkauurijad.

Monopoli tunnus

2009-12-26T13:51:00.003+02:00

Eesti Energial oli varem kena logo, mis kujutas endast justkui taeva taustal rippuvaid kõrgepingetraate. Kena, helesinise lootuse värvi ja... nägus.

Teadmata põhjustel tekkis monopolistlikul firmal tarvidus oma logo muuta. Selle sirgjoonelise ja helesinise asemele konstrueeriti miski roheline ja arusaamatu käkk. Mis on elektril pistmist rohelise värvusega? Mida see juhtmepundart meenutav logo üldse kujutab?

Saates «Ilus ja valus 2009» kahtlustati, et ju see on EE peadirektori Sandor Liivaku isiklik signatuur. Mine sa tea.

Kuid eriti huvitav oli tõdeda, et sellisele, pealtnäha arusaamatule logovahetusele, kulutati kokku 11 miljonit krooni. Ma tõesti ei mõista sellise summa kulutamise otstarbekust.

Sarnane kurioosum leidis aset ka Hansapanga logo- ja nimemuutusega, millest ma kirjutasin ühes käesoleva blogi kommentaaris.

Superfinaal

2009-12-20T20:29:00.027+02:00

Nonii. Käes ongi aeg superstaariks!

Vaatamata heale ideele ei mõju saatejuhtide laul kuigi hea. Mulle kohe üldse ei meeldi see lugu. Kuid seda enam saavad hiilata staarikandidaadid!

Jüri ja Sangaste, kindlameelne ja kaks korda ohukolmnurgas seisnu... Birgit tuleb lavale Tina Turneri "The Best" lauluga, peagi liitub sellele ka Ott. Tõesti suurepärane avaakord viimasele suurkontserdile Linnahallis. Selline ülimeeldiv üllatus näitab ühtlasi ka lauljate lugupidamist teineteise vastu. Fantastiline duo!

Et Maarja oli ise alles esinemas, asendas teda Heidy Purga. Samamoodi väga meeldiv üllatus. Rein Rannapi ühislaulu võis juba oodata, kuna sellest on uudistes ja neljapäevases saateski juttu olnud. Ka Mihklil pole veel selge, kumb lauljatest võidab. Kavala taktikana tuuakse sisse ka telefoniliinide avamine kohe pärast laulmise algust. Vähemasti võib loota kaunis suurt saaki, kuna suurem osa rahast peaks minema siiski saateprojektile. Mitte et telefoniside-firmadki ilma jääksid. Meie Raimoga ennustame siin siiski Oti võitu. Võitku tegelikult kumb tahes, teise kaotusest on ikka veidi kahju. Aga võidab publik!

Birgit alustab oma jõululaulu a capella, mis mõjub imeline. Samas, midagi ei saa ma sinna parata, et siiski meeldib mulle pisut rohkem "selge" hääl, mitte Rein Rannapi jumaldatud "kahin". Samas ei oskaks ma midagi enamat Birgiti esitusest oodata. Pealegi on see võistluse korraldajate kaval nipp: laulda jõulueelsel ajal jõululaule. Ovatsioonid saalis on meeletud.

Mihkel tänab doktor Mikk Arendit (vms) selle eest, et ta Birgiti "üles putitas". Mihkel tegeleb ainult kiitmisega. Heidy paneb veidi puusse, oletades, et esitatud laul on üks enim esitatud ka selle saatesarja jooksul. Kiitis Lõuna-Eesti loodust, peret ja muud. Rein karjus Halleluujat ja aamenit ning rääkis muud lolli juttu, nagu tihti ennegi.

Saame teada, et Oti pere jõulud mööduvad Hiiumaal mamma juures. Ott ise tuleb esitama väikest trummilööjat. Alustab vaikselt ja salapäraselt. Publik plaksutab rütmis kaasa. Esitus on väga enesekindel. Selle loo taust meenutab Eesti aegade parimaks lauluks tituleeritud "Koidu" oma. Tõeliselt heaks läheb laul alles kolmandast salmist, kui Ott registrit vahetab. Algus oligi tema jaoks veidi madal. Paraku tulevad hõisete sisse pisikesed "kuked", mis räägib närvilisusest.

Jõululaulu esitas Birgit kahtlemata edukamalt. Saalis olid siiski tohutud ovatsioonid, vaatamata pisiskesele vingerdusele hääles. Heidy kiitis Otti ning mainis, et ta ei jäänud alla mujal maal toimunud võistlustel konkureerinud lauljatele. Rein rääkis Brodwayst ja... tavarumalat juttu. Mihkel püüdis asja naljaks pöörata, lahendati mingi veel ka mingi ennustusega seotud võlakamm. Mihkel tõi esile 20-minutise Oti grillimise eelvoorus ega oleks uskunud, et Ott lõppvooru jõuab ja veel nii imeliselt laulab.

Mihkel arvas, et Birgitil õnnestus esimene voor paremini. Esinema pidid tulema Birgit Õigemeel ja Jana Kask, meile aga näidati toredat kommertsreklaami. Seda, mis ammu pähe kulunud ja ära tüüdanud on. Oleks siis veel midagi uut näidatud. Üks sekund seda reklaami maksab vist umbes 40 tuhat krooni. Ka on TV3 kole komme sama saate reklaamis näidata saates esinevate inimeste teisi reklaame. Seekord laulis Rein Rannap kellegi jõululuuletust, sageli reklaamitakse ka kontserti "Jõulukuul, Rannap ja Sibul".

Siiski anti meilegi võimalus osa saada Birgit Õigemeele uusimast hitist (mida muide esitas ka Marten paar saadet eespool). Huvitav oleks kuulda kohtunikke ka seda esitust kommenteerimas. Tõtt öelda on Birgiti esitus etem kui seda oli Marteni jäljendus. Jana Kask on aga mustas parukas, tegelikult üleni mustas... Samuti vajaks kohtunike kommentaare. Kui Birgiti esitlus meenutas möödunud sajandi diskotamist, siis Jana etteaste on võrreldav Annie Lennoxi etendusega. Kui nende laulude poolt võiks hääletada, eelistaksin ilmselt Jana oma.

Pärast esimest laulu heidab Jana endalt pika kleidi ja jääb tantsisklema mustas minis. Selgub, et teise laulu esitavad superstaarid duetina. Sanuti väga vahva! Nende hääled harmoneeruvad nagu tellitult. Laulupalade nimetusi ma siinkohal ei esita, kuna ei ole iial vaevaks võtnud neid pähe õppida ega näe nii kaugelt lugeda (istun ju vaadates telerist ca 7 meetri kaugusel). Jääb vaid tänada saate produtsente, kes meile võimaldasid lisaks reklaamile ka superstaaride esinemist. Võib tekkida vaid küsimus, mis toimus laval siis, kui meie raklaame vahtisime?

Birgit esitab oma seni parima laulu, "Blue". Daam on äärmielt kelmika naeratusega laval. Ka mõjub pruun kostüüm ta seljas selle laulu juures paremini kui mustad püksid ja jakk. Seda laulu ta ei laulnud kehvemini kui esimesel korral. Samas, Raimo terav kõrv tabas nüansse, mille tõttu ta nimetas eelmist esitust paremaks.

Rein tõlkis kantrimuusika maamuusikaks ja tõi paralleele Birgiti päritoluga. Igatahes pidi see olema kiitus. Mihkel oli ka rahul, laul kõlab Birgiti esituses imeliselt. Siiski mainis Mihkel ka Jana Kase ja Birgiti fantastilist duetti ja arvas, et Birgit Varjun sobiks sinna kolmandana suurepäraselt. Heidy leidis, et Birgitil on suur süda, et ta on maagiline inimene, kes suudab lihtsast asjast kunsti teha.

Ithaka-Maria intervjueeris Birgiti õde, kelle süda põksuvat hirmsasti. Kiitused, kiitused.

Oti "Kohtumistund" meeldib mulle seetõttu, et on ainus eestikeelne lugu, mis sel õhtul lavalt kõlab. Vist. Vähemasti ametlikult. Selleks lauluks on Ott hõbedasse ülikonda ja kollasesse pluusi riietunud. Jõululaulus oli ta valges ülikonnas. Jah, Ivo Linna ise laulab seda laulu lohakamalt. Temal puudus laulus selline pinge, nagu selle oskab Ott esile manada. Mulle meeldib Oti esituses see laul igatahes rohkem, ja seda juba teisel korral. Paraku jääb ka selle laulu esitusest mulje, et Otil on veidi "hääl ära". Aga meeldiv on see, et ta ei satu nende pisikeste "kukkede" peale paanikasse ning laulab samasuguse enesekindlusega edasi.

Mihkel lubas vaibumakippuvatel ovatsiooniel veelgi kauem kesta. Mihkel kiitis ka Oti esitust paremaks Ivo enda omast. Arvestades, et Ivo laulab teistest Eesti lauljatest miljon korda paremini, siis... Heidy kiitis eestikeelse laulu valikut ning jäi ootama Oti enda lugu Raadio 2. Rein rääkis kõrvakiilust juba kolmandat korda. Kiitis ka "virtoosset vokaaltehnikat".

Ithaka rääkis Oti emaga. Oti ema ei teadnud midagi sellest finaalist, kuid on sillas poja esitusest. Loodab, et Ott võidab. Mihkli arvates tegi Ott selles voorus puhta töö...

Taas tekib küsimus, mis toimub laval nüüd, kui meie raklaame peame vahtima? Oleks siis kasvõi üksainuski uus ja seni nägemata reklaam. Pärast teist pausi lendas Bond lavale. Ott Sepal on selja peal kiri "Ott" ja teisel möödunud hooaja saatejuhil, Märt Avandil, "Birgit". Neil on taas võimalus Heidy Purga kallal aasida. Ja muidugi luulenurk. Mingil ütlemata peenel kaalutlusel võeti nad pärast improviseeritud luuletust eetrist maha. Seejärel jõudiski kohale Maarja-Liis Ilus.

Lõpuks esitab Birgit AD/DC laulu, justkui spetsiaalselt Mihklile. Daam on end laulule sobivalt nahkkostüümi riietanud. Võimalik, et see on kohalike sätingute viga, ent tema hääl jäi pisut basskitarri varju. Mulle ei avaldanud see esitus erilist muljet. Võimalik, et põhjus peitub ka selles, et ma pole eriline AC/DC fänn. Kitarrisoolo oli palju parem kui laul. Kuid Birgitis on särtsu, ta maadleb seal mikrofoni statiiviga ja puha. Ovatsioonid saalis ei taha lõppeda.

Maarja peab aplausi katkestama. Kiidab Birgiti tõeliseks roki-tšikiks. Heidy soovitas mitte lasta Rannapil jõulutuuri ajal endale pähe istuda. Head artisti iseloomustab see, et kaotamata iseennast suudab ta panna unustama kuulaja... (ma ei saanudki aru, mille). Rein vaid kiidab mitmekesisust ja kõike muud. Võistluse «Mihkel otsib superstaari» nüüd Birgit võitis pärast Mihkli pikka ootust ja lubadust midagi AC/DC repertuaarist laulda.

Ott toob oma viimases etteastes välja suurepärase ballaadi. Seejuures mängib ta oma heale hääleulatusele. Sellised laulud näivad talle rokilugudest paremini sobivat. Kenasti sobib talle ka falsett. Salmide vahele hõikab ta midagi saali, mispeale too elavneb. Ma polegi seda lugu varem eriti tähele pannud... Ott demonstreeris ka oma võimast kopsumahtu, teenides selle peale muidugi ka piisavalt valju ning ovatsioonidega aplausi. Kaamera näitab paaril korral ema, kes oleks justkui koomas.

Heidy ei mäleta, et keegi oleks selle superfinaali ajal varem saalis püsti tõusnud, mis aga nüüd juhtus. Ott näib olevat mingist krambist lahti väntsutatud... Ta tänab Kaupo Karelsoni selle eest. Rein kiidab ka Oti universaalsust. Rock'n'Rollist kuni ballaadideni, pluss näitlejameisterlikkus. Mihkel teatas, et «Mihkel otsib superstaari» võit läks just praegu jagamisele. Ta oli vapustatud. Mainis, et selleks, et end maksma panna, ei peagi mööda lava ringi kargama...

Samamoodi kiitis ka Maarja. Ott seisis ja oli, kuid mõjus maagiliselt...

Evimata vähimatki kahetsust, kui Birgit võitjaks tuleks, hääletasin Oti poolt. Sama tegi ka Raimo. Ideaalne oleks, kui nad kumbki koguks võrdse hulga hääli ning see superstaari tiitel läheks jagamisele.

Remixivoorust võitis kollektiiv B2. Lubasin küll uurida, mida see võistlus enesest kujutab, uurisingi, kuid eriti pihta ei saanud. Ju olen vanaks jäänud.

Nagu tavaks, korrati taas juppe esitustest. Küll sel aastal oli alles kõrgetasemeline võistlus! Telefoniliinid sulgusid. Kahjuks ei tea me, kui palju helistati või sõnumineeriti.

Mihkel mainis samuti, et seekordne on olnud kõige edukam Superstaarihooaeg. Ta kiitis ligi sadat inimest, kes kõik on selle saate nimel töötanud. Kiitis peaprodutsent Kaupo Karelsoni. Mihkel ütles, et ta ei tea, kumb võidab. Maarja ei usu oma silmi, mis saalis toimub... Tema meelest pole üldse tähtis, kumb saab staariks, soovitas mõlemal edasi minna, hoida oma fänne. Heidy ütles, et inimestel on vaja mingit muinasjuttu, millesse uskuda. Sellepärast olevat see saade eriline. Tema süda kuuluvat jäägitult Märt Avandile ja Ott Sepale. Rein ütles ilusti, et täna ei lange keegi välja. Mõlemad on võitjad. Nii ei ennustanud ükski neljast, kumb tuleb võitjaks.

Lavale paluti eelmine võitja Jana Kask. Kõigil palutakse püsti tõusta. Kokku oli helistanud ligi 100 tuhat inimest. Rahvas otsustas, et superstaar on OTT LEPLAND!

Arusaadaval kombel lasti seekord võitjal oma laul laulda. Lõpuks esitasid kõik kümme finalisti Rein Rannapi laulu. Selle säting jättis kahjuks veidi soovida. Loodetavasti kuuleme seda peagi ka stuudiolindistuses ja selliselt, nagu see mõeldud oli. Sellest mustandist on aga aimata, et tegemist on päris huvitava hitiga.

Enne EOSS lõppu

2009-12-18T01:18:00.002+02:00

Ongi viimane võistlus, nn supervoor, paari päeva pärast käes ning uus superstaar teada. Mulle tundub, et laulude valiku järgi võiks selle vooru võita siiski Ott, kuna tema laulud on pisut mitmekesisemat laadi kui Birgitil. Pealegi ei laula viimane ainustki eestikeelset pala. Aga eks näeme.

OTI laulud

Roby Williamsi suhteliselt vähetuntud lugu "I Will Talk And Hollywood Will Listen".

Jõulupala: Charlotte Church "The Little Drummer Boy"

Seni parim laul, mille kohta ka Ivo Linna mainis, et Ott seda temast isegi paremini laulis — "Kohtumistund".

BIRGITI laulud

AC/DC - You Shook Me All Night Long

Jõulupala: Elvis Presley - Amazing Grace

Birgiti senine parim esitus oli kantripala "Blue".

Edevomeeter: 1824 / 5007

Viimane eelfinaal

2009-12-13T20:32:00.015+02:00

Tänased saatejuhid nägid välja eriti uhked. Ehkki nad küll ei moodustanud ühtset tervikut, olid kumbki omaette võttes äärmiselt uhkes riietuses. Ithaka mustas ja Tanel kirsipunases. Üks jääb täna kõrvale. Kas Marten või Birgit? Ott siiski ehk mitte?

Ott, One vision. Peab etteruttavalt mainima, et Queen on ka minu üks vaieldamatuid lemmikuid. Seekord on ka Otis liikumist ja jõudu, selle koha pealt ei tohiks kohtunikud nuriseda. Ta laulab laulu originaalist helistiku võrra küll madalamalt, ent teisiti see polekski tema puhul mõeldav, kuna ta hääl pole siiski päris Freddy Mercuri tämbris. Minu meelest on esitus igati tasemel, hindan maksimumiga: 10.

Õnneks ei lasta seekord laule ka jupihaaval, vaid praktiliselt täies pikkuses. Publikust kostab ovatsioone. Noormees ise näib samuti rahul olevat.

Mihkel nägi Otis esimest korda ambitsioone ja see meeldis talle. Maarja oli samuti väga rahul, kuna nägi kõike seda, mida ta varem näha on tahtnud. Rein oli samuti rõõmus, et Ott on lõpuks üles ärganud, justkui enne lavale minekut oma laksu saanud, millest oli eelmisel korral juttu.

Rahelile, Oti fännile, meenutab Ott maailmastaari.

Marteni naer "Virmalistelt". Marten aktsentueerib sõna "naer" pisut erinevalt Jaak Joalast, ent iseenesest ei jää tema esitus millegi poolest originaalile alla. Saatetüdrukute ajal laulab ta veidi vaiksemalt, mis annab sellele laulule hoopis uue nüansi. Minule väga meeldib ja ma hindan ka selle esituse maksimumiga: 10.

Aplaus jääb õige veidi alla Otile osaks saanust. Maarja kiitis Marteni väljanägemist ja noormehe oleku kokkusobimist laulu sisuga. Rein oleks oodanud pisut enam särtsu. Mihkel kiitis, kuna Marten oli loole lähenenud nagu filmi "Sügisball" loojad.

Danii arvas, et Marten on Vaiko Eplikuga sarnane, kuid Marten meeldib rohkem ning sobib hästi lavale.

Birgit oma Garry Moore'i looga. Kitarrisoolo, veel loo alguses, on tasemel. Birgitile ei sobi kaugvaates roosakas puhevil põlvini kleit. Lugu on hea, esitus samuti. Aga, nagu kohtunikud ka eelmisel korral ütlesid, polnud siin enam midagi uut. Birgit oma endises headuses, polegi kuskile paremaks minna. Ehk see üllatuse puudumine sunnib mind hindama teda veidi madalamalt, hinne 9.

Kahjuks ei näidata meile kitarristi nägu, rääkimata tema tutvustamisest. Rein ütles, et blues sobib neiule väga hästi. Rikas, tihe ja sensuaalne hääl sobib tema meelest väga hästi just selle stiili esitamiseks. Mihkel kiitis selle erakordseks, kummati on neiul üle 39.2° palavikku. See olla fenomenaalne, mitte üksnes tänase õhtu parim lugu... Tutvustas ka Lauri Joametsa (kitarristi). Maarjagi arvas, et blues on täpselt see, mis Birgitile sobib. Haigus ehk mängis selles osas hoopis esineja kasuks.

Laura arvas saatejuhi küsimise peale, kas üks naisterahvas saab kahe mehe vastu, et Birgit saab vastu küll, kuna tüdrukud olevat ikkagi lahedamad kui poisid. Tema meelest pole Eestis ühtegi teist rock-lauljat.

Ott ja Sandra ning "Rändajad". Seekordne esitus algas klaveriga ning harjumuspäraseid keelpille üldse sisse ei toodud. Ott alustas ülivaikselt, seekord heledas ülikonnas. Imeline aranžeering. Teise salmi laulis Sandra samas võtmes. Seejärel tuli fantastiline duett, mis tõi mulle klimbi kurku ja ajas ihukarvad turri. Mitte õudusest, vaid fantastilisest koherentsusest. Vähemasti oli tegu reaalse duetiga. Hinne 10.

Ovatsioonid ei taha saalis vaibuda. Mihkel torkas, et valik oli hea, imekaunis laulupartner... Mihkli maitse jaoks meenutas see veidi seebiooperit, kus justkui armastajapaar oleks teada saanud, et nad on vend ja õde. Maarja aga oli peaaegu sõnatu. Seekord suure põnevusega hinges. Maagline omavaheline elekter, väga äge. Reingi kiitis huvitavat ja mitmekülgset lahendust. Otil õnnestuvatki tema sõnutsi kõige paremini just romantilised esitused.

Sandra õppis Otilt, et too on vokaalselt väga võimekas, mida oligi hea eeskujuks võtta.

Marten ja Vaiko Eplik koos Beatles'ite musträstaga. Alustas Vaiko. Mu meelest on see laul veidi vanamoodne. Kui ekraanile mitte vaadata, on nende hääledki väga sarnased. Eplik mängib väga hästi kitarri, Marten aga siristab vilelindu. Põnevama soolo, kui selles ülivanas loos sellist kõrgendatud häälega hõiset üldse võibki välja tuua, võtab Vaiko enda kanda. Sobivad kokku küll, justkui üks inimene oleks kaks korda enda hääle linti laulnud. Hinne 8.

Maarja süda olla peksnud laulu kuulates väga kiiresti. Mehed olid ka ühtmoodi riides, mida mina algul tähelegi ei pannud. Nad ei esitanud rahvale meelepärast laulu, vaid jäid endaks. Rein kiitis, et tegu on kui kaksikutega, kel ka hääled sobivad ideaalselt. Mihkel kiitis samuti suurt kokkusobivust, ent nägi samas kahte täiesti erinevat isiksust. Ta küll ei põhjendanud oma eriarvamust.

Vaikot teeb tõsiselt kadedaks see, et Martenil on lokid. Õigupoolest ta veel ei osanud vastata, mida ta kadestab. Mis iganes saates ei juhtuks, Marteni puhul on see igal juhul alles algus.

Birgit ja Erik Meremaa ning nende kangelane. Piinlik tunnistada, kuid Eriku nime pole ma endale varem iial teadvustanud. Laulmas olen teda muidugi kuulnud, tunnen ära hääle, kuid mitte mehe. Birgiti laul jäi palavikule veidi alla. Vähemasti salmi esimeses pooles. Erik laulab lava teises otsas. Esialgu erilist duetti ei moodustu. Laulu keskel kõndisid lauljad keskele kokku ja laulsid paar stroofi ka koos. Kahjuks oli ka siin aeg-ajalt tunda, et Birgiti hääl läheb vahepeal "ansamblist" välja. Refrääni mitmeid kordi korratav lõpuosa kukub päris kena duetina välja. Siiski väga tubli, hinne 9.

Reinu võttis see esitus päris sõnatuks. Kõik naislauljad on seni tema meelest olnud popp-lauljad, ent Birgit on kindlasti rocki esindaja. Birgit oleks Mihkli meelest võinud kutsuda kelle iganes endaga koos laulma ja nad ilmselt oleksid ka tulnud, kasvõi Tõnis Mägi. Mihkelgi mainis, et ehk oli Eriku valimine partneriks veidi kentsakas, kuna teda eriti ei tunta. Tegelikult aga oli ta lootnud, et teda ennast kutsutakse. Sai aga aru ka sellest, et Erikul on pisut rohkem juukseid, mis pidigi peamine põhjus olema. Maarjagi vaid kiitis.

Defitsiidi ja delikatessi vahepeal on Birgit, arvas Erik. Eesti olla nii pisike, et kunagi varem polevat Birgitisugust olnud... Selline veidi segasevõitu jutt. Mihkel igatahes arvas, et ka duettide osas pani Birgit koos Erikuga koha lõppvooru kindlalt kinni.

Mina hääletasin Oti poolt. Birgit on ka imeline, kuid tõepoolest oleks hea vahepeal ka mõnd mees-superstaari näha. Mitte et see nii või naa alles nädala pärast ei selguks. Sellised kitsad stiilijoone ajajad pole mulle kunagi väga meeldinud, nagu seda on Vaiko Eplik ning temaga võrreldav Marten.

Pagan, ka kordusjuppidest jääb kindel mulje, et kõik kolm on väärt esikohta. Superfinaalis saavad olla siiski vaid kaks. Mul pole tegelikult vähimatki ühegi kombinatsiooni vastu. Kuid mul oleks ilmselt kõige vähem kahju Marteni lahkumisest.

Saate käigus selgus ka, kes on üllatuskülalisteks superfinaalis. Need olevat saatejuhid ise. Huvitav, kas meieni ka nende etteasted kantakse või peame selle asemel kommertsreklaame nautima? Lõbusa õhtu kohustuslik osa on TV3 ja selle 20-minutised reklaamid, nagu teatas tabavalt hääl omareklaamist.

Superfinaalis tuleb võistlejail laulda enda võidulugu (millega teised teda saaksid meenutada), siis senine parim lugu ja kolmandaks üks jõululugu.

Ott pole endas seni kahtlema hakanud, seda ka vaatamata kohtunike aeg-ajalt kostunud kriitikale, ning arvab, et kõik kolm on superfinaali väärilised. Marten ei ole kindel, et end täna superfinaali laulis. Birgit loodab, et tema sugu annab talle teatavaid eeliseid ning superfinaal tundub talle käegakatsutav.

Kohtunikud peavad ennustama. Mihkel on valikuga hädas, kuid pakub keerutades, et järgmisel nädalal on meil finaalis üks võimekas nais- ja üks võimekas meeslaulja. Maarja on samaraskes seisus ning jätab lõpuks valiku hoopis tegemata. Pärast pisikest pahandamist Maarjaga, kes kokkuleppest kinni ei pidanud ning oma ütlust muutis, arvas Rein, et tema suur lemmik Birgit peab lahkuma, ent loodab, et saab temaga teha veel sel aastal koostööd.

Saaliski seistakse otsuse ootel püsti, mis on omamoodi fenomenaalne. Seekord kedagi ette ei kutsuta. Televaatajate otsuse tegemisega viivitatakse. Selgus, et Ott laulab superfinaalis. Teised kaks läksid siiski saatejuhtide vahele oma otsust ootama. Superfinaalis laulab Birgit. Nagu ma ka hellalt lootsin, langes Marten välja.

Tema lahkumislaulu eel lasti Queeni "Champions". Marten laulis uuesti "Naeru" Jaak Joala repertuaarist ega teinud seda kehvemini kui esimesel korral. Pigem isegi veidi paremini. Küllap jätkub temagi lauljakarjäär, ehkki vast mitte nii laia auditooriumi ees kui seda superstaarilt oodatakse.

Spordist

2009-12-11T21:45:00.004+02:00

Minu tegevus haakub spordiga vaid kahes nüansis. Üks neist on mitmesugused lauluvõistlused, nagu selles blogiski tublisti kajastatud («Eesti otsib superstaari», lüh. EOSS). Teine osa on aga seotud spordiga, kus musklite asemel kasutatakse ajusid. Pean silmas eelkõige olümpiaade.

Täna sain just teate ühelt meie meeskonna juhilt, et rahvusvahelisel loodusteaduste olümpiaadil Bakuus olla läinud meil suhteliselt tasavägiselt. Eesti noortest oli saanud vaid Jaan Toots hõbemedali, ülejäänud viis aga pronksmedalid. Ilma vist ei jäänud keegi. Hea seegi. Kogu võistkonna kohta vt vastavalt kodulehelt.

Osalejad polnud rahul olnud korraldusega, kuid lõppkokkuvõttes oli tulemus siiski etem kui muidu.

Vapralt vinge on muidugi ka see, kuidas erinevatel olümpiaadidel asjad on korraldatud. Omal ajal EBO, IBO ja TKB-ga tegeledes sain ma TK-st piki pead selle eest, et IBO-l said meie noored vaid üksikuid pronkse. Paraku seal vaid 60% medaleid jaotataksegi. Ning kui osalejaid maid on 60 ringis, on pisikesel Eestil raske vastu seista Hiinale, USAle või Venemaale, kus lapsi on valitud miljonite hulgast ning läbi aasta spetsiaalselt treenitud. IJSO-l jagatakse aga medalid vist 100% osalejaist.

Enne EOSS lõppvooru (VIIII)

2009-12-10T21:17:00.005+02:00

Propsis ennustas esikolmiku juba 23. oktoobril, millest on juttu sellegi ajaveebi sissekandes Supereelarvamuslikult, mis minu puhul erines ühe persooni poolest.

Tõsi, vaekauss Anise ja Marteni vahel kaldus mul juba õige pea viimase kasuks, kui Anis kippus oma kriiskamisega pisut üle pingutama, Marten aga üha vähem epliklik paistis. Vahetult enne Anise väljajäämist arvasin veel siiralt, et pigem langeb Marten.

Getterit pidavat me nägema peagi muusikalilavadel. Eks enamik saatest lahkunuid ole oma plaate välja andmas või oma ansambliga tuuritamas. Ja sellest on ainult hea meel. Isegi Kasatšoki-Jüri olen ma näinud saates «Lõuapoolik», mitte et see küll olnuks nüüd piisavalt kohane võrdlus.

Vahva, et superfinaali oodatakse ka möödunud hooaegade superstaare. Priit Pullerits oli võistlejatega läbi viinud põneva meediateemalise koolituse. Ainsana polnud rahul Ott, keda meedia oli Getteriga paari pannud. Samas tunnistas Pullerits, et Ott on mees, kel oleks ajakirjanikele kõige rohkem huvitavaid lugusid rääkida.

Birgit Õigemeel koos Tanel Padariga "Jõulupuudutust" esitamas. Tanel rääkis, et ka järelejäänud finalistid võetakse jõulutuurile kaasa. Saatest tutvustati põgusalt ka laule, mida noored kirikus esitavad.

Minikontsert anti Tallinna Kaubamajas ja fänne jagub kõigile. Birgit kiitis flaierit, millele ta autogramme kirjutas. Marten oli oma flaierile joonistanud mureene, kaelkirjakuid ja tundmatuid loomi, lisaks esiküljele antud autogrammile.

Kolsar rääkis PowerHit raadio remix-võistlusest, mille tähendusest ega olulisusest ma pole aru saanud, ilmselt peab vaatama Power Hit Radio kodulehelt. Igatahes pidi võitjad välja kuulutatama 20. detsembril.

Hortese aianduskeskuses tehti lastekodulastele piparkooke ning valiti jõulukaunistusi.

Hakkamasaamist enda lauludega kommenteeris Ivo Linna, kiites Getterit, kes suhtub asjadesse tõsiselt. Ott laulnud Ivost pareminigi, kuna omab suuremat hääleulatust. Birgit läinud alt kas pabistamise või millegi muu pärast, kuna laul oli kohati mustavõitu. Martenile olla valitud laul paras väljakutse. Ta sai selle looga väga hästi hakkama, kohati küll veidi üle pulbitsedes.

Mikk Saar ja Jana Kask avaldasid oma arvamust. Mikk soovitas Birgitil harjutada vaikset laulmist. Jana aga soovitas tal olla veidi dirty, kes peaks lavale minema kui oleks see viimane kord elus. Mikk arvas, et Marten võiks ka lavakasse õppima minna, kuna temas on palju näitlejalikkust. Jana jaoks on ta samuti eriline — kas hull või hea näitleja? Lootis, et võtab järgmisel korral sellise laulu, millega annab "kõigile peksa". Oti kohta arvas Mikk, et ta on ülihea häälega, laval ehk vaid veidi igav. Janagi arvas, et Otil on puudu see, mis Martenil olemas on. Rääkis mingis energeetikast, mida Otil pole. Vaatamata tema superheale häälele.

Eeloleval pühapäeval on aga oodata ka duette. Kõigi kolme võistleja telefonikokkuleppeid oma laulukaaslasega näidatakse ka saates.

Ott valis oma duetipartneriks Sandra Nurmsalu ning lauluks 2009. eurolaulu "Rändajad". Birgit plaanib koos Erik Mermaaga laulda Nickelbacki laulu "Hero". Marten valis oma partneriks Vaiko Epliku, kellega laulda Beatlesite laul "Blackbird". Üks põhjusi oli ka see, et sarnasust näha.

Pühapäevane teine lugu on "minu vanemate lemmiklaul". Oti laulu valis ema, selleks oli Queeni "One vision". Birgiti isa lemmikuks oli Garry Moore'i lugu "Still Got the Blues". Marten aga valis oma ema lemmikloo, Virmaliste "Naer". Originaalis laulis seda Jaak Joala. Marten oli valikuga väga rahul, nagu ka teised võistlejad.

Marten arvas, et välja võib langeda Birgit, kuna ta on ka Delfi portaalis kõige väiksema punktiarvuga. Ott ja Birgit aga arvasid, et välja võib langeda Marten. Otti ei pakkunud ükski. Birgit osaliselt soovis seda, kuna Marten on temale liialt suur konkurent, Ott aga arvas, et ehk pole Marteni stiili austajaid kuigi palju.

Oti laulud

Birgiti laulud

Marteni laulud

Kui üksnes laulude põhjal otsustada, on pühapäevaseks võitjaks Ott ja lahkujaks Marten.

Edevusskaala: 1711/4709

Maksud pealinnas

2009-12-09T19:45:00.003+02:00

Kuulates uudistes (mis endiselt siiski peamiselt pealinna-asju edastavad), kuidas linnapea Edgar Savisaar kavatseb 1. juulist kehtestada pealinlastele mitmeid makse, sealjuures 1% käibemaksulisa ning 500...1000-kroonise paadimeetrimaksu, jääb üle vaid parastada valijaid, keda need maksud suuresti puudutavad.

Meenub ka millagine teleintervjuu, milles üks pealinnatädi maamaksu tõstmise peale ohkas, et ehk oleks Savisaarel targem kehtestada juba ka õhumaks. Kuna mitte kõik pealinlased pole maaomanikud, siis need kõik ka maamaksu ju ei maksa. Aga õhku hingavad kõik, siis kõik ka maksku.

Minul tuli aga idee, pakkuda välja keremaks. Näiteks mingi 10 krooni kilolt kuus. Kes on pisike ja õbluke, maksab vähem, kes aga suur ja paks, maksku ka vastavalt rohkem. See oleks muidugi kõige valutum ja ühtlustatum maks üldse, ei mingeid vangerdusi ega vingerdusi.

Ka ühistranspordis võiksid sedalaadi maksud kehtida. Olgu siis pileti hind arvutatav massi ja teepikkuse korrutisest. Näiteks, kui kodanik soovib sõita 80 kilomeetrit ning tema kehamass on 70 kilo, on pileti hinnaks 5600 senti. 30 kilomeetrit sõitev 100-kilone mehejurakas maksku aga 3000. Asi see siis organiseerida: igasse ühissõidukisse kaal! Esimesele astmele, kohe sissepääsule ette. No ja kui inimesel on endaga kaasas pagas, siis otse loomulikult maksab ta samadel alustel ka pagasi eest.

Pisut komplitseeritum oleks iga bussi sissepääsu juurde seada veel ka pikkusemõõtur. See oleks juba projekt ajaks, mil MaSu otsa saab. Las siis õitsengu ajal valitsegu kui kommunism. Bussisõit on kõigile normaalkaalulistele nullkoefitsiendiga, ent kelle KMI (kehamassiindeks) ületab normi, maksku täie rauaga.

Tasu hea idee eest paluksin üle kanda enda kontole.

EOSS seitsmes finaal

2009-12-06T20:32:00.027+02:00

Väga soliidsed Marten ja Birgit ning estraadilikumad Getter ja Ott asusid lavale. Ka nais-saatejuht on seekord esinduslikult tibukollane. Siis tutvustatakse meile finalistide Soome-reisi. Kohtunikudki on kenasti reas. Mind härib, et saatejuhid nimetavad Ivo Linnat iffiks, mis tuleb vastavast keefiirireklaamist. Maarja-Liis nimetab teda kenasti siiski Ivoks.

Marten ja tema luigelaul. Kas ka ülekantud tähenduses? Kipub häälest ära olema, teeb kentsakaid hääli, mispele omakorda manab kummalisi nägusid. Laul on originaali tubli muudend, mis on originaalist veelgi kaugemal kui GMO tomat metsikust. Mulle see versioon eriti ei meeldi. Kuid esitus on siiski tublipoolne, hinne 9.

Mihkel kiidab loovalikut. Rein Rannapi laul, mida raske laulda on. Seni on sellega hakkama saanud vaid Maarja. Nüüd lisandus nende hulka ka Marten. Ka Maarja kiidab, nimetades möödaminnes iffi. Rein lausa kogeleb ja kiidab. Rein räägib ka oma muusikapalade loomisest, mille puhul ta lauludele siiski ka kaasa laulvat. Seda siis Mihkli jutu peale, kes kahtlustas, et helilooja klimberdas vaid klahve ega mõelnudki sellele, kuidas sellist laulu ka laulda oleks.

Marteni vastus küsimusele on seekord asjalik, kus ta mainis, et esiteks võttis kuulda iffi ja teiseks lootis vana laulu kuulsaks laulda.

Birgit sülitab alla tuult. Ivo kiidab ette laulu erinevat fraseeringut. Birgit näeb seda laulu esitades väga soliidne ja nägus välja. Refrääniosa laulab veerand noodi võrra originaaliga võrreldes kõrgemalt, mis teebki laulu omanäolseks. Ehkki siiski meeldis see laul mulle Ivo esituses rohkem. Kahjuks lastakse vaid pool laulu laulda. Hinne 8.

Maarjat on pisut kurvastanud, et saade saatelt on ta samale tasemele jäänud. Miskit jäi puudu, kas emotsionaalsust või sisseelamist. Ootused on kõrgemad. Rein arvas, et oli väga hea, aga loo kohta ei osanud midagi tarka öelda. Mihkel aga kiidab, et see olevat üks parimaid eestikeelseid laule üldse, mis on rabavalt geniaalne ning Ivo Linna enda kirjutanud. Kiitis esituse väga heaks ja dünaamiliseks.

Birgit teab Ivo Linnat väga väikesest saati ning nende pere on teda alati austanud.

Ivo juhatab laulu sisse arvamusega, et ka noor daam võib seda laulu laulda. Jutt siis nimelt Getteri pihlapuudest. Et laul on eestikeelne, siis ei häiri neiud kandiline inglise keel. Väga kena punase kleidi ja naerunäoga neiu. Osa kõrgemaid noote jääb ehk pisut tuhmiks. Kuid sellele vaatamata laulab selle loo eeskujulikult. Hinne 10.

Rein leidis, et see laul sobis Getterile paremini. Kena ja lihtne esitus. Mihkli meelest oli see laul kuidagi väsinud. Maarjale aga meeldis see väsimus hääles, mis muutiski hääletooni mahedamaks. Samas aga noomis, et see väsimus ei tohi lavalt välja paista.

Getter arvas, et eestikeelne laul läheb eestlastest kuulajatele südamesse.

Ott väärika kohtumistunniga. Ivo kiitis, et Ott valis selle hea harmooniaga laulu ise. Ott tahaks Ivo meelest end kõigile valjusti kuulutada ja arvas, et see lauluvalik on õige.

Oti esitus ei esine liiga palju originaalist. Samasugune ivolinnalik kärin hääles ja puha. See on üks minu lemmiklaule, vähemasti Ivo Linna repertuaarist. Pisikesed lisavigurid viisis lisavad vaid rammu. Hinne 10.

Publiku ovatsioonid on võimsad. Mihkel leidis, et Ott peab lausa viisigi. Ühest küljest nimetab ta vokaaltehniliselt valgusaastate kaugusel olevaks teistest konkurentidest, ent tema laval olemine ei ole veenev. Publik polevat lahingusse tõttav väesalk, neisse ei maksaks nii kramplikult suhtuda. Maarjagi mainis, et kas seda pinget peab laulus nii palju olema. Siirust ja pehmust jäi väheks. Ka Rein mainis, et seesmiselt jäi Ott eemalolevaks. Kiitis taas kord raginaid ja kähinaid hääles. Justkui ragisemata ei saakski laulja olla.

Ott kiitis Ivo kasulike ja tarkade näpunäidete eest. Näiteks ka helistiku osas. Ott lisas, et on liiga närvis, et enamat lisada.

Marten on järgnevalt moonduja. Teiseks lauluks on noormees end husaariks riietanud, huvitavas punases kuues. Kuid vokaalne osa on siiski kaunis epliklik. Minu meelest see laul talle erilti ei sobi. Laul ise on ka kaunis mage. Hinne 7.

Maarja katkestas aplausi ja kiitis väga heaks loo valiku. Ka mainis, et Marten ei vali alati mitte kõige turvalisemat lugu ning näeb temas head mitmepalgelist artisti. Rein kiitis põgusalt. Mihkel kiitis ka suurepäraseks. Lisas veel, et lihtsam olevat Kalevipoeg pähe õppida kui selle laulu sõnad.

Martini vend Tanel arvas, et laul oli enamvähem suurepärane. Näis olevat oma lugu, mitte paroodia, nagu ta algul kartis. Marten on kartmatu tüüp, mõnes mõttes mõtiskleja, ent kui midagi välja mõtleb, siis teeb ära ka.

Birgiti Sober meenutab esmasel silmamisel sõna "sõber". Birgit tahaks olla nii tubli, et olla paar head hitti välja lasnud. Laulab istudes. Taas küll mustas, ent sedakorda jaki ja pükstega. Tema laulu kohta võiks täpselt ette ennustada kohtunike nurinat: ei mingit edasiminekut. Aga siin polegi kuhugi enam edasi minna. Esitus oli suurepärane. Hinne 10.

Rein kiitis suurepäraseks. Hakkas mõtlema, et ehk on keeles asi, mistõttu neiu ei oska eesti keeles ättitjuudi lisada. Mihkel aasib selle kallal veidi. Mihki klaaskuul ütles talle, et Birgitist võiks vabalt saada superfinalist. Maarja jaoks jäi aga tema enda eripara väheks. Ootas, et Birgit tõuseks toolilt püsti, et lisanduks isikupära.

Birgiti õde Kätlin ei tunne Birgiti esinemiste pärast hirmu. Talle meeldisid mõlemad esitused, ehkki esimene meeldis rohkem. Birgit oli eestikeelsesse loosse pannud oma hinge. Teda mittetundvad isikud ei pruukinud Kätlini meelest seda märgatagi.

Getter oma "häpiga". See olevat õnneliku inimese lugu, nagu neiu ise kommenteeris. Oma esimest hitti ta ei oska veel ette kujutada, igatahes peaks see neid kohe kummitama jääma.

Ütlemata kenas mustas kleidis. Alustab laulu rahulikult ja vaikselt, kusjuures ma ei kuulegi tavapärast kandilisust inglisekeelses häälduses. Võib olla on mul midagi kõrvadel viga, aga see laul kukub Getteril väga hästi välja. Ehk tõesti kõrgemad noodid on hellalt teravamad kui olla võiks. Hinne 9.

Mihklile meenus tema lapsepõlv seoses Brežnevi surmaga ja et tookord teinud ta oma esimese sigareti. Kuid see tema õnneliku inimese laul ei olnud muud kui leinaline, vaatamata sellele oli tema meelest esinemine väga soe. Maarja ütles, et üldmulje oli hea. Nägi ka momente, mida sooviks edaspidistes esinemistes näha. Hetkel ei olnud sellest loost päris üle. Reinul pole midagi naiivsuse ja lapsepärasuse vastu. Aga probleeme tekitab, et suurte inimeste laule lauldes kostab lapsehääl läbi. Sellele vaatamata olevat tal ees suur tulevik.

Getteri lauluõpetaja Ele arvas, et laval tuleb olla ise. Seega ka Getter peaks valima lood, millest ta on üle. Siiski talle neiu esitus meeldis. Sellise überandeka lapse pärast tulevad sageli pisaradki silma, lisas õpetaja Ithaka ärgitusel.

Ott ja tema ameerika iidoli lugu. Artistil on hitti vaja, et end paremini müüa, arvas Ott.

Ka Ott on teiseks lauluks oma punakirjalisest T-särgist pintsaku all loobunud ning asendanud selle triiksärgiga. Laul iseenesest pole siiski kõige erilisem lembelugu, mis peas kummitama jääks. Vähemasti mitte mulle. Kuid laulupoolsele osale ei oskagi midagi ette heita, ka pikad noodid veab ta ühtlaselt kerge kärinaga hääles välja. Hinne 10.

Maarja noomib, et iga laulja peab mõtlema sellele, mida ta tahab öelda. Kuid lugude võtmisega ei julge ta riske võtta. Lauluhääl on suurepärane. Ootab pahvikslöömist. Reinulegi meeldis Ott palju rohkem, nähes ka temas väsimust. Pakub, et enne lavale minekut võiks olla psühholoog. Kui Rein oleks psühholoog, annaks Otile vastu kõrvu. Tark mees Mihkel ütles, et see oli EOSS ajaloo parim esitus.

Oti tädipoeg Karl-Erik arvas, et Oti esimese plaadi stiiliks võiski olla selline, nagu viimatilauldud laul.

Ka Raimo on sama meelt nagu mina, et täna peaks laulude esituse põhjal välja kukkuma Marten. Hääletasin Oti poolt. Muudest viguritest meie pere osa ei võta.

Minu keskmine hinne Martenile oli 8, Birgitile 9, Getterile 9.5 ja Otile 10.

Pausi ajal mainis Propsis kõige nõrgemaks Getterit. Loodame vaid, et ei tule mõnd negatiivset üllatust ning välja ei lange kumbki ühisfavoriitidest.

Suurepäraselt läks kaamerapilt kutsungi aplodeerivatelt joonistelt üle saalis plaksutavatele kätele. Järgmisel korral lauldakse duette koos tuntud lauljatega, nagu teadsid saatejuhid kuulutada.

Marten arvas, et enamust ei mõjuta kohtunike kriitilusus häälte andmiste osas. Birgit ütles, et on olnud paremaid saateid ja paremaid tundeid: ta ei tunne end liiga ebakindlalt, kuid mitte ka nii kindlalt nagu peaks. Getter peab pingele hästi vastu. Ott pidas vanaema juures Hiiumaal käimist väga värskendavaks.

Kohtunikud ennustasid lahkujat. Mihkel arvas, et lahkub Getter. Maarja arvas, et võitjad on kõik, ent lahkuma peab Birgit. Ka Rein arvas, et lahkuma peab Getter.

Lavale "kohtunike ette" kutsuti Birgit ja Getter, lahkuda aga tuli Getteril. Korduslauluga ta hakkama ei saa, kuna tean seda omast käest, kui raske on laulda, kui "nutt on kurgus".

Enne EOSS lõppvooru (VIII)

2009-12-06T19:45:00.004+02:00

Tänased laulud on ritta pandud TV3 kodulehel.

Saade tõotab tulla huvitav ja meeleolurohke, mitte et ma usaldaksin siin toodud järjestust. Ehkki Ivo Linna varasemate laulude originaale pole just kuigi kerge leida. Tõsi, mul on mitmeid Ivo Linna vinüülplaate, ent egas see tänapäevastes tingimustes palju ei päästa.

1) Marten: Luiged läinud, lumi maas
Tutvustuse lisamine on raskendatud.

2) Birgit: Sülitan vaid alla tuult
Birgiti puhul ei paneks ma imeks, kui ta selle laulu imekenasti esitab.

3) Getter: Taas punab päiksekiirtes pihlapuu

Paraku pole sellele imekenale laulule videot. Vähemasti mitte Ivo Linna esituses. Kuid teistes esituses see mulle ehk ei meeldikski.

4) Ott: Kohtumistund

Äärmiselt ballaadlik rokipala. Peaks olema Otile vägagi sobiv.

5) Marten: Birgit Õigemeel - Moonduja

Birgiti laul on küll uus ja uhke, ent ma ei arva, et see eriline hitt oleks. Ehkki ma pole ka eriline otsustaja. Näis, kuidas Marten selle ette kannab.

6) Birgit: Pink - Sober

Tundub Birgitile sobiv olevat, seda enam, et see esitaja üks tema lemmikuid näikse olevat.

7) Getter: Leona Lewis - Happy

Huvitav hitt. Eriti selles mõttes, et ma polegi seda lugu nagu eriti tähele pannud. Tõsi, eks ma asu ka raadiokanalitest enamasti kaugel ning MTV asemel eelistan TV3.

8) Ott: David Cook - Light On

Siinne videoklipp on kergelt öeldes kummaline, kuid ma valisin selle spetsiaalselt sellise. Lauluosa ise algab siin peale alles 1:40 peal. Otile täiesti sobiv laul, mu meelest. Laul ise pole minu jaoks veel hitt.

Veel veest

2009-12-06T17:54:00.005+02:00

Millalgi üksjagu aega tagasi lubasin teha kokkuvõtliku loo selle teatud kihtkondades kurikuulsaks saanud kaheosalisest filmist «Vesi».

Etteruttavalt peab mainima, et täna pole veel see päev. Alustasin küll uuesti filmi esimese osa ülevaatamist, ent ega sellest head nahka ei tulnud. Pisikese osa algusest vaatasin ära, leidsin mitu vastuolu ning — loobusin.

Loomulikult räägib filmi sugereeriva häälega lugeja vee imelistest omadustest, selles, kuidas keegi hiina tark juba mitme tuhande aasta eest olevat kirjutanud, et vesi on väga pehme ja väga tugev, vastavalt vajadusele, ja nõnda edasi.

Muidugi imestati selle üle, et vesi olla ainuke aine Maal, keda esineb nii tahkes, vedelas kui ka gaasilises olekus. Pealegi olevat ta äärmiselt hea lahusti ja puha. Ühesõnaga, kena ülevaade teadaolevatest õpikutarkustest. Vee olekuid õpitakse juba I-II klassis, lahustumist V klassis. Seega on laialdase teemat tabavate isikute hulk garanteeritud.

Vesi olevat ka ainus, keda esineb üksnes meie planeedil ning vastust küsimusele miks nii, teadvat vahest vaid tema ise. Sellega lisatakse peen salapärasuse loor ning lootusesäde, et ehk saab filmi vaatamisel ka sellele küsimusele vastuse (näiteks ehk on veele teostatud süvaintervjuu). Vee isiksustamine ja "temaks" nimetamine on muidugi omamoodi naerukoht.

Veel olevat suisa imeomadused, näiteks idaneva nisuvõsu sees tekkivat 400 at suurune rõhk. Ka see seostub relevantsete kogemustega igapäevaelust: enamik meist on ju näinud läbi asfaldi tungivadi võililli vms.

Vesi nii ja vesi naa: vesi kui suurima pindpinevusega aine üldse. Kõige selle vahele on intervjuud erinevate "teadlaste" ja usuisadega.

Kuid minu tänase sissekande mõte oli hoopis selles, et esile tuua üks tõeliselt omapärane igapäevanähtus, millele mul küll on seletus, kuid mis sobiks selle filmi stiilis tõeliseks imeks tõsta.

Näiteks vesi kui kulinaarne objekt. Mina kui suur lahustuva kohvi tarvitaja tean, et kui vesi keema ajada ning mitte oodata, kuni see veidi jahtub, saame üsna kõrbemaiselise rüüpe. Olgu vahelduseks mainitud, et ma joon oma hinnaklassist kõige kõrgemaklassilist kohvi, mis on aromaatne ja kofeiinirikas, olgugi et moes on väita, justkui lahustuv kohv ei kõlbaks üldse juua. Muidugi ei kõlba odavad purud (nt veneaegne india BON-BON või teised rastvoriimajad).

Kui aga vesi jahtuda lasta, siis lahustub kohv suurepäraselt ning annab hea maitse. Külmas vees lahustunud kohvil ei ole kuigi tungivat aroomi. Aga kui samajaheda kraaniveega kohv valmistada, tekib lahustamisel kohvi pinnale vaht ning tulemus pole kuigi maitsev. Kas mitte siitki ei annaks arendada teemat, mis algaks sõnadega vesi teab täpselt... Põhimõtteliselt kipub kogu see «Вода» olevat kokku kirjutatud samas stiilis, laveerides seniste õpikutarkuste, unustatud teadusteadmiste ja müstika vahel. Film ei erine ülesehituselt millegi poolest tavalistest ameerika filmidest sarjast «The Universe», ent selle teaduslik külg on küll enam kui kahtlane, mis teebki filmist dokumentaali asemel usupropaganda.

Rindeteated (1204-15)

2009-12-04T14:46:00.005+02:00

Tegelikult on lood nüüd sedasi, et olen poole kohaga tööl TÜKI-s. Pool tükki on ikkagi parem kui tühjad pihud.

Sellega seoses on mul garanteeritud pidev kirjavahetus õppeasutustega, uue kodulehe tegemine ja arendamine, telefonikõned TT-lt ja kolleegidelt.

Näiteks helistati eile kusagilt raamatupidamisest, et minu kuluaruanne tuleb ümber vormistada lähetuseks ning bensiinitšeki asemel tuleb esitada hoopis lähetus. Mulle saadetakse kirju sisepostiga ja puha.

Kolmandat korda parimaks õppejõuks kuulutatud UK helistas mulle eile küsimusega, et kas ta tohib faksi külge kleepida paberi minu mobiilinumbriga, kuna inimesed küsivat mind sealt. See pole ka ime, kuna Koosseisude tabelis on aegade hämarusest ikka veel Vanemuise tänava faksinumber, mida ei õnnestu muuta ka vaatamata mitmetele vastavatele katsetele.

Nurgakabinetti mulle Chemicumis ei eraldatud, kui selleks mitte pidada TT oma. See asub tõepoolest V korrusel, nurgal. Et mul pole majas oma ruumi, pole mul ka oma telefoni. Loomulikult võiks kaaluda ju ametitelefoni hankimist. Aga et helistamine pole mu meelistegevusi, siis pole ma seda ettepanekut teinud.

Lepingu allkirjastamise aegu andis sekretär mulle üle ka maja nimepaneku puhuse kingituse, milleks oli umbes 3-kilone mitmekeelne raamat ülikooli ajaloost. «Unustasin» selle Propsise kotti, kes lubas seda Antikvariaadile pakkuda.

Olgu aga see teade eelkõige selleks, et põhjendada oma suhteliselt harvemaid sõnavõtte selles ajaveebis.

Enne EOSS lõppvooru (VII)

2009-12-04T14:10:00.003+02:00

Nüüdseks olen juba kaks korda ära kuulanud nädala keskel toimuva saate. Kuulanud peamiselt tänu sellele, et sain hetkel kaasatud ühte projekti, mille start pidanuks toimuma juba augustis, ent on pisut hilja peale jäänud. Vaja kiiresti puudujäänud aeg tagasi võita.

Sellel pühapäeval on plaanis hitid. Kõigepealt superhitid käesolevast aastast, siis aga hitid Ivo Linna repertuaarist. Saab põnev olema!

Ma ei hakka siinkohal süvenema noortega tehtud intervjuusse ega jutustaja pealeloetud sõnadesse. Huvipakkuvad olid aga Rolf Roosalu ja Mart Mardisalu kommentaarid.

Mulle meeldis, kuidas Mart ütles Marteni kohta, et on juba ära tüüdanud tema pidev võrdlemine Vaiko Eplikuga ja lisas seepeale, et tegelikult võiksime Martenit vaadelda kui Epliku uut ja parandatud väljaannet, kes on suuteline võib olla rohkemaks.

Otti pidas Rolf selle hooaja kaheldamatult parimaks vokalistiks ning temaga oleks raske mitte nõustuda. Mart nõusus samuti selle väitega, aga mainis lisaks, et Ott on liiga turvaline, et olla rokkstaar, superstaariks olek eeldaks mõningast meeletust.

Getteri kohta rääkis Rolf, et tegemist on kahtlemata väga ilusa tüdrukuga, kellel on teismeliste seas suur menu. Mart aga keeldus 16-aastase lapseohtu tütarlapse osas midagi kommenteerimast, kuna tema meelest polevat ta veel füüsiliselt küps nii suureks koormuseks.

Kui Mart nimetas Birgitit tõeliseks rokistaariks, samas kui suur osa meie naislauljaid olevat vaid mitmete neegritädide haledad jäljendajad, siis Rolf kiitis teda küll heaks, ent lisas, et tegelikult Birgit ei arene oma headuses edasi. Tõsi ta on — Birgit on algusest peale samas headuses. Tema trumbiks on fantastiline hääl, ent ka mina ei kujuta teda ette laval pronokkimas.

Huvitav on täheldada, et 23. oktoobri vastavas sissekandes ennustasin ma viie edasipääseja hulka ka Birgiti, Getteri ja Oti. Lisaks neile on veel alles ka Marten, kes end üsna varsti ülimalt heast küljest näitas. Minu jaoks oli kahtlemata suurimaks trumbiks A-Ha pala.

Seekord tundusid noortelt endilt võetud ennustused järgmise väljakukkuja osas olevat tõsisemad. Pooled neist rõhutasid, et välja võiks see või keegi teine kukkuda just tänu sellele, et on LIIGA HEA. Nii arvas Ott, et järgmisena lahkub Marten. Getter aga leidis, et kuna ilmselt soovitakse sel aastal poiss-staari, siis välja kukub kas tema ise või Birgit. Birgit pidas Martenit liiga heaks, et ta jätkama peaks. Ja Marten, vastupidiselt, arvas, et Birgitist paremat pole.

Jääme ootama põnevat pühapäeva!

Rehvid

2009-12-02T00:37:00.006+02:00

Ühel tusasevõitu päeval, nagu neid meil kolmel päeval neljast aastas esineb, teatas MM mulle kurva uudise, et keegi pahalane on minu POTi rehvi noaga nüsinud. Muu see olla ei saanud. Sai toona ju piltki tehtud. Igatahes tõukus seoses rahakoti õblukusega see rehvivahetus pidevalt edasi. Kui plaan juba peaaegu küps oli, kerkis päevakorrale RT «poole-kilo-skandaal», mis tuli maailma rahu ja loodetava õitsva tuleviku nimel lahendada. Lahendusele kulus 13 kg.

Nüüd on mul olnud paar pikemat sõitu. Sõites hoidsin hammastega roolist kinni, kuna see võbeles sedavõrd tublisti, et ma asusin juba arvamusele, et kas mitte veermikuga midagi lahti pole. Mina kui kosmoloogiakauge inimene pean veermikuks kõike muud auto küljes kui rattaid endid. Nii ma arvasin, et ratas võib olla kõver või miski õõtshoob viltu või siis mingi minule veel tundmatu nimetusega vidin kadunud. Siiski ei jätnud ma jonnakust uskuda vähemasti suuremas ulatuses süü olevat kandilises kummis. Õigupoolest rehvis, nagu RT mind siinkohal parandanuks.

RT sai aga oma sõbra kaudu jaole mingitele eriti ägedatele talverehvidele, rallikad lausa. Mul trehvas isegi pilk neile peale heita, olid teised kui leebed siilid, naeltega ja puha. Kui need asjad just naastud pole. Igatahes mitte lamellid. Lamellid pidid olema vist need mustrisse tehtud peenemad urked, mis füüsikalise matemaatika ja muude loodusteaduste kohaselt pidid kuidagiviisi vett ohjeldama. Täpsemalt seda vett, mis tekib jää sulamisel otse autoratta all. Niisiis see tutikas komplekt maksis 2 kg.

Muidugi ei teadnud ma mäletada neid tähtsaid kuupäevi, mil tali pidi maha sadama. Suured on pannud kehtima tõsised kuupäevad ja puha. Et siis kõik autojuhid muudkui muretsegu pidevalt noid kumme vahetada. Muidugi mõista väikese tasu eest, mis on erinevates teeninduspunktides poole kilo kanti teenus. RT tuletas mulle üleeile seda seika ise meelde. 2 kilo oleks vaja. Mina eraldasin ühe, sedagi tingimusel.

Tingimus oli, et RT võtab minu POTi ja vahetab ka tollel papud ära. Minule ei pakkunud keegi rallijooksu. Aga õnneks on mul teatavad riismed mälust. Mulle meenus, et kusagil Ülases on mul garaaži peidetud vähemalt paar ringi noid rehve. Ühed mingisugused ürgvanad, teised aga nood uuemapoolsed, mis POTil ostes all olivad ning koledasti kolisesivad. Muidugi poleks keegi müüjatest kurvastanud ka selle peale, kui ma oleksin endale tutikad soetanud. Goodyear näiteks. Too peaks olema rehvirahva hulgas sama kõva sõna kui Nike hängenchillenluuserite seas. Aga eks nood taha ise vast oma kilo per tükk. Mul ei olnud aga 1 kg/tk kuskilt võtta. Ja pealegi — maksku parem too, kes oma väitsa väledust mu kummi peal proovis...

Istusime siis oma roolidesse. Mina oma POTi ja RT oma BEMi sees. Sõitsime hanereas. Kord ikka üks ees ja teine järel, seejärel vastupidi. Esimene jupp oli minu vedada. Garaaži juures ei suutnud me aga ära imestada, kuidas minu mälu mind sedamoodi alt võis petta. Tuli välja, et kogu see komplekt väljavahetatud papusid, kenasti musta kilekotti pakitud, olid puha suvekummid! Suure rööbeldamise peale leidsime siis veel poolteist ühikut. See tähendab, ühe korraliku ja teise täiesti kulunud kummi. Ma hakkasin vaikselt juba kahtlustama, et nüüd ma omistan mõne teise sohvri varandust. Minu kõhklused lõpetas töömeespoiss, kes minu pagasniku põhjast leidis täpselt sama mustriga rehvi, mis muidugi ei pruugi tähendada, et juhuslikult ei võinud Ülase rahval sama mustriga jooksu olla. Kuid rohkem ei midagi.

Minu kurbus ei kestnud kaua. Mõtlesin välja mõtte, et lasengi vast siis oma kandilise rehvi tutikumi vastu välja vahetada, teised olgu vanad. Ega nonde muster on ikka oma 3 nõutud millimeetrit küll. Pealegi ei ole mul lähiajal vähimatki kavatsust kiilasteedele kiiruskatseid tegema minna.

Ja siis me sõitsime sinna. Liidri positsiooni haaras RT. Ja kui me olime linnale pool tiiru peale teinud, taipasin ma imeselgesti, justkui oleks Issand ise end ilmutanud, miks RT paak alati pea vaakumisse kisub ning ma ülepäeviti pean veidi benaraha andma, nagu ta ikka ütleb. Selmet otse sihtkohta suunduda, tegi ta vähemalt kolmekilomeetrise tiiru. Mina tihedalt tema kannul. Sõitsime ja sõitsime. Korralikult. Minul esiots võnklemas, nagu sõidaks munakiviteel.

Lõpuks jõudsimegi kohale. RT ja töömeespoiss tegid rahupiibu. Mitte et nad tülis oleksid olnud. Siis võeti BEM letti. No küll läks tollega kaua aega. Mulle hakkas mulje tekkima, justkui tol oleks vähemalt 30 ratast all, mida siis vahetati. Ja ikka vahepeal piip, siis taas töö... Võtsin juba suisa oma värsked kojamehed pakendist välja ning proovisin neid akende ees seni sama ülesannet täitnud plekklattide asemele seada. Kõik sõrmed külmusid tundetuks, kuna jäist vihma muudkui sadas. Pime oli ju ka. Ja mina kui kanapime ei saanudki hakkama nende paganama kojameeste vahetusega! Ma vahetasin neid enda seekordses elus juba oma viiendat korda. Ja vaid ühel kaunil suvepäeval kirkas päikesepaistes see mul ka õnnestus. Siis oli mul veel Hõbenool.

No siis RT väljus ja tuli minult teenuseraha küsima. Ma röögatasin mõttes, et kuhu siis jääb minu POT ja selle teenindamine. Tegelikult aga sisisesin soliidselt, et enne ikka minu oma ka. RT oli tulnud järeldusele, et kuna mul täisjooksu rehve pole, siis ma neid vahetama ei hakkagi. Noh, et passisin nagu niisama poolteist tundi seal vihmas ja pimedas, kuulates raadiost Taavi Immato uut hitti. Igatahes taipas RT seepeale, et ta vast ajab siis oma BEMi välja. Tegigi seda. Veeresin oma lonkava POTiga puki otsa. Töömeespoiss ei saanud algul üldse aru, mida teha tuleb. Igatahes kuulutas ta tutika rehvi korralikuks ning teise sama mustriga rehvi prügimäe kandidaadiks. Olime kõik nõutud ja sügasime raseerimata lõugu. Igaüks oma lõuga. Siis plahvatas kahel kolmandikul meist mõte vaadata minu tagavararatast. Ja oh imet, tolle seisukord oli samuti peaaegu tutikas!

Läks veel vähem kui pool tundi, mille käigus me RT-ga käisime õues värsket õhku hingamas. Ega seal töökojas oli õhk vingu- ja heitgaasist paks, nii et ei puudunud palju, et mind oleks migreenihoog tabanud. Muidugi hingasime me igaks juhuks läbi pisikese filtri, kuna liiga suur kogus värsket õhku oleks võinud meile muidu vastupidiselt pahasti mõjuda. Veel enne hingamist aitas RT mul kribinal ka kojamehed vahetada, justkui oleks tolle ala spetsialist.

Selle teo toimepaneku hetkel võimaldus meil pealt näha liiklusõnnetust, kus juurdlust toimetasid asjatundjad. Õnnetus seisnes selles, et üks igavesti suur ja perakäruga rekka oli käänamise pealt enda saba vastu HINKUSE firma poekese klaasist katust käänanud. Klaas oli puha peenikesi mõrasid täis ning miskid metallist konstruktsioonid krohvi sisse vajunud. Niipaljukese kui mu kanapimedad silmad seletasid, võis see katus olla paigast nihkunud umbes 2 millimeetrit. Kuid sellest piisas, et mõraneda. Küllap oli sinna katuseks pandud mingi suurema veoauto esiakna klaas. Igatahes kohal oli firma omanik isiklikult ning tegi oma seebikarbiga usinasti pilte. Kohe iga nurga alt ja mitu korda. Varsti liitus meiega üks veel noorem tunkedes töömeespoiss, kes teadis kiruda, et see katus läheb oma 40 kg maksma. Meie RT-ga ei suutnud seda summat isegi kahepeale ära imestada.

Aga kui me ametkäigu kaudu sinna heitgaasisesse ruumi taas sisenesime, siis selgus, et meid teenindav töömeespoiss oli matsu ära jaganud. Leidis üles selle rehvi, mis mul lopergune ja kandiline oli. Ta vangutas pead ja vilistas mõttes. Esteks ta ju kahtlustas, et ju ma olen kuskile vastu äärekivi sõitnud. Ma siis püüdsin kogu oma tähtsuse kokku võtta ning teatasin oma ripsmeid välgutades, et SEDAMOODI ei saa küll kuidagi vastu äärekivi sõita, et traadid väljas.

Ega ma nüüd päris hästi ei teagi, millise kummi ta kuhu pani. Ma vähemasti loodan, et ta kasutas minu etteantud skeemi. Muidugi saab sellest paremini aimu, kui hiljem ikka selgub, et tagavaraks jäi nüüd see kandiline. Soovitasin esimese vasaku asemele panna tagavararatta, esimese parema asemele tolle garaažis olnud tutika ning esimese vasaku hoopis taha paremale panna. Vasak tagumine pidi oma kohale jääma. Nii paljukese kui ma asjadel silma peal jaksasin hoida, tagumine juhipoolne ei liikunud. Aga teine tagumine oli küll vaja ümber teha. Mind oli juba ära tüüdanud, et ma pidin ülepäeviti seda pumpamas käima. Alailma oli selles pool atmosfääri rõhku, kus õige peaks olema 2,5 at.

Ega too töömeespoiss tahtnud eriti lisaliigutusi teha. Nii ta siis küll sikutas ratta alt, kuid siis pani mingile pukile ja pritsis sellele seebivahtu. Vähemasti lõhnas see vahutav vedelik täpselt nagu kätepesuvesi. Aga et mullikesi ei paistnud kuskil, koukis ta rehvi veljelt, viilis ja raspeldas seda, ning pani tagasi. Vähemasti ma loodan, et kui ma järgmisel hetkel homme POTile lähen, on sel rehvid kikkis.

Kogu see soga läks mulle maksma 400 g. See on ilmselt vähem kui ühe auto lugu ametlikult ja dokumenteeritult. Kõik oleks hea, kui ka lõpp hea on. See paistab aga umbes 8 tunni pärast, kui Propsis maantee otsal taksot ootab.

EOSS finaal (VI)

2009-11-29T20:12:00.018+02:00

TV3 uudistes tehti juba pisikest kihutuskõnet, et tänane saade tuleb varasematest vaatemängulisem ja keerukam. Vaevalt, et kantripalade taustaks tantsutüdrukuid rakendatakse, kuid tantsulaulu saateks pidid nad olema. Ja nii paljukese kui ma aru sain, siis ei tantsi mitte ainult tantsijad, vaid ka võistleja ise.

Uudistes kõlanud intervjuus teenis ka Tanel Padar minu silmis pool punkti, nimetades kantrit kõige jubedamaks muusikastiiliks üldse. Siinkohal olen temaga just nimelt pooleldi nõus, kuna ma oskan ette lugeda veel vähemalt kolm stiili, mis on veelgi hullemad. Kuid see selleks.

Selgus, et huvitaval kombel ei pea ka ükski finalistidest tänaseid laule oma lemmikstiilis lauludeks. Saatejuhtide meelest on see aga Mihkli lemmikstiil. Seda põnevam.

Getteri tantsulugu on ennustatult tempokas. Neiu liigub kenasti teistega kaasa, nii paljukese, kui seda ekraanilt näha on. Häirib veidi roostes inglise keel. Lõpu kõrge noot ei sobi munu meelest üldse, panen hindeks 5.

Mihkel nurises selle kallal, et Getter muutus kellekski teiseks, kes ta pole. Maarja soovitas otsida rohkem sügavamat, jõulisemat tooni sedasorti ladina rütme lauldes. Rein teatas, et see pole oluline, kas on raske korraga tantsida ja laulda või mitte, kuulaja tahab näha showd. Getteri ema ilmselt ei luba tütrel igasuguseid laule laulda, olles ilmselt peamine laulude valija.

Ott kõneles liikumise raskusest, mis tal siiski hästi välja olevat tulnud, kuna tema meelest on lavaline liikumine samatähtis kui vokaalne osa. Seda liikumist on kahjuks kaunis raske teleri kaudu jälgida, kuna operaator näitab aina lähivõtteid. Räpistiilis laul on suurelt osalt jura, vaid paar refräänistroofi veavad asja sirgemaks. Ma ei näe isegi, et Ott kuigi tõsiselt liiguks. Minu hinne: 3.

Maarja kiitis loovalikut. Reinule meeldinuks, kui Ott oleks kurjem ja esitanud loo teravama tooniga. Mihkel kiitis teda fantastiliseks lauljaks, kuid absoluutselt kohutavaks räppariks. Sõbranna Mari leidis, et stuudios on asi ikka kontsert...

Jaanusele meeldib tantsida, kuid ta on spetsialiseerunud rohkem rahvatantsule. Noormees mõjus oma pikkuses pisikeste tantsutüdrukute kõrval nagu isa lasteaias. Kuid lauluvalik oli minu meelest ülihea. Tantsida tulnuks märksa enam. Laul kukkus siiski kenasti välja ja väärib minu meelest seni kõrgeimat hinnet: 7.

Rein jutustab taas kole pikalt ja keerukalt... kuid laidab esineja loidust. Mihkel aga nimetas esinemise naljakaks. Maarjal oli ka naljakas, lugu olevat hästi valitud, kuid keha oli veidi liiga aeglane. Tõepoolest, ka minu meelest oleks selle suhteliselt särtsaka laulu juurde saanud märksa suurema show maha tantsida, mis eeldanuks ka kõigi tüdrukute kaasamist. Nüüd tammus see pikajuukseline pikk mees seal kahe neiu vahel nagu loikam. Kohtunikud häälestasid hindajat teda välja hääletama. Mulle meeldis see siiski senistest kõige enam.

Mulle heideti ette, et ma lähtuvat hindamisel peamiselt laulu meeldivusest. No ja millest siis veel. Ma usun, et kui räpp korralikult maha räppida, oleks olnud põhjust ka nt Otti paremini hinnata. Laulud valivad võistlejad ise, eks selle järgi ole ka põhjust just laulu järgi hinnata. Kuid ma siiski ei hinda laulu, ma hindan võistlejat.

Marten vigurdab häälega ning laulab sihilikult algnoodist mööda. Laulab hästi, kuid kokkuvõttes viisitult. Ma ei näe poole laulu jooksul mingit liikumist. Alles laulu teise poole juures hakkab ta veidi üksiku tantsutüdrukuga kabareetama. Hinne 5.

Mihklile meeldis vaid vokaalne pool. Maarja ka kiitis artistlikkust, nagu ka Rein. Viimane leidis, et kui tavaliselt kipub Marteni hääl erinevate nüansside puhul tagaplaanile jääma, siis seekord see nii ei olnud.

Birgit kurtis liikumise ja laulu ühildamise raskuste üle, ent iseloomustas oma tantsu kui julget ja seksikat. Laval mõjus ta kuidagi priskemana kui kuidagi varem. Hääl on tal originaalist madalam, aga refrään kukkus suurepäraselt välja. Liikumine oli küll ütlemata kohmakas. Lootsin midagi palju enamat. Hinne 8.

Maarja nimetas Birgit trumbiks elukogemust. Noris selle kallal, et mikrofonivaba käsi oli rakendamata. Reingi kiitis Maarja tähelepanelikkust ning kiitis vahvat üldmuljet. Olla mõjunud väga tublisti. Hapukurgi, seente liisunud maitse ja Ostankino olevat suus, kui seda esinemist vaadata, teatas Mihkel, kes ei nõustunud oma kolleegidega. Onupoeg oli Rannapiga nõus ning arvas, et Birgitile sobib kõige enam rokistiil.

Getteri kantri oli samuti kaunis tempokas, esitatuna kenasti karajaeideks maskeeritud neiu esituses. Kui ma muidu vihkan kantrit, siis see laul oli küll vahva. Isegi natuke nurgeline inglise keel ei häirinud. Hinne 7. Laulu efektne lõpp võiks tõsta ka hinnet palli võrra.

Rannap sai targemaks. Ta tundis, et pole sellise esituse sihtgrupp, küll aga arvas, et 10-aastastele tütarlastele ta meeldib. Mihkel arvas, et esitus oli parem, kui esimene. Nimetas Getterit nunnuks: kena, tore esitus, hoogne, korralik lugu. Võib diskuteerida, kas see oli kantri. Maarja arvas, et Getter hoidis end pisut tagasi, hoogu jäi väheks. Üksi laval olles tuleb liigutusi teha sada korda veenvamalt, arvas Maarjas.

Ott ja tema ingel... Jaan Elgula arvas, et Oti valik on vilets. Ott alustab laulu kaunikesti ballaadlikus võtmes. Kusjuures minu meelest see just sobibki sellele laulule. Originaal on märksa tagasihoidlikum. Uskumatult kaunis esitus, vaatamata mitte just kõige paremale palale. Hinne 9.
Mihkel saadaks Oti tagasi ja annaks disklaffi, kuna tema meelest polnud siin tegu mingisuguse kantriga. Muidu aga nimetas selle absoluutselt suurepäraseks esituseks. Maarjale meeldis nii lugu kui ka esitus. Rein ja Maarja arvasid, et tänu kitarrile oli see siiski kantrilugu. Rein kiitis ka Otti selle eest, et tema hääles on taas kuulda seda kahinat, kuid soovis lauludesse rohkem romantilist ekstaatilisust.

Pean mainima, et ma arvasin seni, et ma ei teegi laulustiilidel eriti vahet. Kuid kui kohtunike kommentaare kuulata ja neid enda mõtetega kõrvutada, võib minust vahest veel asjagi saada. Mihkel reetis ka selle, et lauljatele siiski antakse kindlad ülesanded, samas aga teevad nad valiku ise ning esinevad ise.

Jaanus sai enne esitust Elgulalt kiita. Juuksed, pikkus ja puha... Pikkuse varjamiseks (?) otsustas Jaanus laulu esitada istudes. Esmalt jäi mulje, et võttis loo ette enda kohta veidi kõrges helistikus. Kuid lugu iseenesest oli kaunis kena, esitus ehk õige veidi terav. Igatahes tubli, hinne 9.

Maarjale tundus see pukk liiga madal, mille otsas noormees istus. Olevat alustanud nasaalselt ja arglikult, kiitis aga musikaalsust ning soovitas enesekindlust leida ja end maksma panna. Rein arvas ka, et laul jäi tema jaoks natuke kõrgeks. Arvas, et Jaanus vajab meeskonda. Mihkel kommenteeris sarnaselt Oti loole: kui arvad, et ükskõik mis lugu laulda ruudulises särgis, siis ei muutu see automaatselt kantriks.

Marten on Elgula arvates futuajastu mees, kellele kantri ei sobi. Tahtis näha, kuidas noormees suudab valitud loo kantriks laulda. Laul polevat algusest peale kantrilugu. Ka Marten esitab oma laulu istudes. Kujutan ette, et Mihkel esitab sama pretensiooni, mis kahele eelmisele noormehele. See ei ole ka ette laulduna kantri. Marten saab taas oma RESPECTi rõhutada, mida on ta juba mitmes laulus omapäraselt ja teravalt esile toonud. Esitusele pole minul midagi ette heita, välja arvatud, et see ei ole kantrilugu, hinne 9.

Rein mainis vaid: jaa, omapärane, teistmoodi, Mihkel kiitis algust, kuid laitis lõppu. Maarja ütles, et super, nagu alati. Huvitaval kombel aga ei maininud Mihkel midagi stiili kohta, millest võib järeldada, et kohtunikud valmistavad publikut ette Martenile kõvasti hääli andma.

Birgiti lugu Elgula kiidab. See on tõesti kantri. Kusjuures noor daam laulab seda absoluutselt geniaalselt. Hinne 10.

Mihklile meeldis see otsast lõpuni, esimene kantrilugu, mida ta sel õhtul kuulis. Ka Maarja-Liis kiitis, ega ka Rein alla ei jäänud. Selle kohtunike arvamusega saab ainult nõustuda.

Nüüd on probleemiks see, et hääletada tuleks mitte tänaste laulude järgi, vaid kogu võistluse põhjal. Kui summeerida noorte hinded, mis mina neile täna pannud olen, saaks Getter 12 (keskmiselt 6.0), Ott 12 (6.0), Jaanus 16 (8.0), Marten 14 (7.0) ja Birgit 18 (9.0). Kui minust midagi sõltuks, jätaksin mina täna hüvasti Getteriga. Eks nad üritavad ka Jaanust ära saata, kusjuures tänu 10-aastaste toetajate SMSi-rohkustele võibki Getter jääda, ent minu meelest on noormees siiski võimekam kui neiu. No näis.

Uuel nädalal on plaanis üks lugu Ivo Linna repertuaarist, teine aga kaasaegsetest popplugudest. Samuti on ju tingimused kaunis selged ning minu meelest ei ole midagi lihtsamat, kui pool hinnet panna juba pelga lauluvaliku järgi.

Raimo ennustas, et täna langeb välja Jaanus.
Aga kohtunike ennustused... saatejuhid esitavad enne seda kohatuid võistlejatele küsimusi. Mihkel leidis, et kehvemini esinesid Getter ja Jaanus. Alfabeetilise printsiibi järgi peaks lahkuma Getter. Maarja ja Rein arvasid samuti, et lahkub Jaanus.

Birgit polevat veel kordagi seisnud laval viimaste hulgas, ent seekord kutsuti ta ette. Getter pääses edasi, nagu ka Marten. Teisena kutsuti ette Jaanus.

Hüvasti jätamegi seekord Jaanusega.

Kl 20:30 » 1477/4012

Enne EOSS lõppvooru (VI)

2009-11-28T16:46:00.005+02:00

Otsustasin tänase eeltutvustuse puhul panna superstaarivõistlusel osalejate homsed laulud ritta selle järgi, kui palju keegi neist on Publiku lehel toetajate hääli teeninud.

Huvitav on täheldada, et erinevatel kaalutlustel on Marten ka mulle väga meeldima hakanud ning mulle meeldib, et ta on positsioneerunud teisele kohale. Kui meil ei oleks juba kaht naisstaari varasematest hooaegadest, oleksin kahtlemata Birgiti esikoha poolt. Vahelduseks võiks ka mõni mees-staar tekkida.

Neljapäevasel võistlejate küsitlusel järgmise väljalangeja kohta oli taas kord meie ees lavastus sellest, kus kõik «ennustasid» kõigi väljakukkumist, kasvõi näiteks põhjusel, et too laulab liiga hästi. Jaanus pakkus, et järgmisena lahkub Getter, Getter ise aga arvas, et Birgit. Birgiti meelest võiks lahkuda Marten, viimase meelest aga hoopis Ott ning Ott jõudis ringiga Jaanuse juurde tagasi.

Ott Lepland [35,6%] — Sarah McLachlan «Angel» ja Snoop Dogg «What’s My Name»

Egas see eriline meelislugu küll originaalis pole. Kuid ma usun, et Ott suudab selle originaalist paremaks laulda.

Peab mainima, et ka see laul minule isiklikult ei meeldi. Ma ei kujutanud ettegi, et seesugune üldse loodud on. Ma ei kujuta väga hästi ettegi, kuidas seesugust lugu üldse sedamoodi esitada, et see laulu moodi, eriti veel tantsulaulu moodi, välja kukuks. Eks paistab.

Marten Kuningas [31,5%] — Joy Division «Love Will Tear Us Apart» ja David Bowie «Let’s Dance»

Selle looga on hea võimalus oma hääleulatust demonstreerida. Õigemini just madalamaid registreid. A-Ha lauluga suutis Marten kõrgemaid noote ilmekalt demoda. Antud laul on minu jaoks isegi tolmuvõtmiseks liiga igav. Jääb vaid loota Marteni teatraalsusele. Huvitav, kumba kategooriasse see laul üldse klassifitseeruks? Et tantsulaul see ei ole, siis ilmselt on tegemist sellisega, mille noormees plaanib kantri noodis esitada. Eks näeme.

Seda lugu on vähemasti omal ajal kõvasti mängitud ning see pole mulle võõras. Senikuulatutest parim.

Birgit Varjun [13,2%] esitab LeAnn Rimes laulu «Blue» ja Katy Perry «I Kissed A Girl»

Ehkki originaal on Birgiti omast etem, seda just tänu sügavamale häälele, esitab ka võistleja selle ilmselt äärmiselt kenasti. Seda on näidanud ka prooviklipid. Laul kategoriseerub sedalaadi kantrilugude hulka, mis mulle isegi sümpatiseerivad.

Selle loo puhul on tegu hiljutise hitiga. Seda Katy't polnud ma varem tähele pannudki ja küllap on see ka tolle esitaja senine ainus hittlugu.

Getter Jaani [10,2%] — Miley Cyrus «Ice Cream Freeze (Let’s Chill)» ja Rick Guard «Stop it (I Like It)»

Ütlemata võõras lugu. Toodetakse ikka ilmas igasugust saasta! Suurem osa laulust on paaril-kolmel noodil. Paraku ei ole võimalik loo originaalsemat versiooni siin esitleda. Kel see soov, peab külastama YouTube vastavat lehekülge. See laul ei jäta küll muljet kantriloost.

Ka selle laulu parema esituse vaatamiseks soovitaksin uurida YouTube vastavat lehekülge. Kui eelmine polnud kantri, siis seekordne on ilmselt laululugu. Hoogne ja lustakas, kuid mulle eimidagiütlev.

Jaanus Saago [9,5%] — Cat Stevens «First Cut Is The Deepest» ja Kool & The Gang «Celebration»

Kantrilaadne lugu küll. Jaanusele kiitus talle sobiva valiku eest. Laulu pole ma ilmselt iial varem kuulnud. Kuid see pole ka mingi kriteerium, kuna ma olen üldse üks ütlemata närb muusikakuulaja.

See on kõrvujäänud tantsulugu, kuigi mul pole meeles, mis aegadest. Väga hea lauluvalik, mis loodetavasti garanteerib Jaanusele võistluse jätkamise.

Igatahes tundub ka homne saade tulema päris põnev. Kui kedagi üksnes laulude valiku põhjal välja hääletada saaks, siis minu kurihääl läheks Otile. Näib lausa, et ta on teostamas analoogset eksperimenti, nagu seda tegi Marten "Valgete roosidega". Kuulanud läbi valitud lugude originaalid, ennustaksin vaid nende põhjal Oti partneriks lahkumislaval Getterit. Eks tegelikkuses sõltub kõik siiski homsest esinemisest ja eelkõige fännide hääleandmise nobedusest ning kõnekaardil oleva summa hulgast.

Koosseisuline

2009-11-27T09:01:00.002+02:00

Eks ma olen istunud juba augustikuust alates kui süte peal, ootamaks lõpuks seda ammulubatud töölevõttu. Täna hommikul ma avastasin, et mu nimi on ülikooli kodulehel taas kuvandumas. Tõsi, mitte küll «erakorraline teadur», nagu TT lubas, kuid siiski.

Et ülikoolist konservatiivsemat asutust annab otsida, siis kulgeb selles kõik väga loiult. Alles paar päeva tagasi oli kogu instituudi üldaadressikski veel Jakobi 2. Nüüd on see muutunud. Kuid isikute kabinetinumbrid ning telefonid on seni siiski vanad. Seda vaatamata asjaolulu, et vana keemiahoone on nüüdseks juba tühjaks kolitud ja seal eriti keegi enam ei tööta.

Eriti veider on aga see, et minu nime juures seisab koguni Vanemuise töökoha faksinumber. Kui varasemal ajal tundus see isegi veidi naljakas, kui mõelda, et kellelgi tekib tarvidus minuga suhelda ja ta helistab mu ekskolleegidele, siis nüüd tundub see laus kurb, kuna ka mu kolleegid on juba Tähe tänavale kolinud ning vaevalt nad oma numbrid sinna kaasa võtsid.

Muidugi piisaks sellest, kui webmasterile õiend kirjutada. Kuid siiski on huvitav teada, kui palju selle kodulehe andmete õigsuse eest vastutav isik teenib. Mina tema asemel oleksin siiski pisut operatiivsem.

Miks see koosseisudes olemine nii kole oluline on? Aga väga lihtsal põhjusel — kui pole kodulehel, pole sind olemaski. Ka kõik raamatupidajad ja asjaajajad otsivad ju inimesi koosseisudest, ega lähe siseveebi kolistama. Näiteks Teaduskool maksab oma töötajatele lisatasusid, väljastpoolt tulnud inimestele aga teeb töövõtulepingu. Et ülikooli enamik asjapulki ei oska kasutada digidokumente, siis tuleb iga allkirja tarvis kohale kulgeda ja allkiri anda. Kui mind poleks olnud kodulehel, poleks mul ka olnud vähimatki võimalust broneerida serveriruumi. Kodulehe majandamine aga saab olema mu peamine tööülesanne. Vähemasti peamine neist, mis silmaga vaadeldav on. Ka on mul märksa lihtsam pöörduda mistahes asutuste poole, kui lisan enda nimele ka austusväärse ülikooli nimetuse. Meest metsast või juhuslikku möödakäijat linnatänavalt ei võeta tõsiselt.

Ülikoolil on tänamatu komme ametis mitteolevate kodanike kohta kaotada kõik avalikud jäljed. Kui ma kirjutan enda CV-sse, et olen töötanud ülikoolis, ei jää lugejal üle muud kui mind kas uskuda või mitte uskuda. Olemas on ka neid, kes usuvad küll, aga siiski kontrollivad. Viimase aasta jooksul kontrolli teostanud inimestel ei õnnestunud minu kohta ülikooli kodulehelt mingeid vihjeid saada. Siis on võimalus ühendust võtta personaliosakonnaga ja sealt järele pärida, ent lihtsam on minu elulookirjeldus valeks tunnistada.

7 netidwarfi

2009-11-26T15:07:00.002+02:00

Ma pole eriline surfaja, ent mingit asja otsides jõudsin möödunud nädalal Ivo Rulli loole, mis mind muigama pani. Ka olen ma kole närb netikommentaator, ent kui kajastatav teema minuga veidi enam haakub ning mul selle kohta mingi turske arvamus on, siis olen teinekord ikka klaveri sõrme alla haaranud, ei saa eitada.

See nimetatud lugu asub Ärilehes pealkirjaga
«Väike netikommentaatorite välimääraja»

Proovin siinkohal kommenteerida mõningaid toodud seisukohti. Olen oma kommentaarid värvinud kollakaks, et see Rulli tekstist eristuks.

Sissejuhatuseks soovitab Rull kõigil kvaliteetsest infost ja arvamusest lugu pidavatel inimestel mitte lugeda anonüümseid netikommentaare, kuna tema meelest olevat nende puhul tegemist puhtakujulise pseudoavalikkuse ilminguga. Siinpuhul võiks veidike vastu prigiseda teemal «anonüümsus» — kas näiteks minusugune aliast või pseudonüümi või hüüdnime (webxan) kasutav isik on anonüümne või mitte. Mina leian, et anonüümne on ehk see, kes pole lihtsakoelisel surfamisel identifitseeritav. Pange aga otsingumootorisse "webxan" ning te võite iga teise lingi juurest jõuda minu tegeliku isikuni. Ja seda isikukoodide, elukohtade, telefoninumbrite ja kehamassiindeksini välja.

Samas aga võib kirjutada mistahes enda meelest väärikas kodanik enda nimeks "Ole Vait" või "Klaara Kask" ning jätta mulje kui mitteanonüümsest isikust. Valenime kasutamisega on võimalik tänapäeval ka karistus teenida, ent kes teeb kindlaks, kas pseudoanonüümne kommentaator — täpsemini öeldes küll, vastupidiselt, olematu nimega — tegi seda pahatahtlikult või mitte. Ehk mõtles enda meelest geniaalse ja olematu inimese nime, teadmata samas, et sellenimeline isik eksisteerib.

Järgnevalt toob loo autor meieni seitsme netipäkapiku lühiiseloomustuse, ilma et määratleks täpsemalt, keda ta päkapikkudena silmas peab.

Parteisõdurid. Enamiku erakondade kontorites ja noortekogudes on piisavalt karjäärihimulisi noorsande, kes lahmivad nii ööl kui ka päeval konkureeriva erakonna uudiseid või juhtfiguuri siunavaid nätakaid. Agaramad neist võetakse koalitsiooni pääsemise korral tööle mõnda ministeeriumisse “juhtmeks”, kelle põhiaeg kulub jällegi “kommimisele”. Kui siiralt üles tunnistada, siis olen mina sedavõrd naiivne tüüp (ja seda elu aeg olnud), et poleks midagi seesugust arvanudki. Tõsi, hiljuti kajastas üks osa «Kättemaksukontori» tegemistest ka midagi analoogset. Umbes et Suured on ära ostnud või koguni palganud kellegi (või koguni terve meeskonna) inimesi, kes tegeleksidki konkurentide mustamisega. Hämmastav, kui selline praktika ka tõepoolest nii laialt levinud on, et hr Rull selle mitte et üksnes välja toob, vaid suisa esimesena ära märgib.

Igatahes tuleb välja, et selle määraja põhjal ma parteisõduriks ei klassifitseeru. Olgu veel mainitud, et ma astusin parteist juba väljagi, ja veel enne neid, kelle eeskujul selle tüki tegin.

Kibestunud. Elus mingi äparduse tõttu haiget saanud inimestele on oma frustratsiooni internetis anonüümselt välja elamine lihtne ning ühiskonnale otseselt suhteliselt ohutu viis. Millegipärast arvan, et sellesse gruppi kuulub päris palju ajakirjanikke, kes ei julge oma nime all teatud seisukohti avaldada. Kutsun kõiki selle grupi liikmeid selle asemel, et lüüa reaalselt elukaaslast, last või kodulooma, andma netis tuld näiteks minu siinse artikli aadressil. Kohe kergem hakkab! Mina ei haaranud hetkel klaviatuuri küll selle mõttega, et kellegi pihta TULD ANDA. Pealegi pole ma elus kibestunud ja frustreerunud ajakirjanik. Ja tagatipuks väitlen ma siin täiesti avalikult, mitte anonüümse tegijana.

Nüüd oleks vist küll tarvis psühholoogi või koguni psühhiaatri abi, et selgusele jõuda, kumb oli põhjus ja kumb tagajärg. Muidugi pole vist meie ühiskonnas olemas täisealisi inimesi, kes poleks mitte milleski kibestunud. Või mine sa tea, ehk üksikud haruldased ka on. Muidugi olen ma kibestunud selle elu umbes kolmesaja viiekümnes nüansis, ent ma ei näe küll vähimatki põhjust, miks ma peaksin seepeale hakkama online-lehti või portaale pidi kaapima, et kellelegi midagi nähvata. Pigem küll juhtub see olema erandlik kord, kui ma midagi lugenult ka veel tingimata oma arvamuse pean saama avaldatud. Ja koduloomi ega väikelapsi mul ka pole, keda lüüa. Vaasid ja lauanõud on aga enamasti terved.

Selgub, et ma ei kuulu ka kibestunute hulka.

Kadedad konkurendid. Ilmselt just nemad (kuigi tegemist võib olla vaid ühe enda poolt loodud kümnete pseudonüümide alt tümitajaga) moodustavad sageli “kommijate” põhimassi. Väike kärukeeramine konkurendile töökohal või ühisel turul on “kommija” maiuspala. Paraku ümbritsevad mind enamalt jaolt arvutikauged inimesed. Tõsi on ka see, et mulle kõige lähemal seisvad inimesed just nimelt ka arvuti vahendusel minuga suhtlevad. Aga et mina olen nende hulgas see peamine sõnavõtja (teistel on tähtsamatki teha), siis kommenteeritakse küll pigem minu teksti kui vastupidi. Valdavalt on kommentaarid sõbralikud ning kui selles esinebki teravamaid noote, siis on enamasti need ka asja eest. Siia küll sobiks pigem kõnekäänd, et vaidlusest sünnib tõde, mitte aga see kärulugu.

Eputamisi olen lisanud sellelesamale blogile ka loenduri. Kui kokku lugeda, mitu kommentaari mu tekstidele üldse laekub, siis saab ilmseks, et ju ma kirjutan seda ikka peaasjalikult selleks, et vaid need paar mind paremini tundvat inimest mind paremini mõistaksid, kui viitsivad. Igatahes pole mina kade konkurent ega ole mul ilmselt kadedaid konkurente.

“Sõbrad”. Inimesi ja ettevõtteid puudutavaid delikaatseid andmeid saavad teada vaid nende lähikondlased ja usaldusisikud. Niipea kui loete netist mõnd oma siseinfost pudenenud kildu, võite aimata “sõbra kätt”. Selle lõigu juures tahaksin eelkõige protesteerida sedalaadi sõna lörtsimise vastu. Ehkki autor on selle sõna pistnud jutumärkidesse, ei meeldi mulle kohe mitte üks raas see, et sõna sisuline tähendus keeratakse sisuliselt pea peale. Minul õnneks selliseid “sõpru” pole, ja ka mina ei ole kellegi “sõber”.

Võiks ju muidugi arutleda teemal, et kas lood TT-st või KH-st või kellest tahes on nüüd siseinfo avaldamine või ei. Muidugi võiks arutleda, kuid kui ma selles ise kahtleksin, siis ma neil teemadel ka avalikult ei kirjutaks. Enda meelest ma kellegi usaldust ei ole kuritarvitanud.

Vihavaenlased. Otse loomulikult saavad nemad võimaluse avanedes internetis kogu negativismi kümnete erinimeliste “tegelaskujude” kaudu välja valada. Artikli autor on ilmselt ise hästi kursis nende kommenteerijate kommetega. Pidevalt jääb mulje, et igal kommijal on vähemalt viisteist erinevat kasutajanime, mille abil nad siis kohati ka iseendaga vaidlusse asuvad. Vot ei teagi. Kindlasti leiab ka minu üksikuid kirjutisi mõningate teistsuguste nimede alt, kuid kindlasti ei moodusta need märkimisväärset massi ning on tulenenud ehk pigem naljahimulisest VIGURDAMISEST kui pahatahtlikkusest. Nii vilets vennike ma ka pole, et mul üldse vihavaenlasi poleks. Kuid minul on nendega võitlemiseks teistsugune taktika kui kommenteerimine.

Peab aga kohe märkima, et sedalaadi anonüümsete vihavaenlaste tõttu on mul tulnud küll paaril puhul kannatada. Mina ise ei kuulu selliste hulka, keda saaks vihavaenlaste hulka paigutada.

Igavlevad ärapanijad. Üldjuhul kontorites istuvad ametnikud, kes täidavad tühja pärast-lõuna kellelegi ja millelegi “sisse sõites”. Nii tore on ju end kas või hetkeks tunda Juure-Oja tüüpi ühiskonnasanitarina. Mis sest, et vaimukuse asemel lastakse enamasti valla vaimu kust. Siin on häda selles, et ma ei ole kontoris istuv ametnik. Juure tüüpi ärapanijana tunnen ma end niigi, ilma et seda peaksin kirjalikult katsetama. Oja on kohati liiga labane. Igavusega on mul ka oma probleemid. Või, õigem oleks vist öelda, mul ei ole kunagi igav. Igatahes pikemalt sel lõigul peatumata pean end ka siit maha kriipsutama.

Perverdid. Nad klõpsavad mitte üksnes rate.ee-s teismeliste fotosid, vaid lähevad täiesti leili, kui mõnes üldhuvilehe veebis ilmub loo illustreerimiseks pilt noorest ja rinnakast naisterahvast. Rääkimata siis juhtudest, kus mõne staarikese seelikusaba on tuules liiga kõrgele kerkinud... Härra Rull on selle jutu pooleli jätnud ega ole jõudnudki sinnamaale, et need perverdid siis seejärel ka nobedasti nilbeid kommentaare kipuvad pilduma.

Paraku ei viitsi ma oma RATE kontot sagedamini kui korra kolme kuu tagant avada. Sedagi siis, kui keegi teine osutab, et mulle olevat seal mingi vinge kommentaar või midagi seesugust. Olen ka mina Rates inimesi taga otsinud, kuid siiski mitte sellel eesmärgil, et tingimata midagi kommenteerida. Tänaseks on neid igasuguseid portaale tekkinud nii palju, mul aga üksnes Ratet kasutavaid “kliente” suhteliselt vähe. Ja enamasti saan ma vajaliku info vahendatud ka teisi kanaleid kaudu.

Oh häda! Ma pole vist pervert ka! Sedasi võib ju tekkida lausa eksistentsiaalne kriis!

Võib muidugi end lohutada, et ehk ma ei olegi kommentaator? Eks ta tõsi on, ka liblikaid on kaunis keerukas seenemääraja abil määrata.

Lohutav on Ivo Rulli lõpplause, millele ma võiksin küll oma digiallkirja anda. Ta kirjutab — Eelnevale mõeldes sõnastagem klassikaline deviis tänapäevasemalt: elada tuleb nõnda, et hiljem poleks piinlikult valus internetis veedetud tundide pärast!

Edevusemeeter: 1424/3854

Avastustee

2009-11-25T20:08:00.005+02:00

Täna kell 15:30 saime kokku, kuigi koosolek oli juba ammu alanud. Kohe kui KH meid Jaanusega seminariruumi juhatas, ütles TT Maiele, et seda võiks küsida projekti autoritelt. Maiega olid nad tolleks ajaks juba kõik paberid lauale laiali jaotanud.

Seepeale ründas Maie meid koheselt suhteliselt räigelt ja kaunis kohatute küsimustega. Jutt oli koolitajate tasustamisest. Ma nähvasin, et eks nad kõik peavad seda tegema suurest entusiasmist. Seepeale küsiti minult, et kas mina oleksin selle summaga nõus ja et meie siis Jaanusega hakakugi koolitama. Ma vastasin, et mina ei ole nõus.

Arutelu oli kõigele vaatamata varasematest konstruktiivsem, kuna Maie korrutas pidevalt, et ta on juba kaks sarnast projekti teinud ning kõigega väga hästi kursis. Kummati jättis soovida nii mõnigi tema arvutus, millesse ma ei sekkunud. Jutu sees ilmnes, et projektijuhiks on TT.

Jaotati ka osa ülesandeid. TT leidis, et tema vana läpakas on juba täitsa täis ja tal on uut vaja. Teine läpakas pidi minema siis Jaanusele kasutada, millega ta pidi pidevalt valvelseisakus ootama ja majja tormama, niipea kui ootamatu kontroll tuleb. Mina taandasin end läpakate soetamisest. Minu projektis oli arvestatud, et ostetakse üks korralik ja tipptasemel ning igakülgselt vajalike programmidega varustatud lauaarvuti. Mulle sülearvutid ei meeldi. Arvuti peab olema personaalne ning mitte mobiilne. Isegi kui see on mobiilne, siis peab see kindlasti olema personaalne, mitte et iga kasutaja seab oma sätingud ja tõmbab oma viirused. Äärmiselt kenasti iseloomustab asjaosaliste "asjatundlikkust" Maie lause, kui ta ütles, et osta tuleb kaks ühesuguste kiiruste ja gigadega läpakat.

Minu ülesandeks jäi veebilehenduse algatamine ja teatavate kirjade koostamine. Tõsi, tähtaegu me paika ei pannud. Maie jõudis veel mainida, et ta on filoloog ning võib redigeerida tõlkeid. Jaanusele anti ülesandeks midagi tõlkida. Tõsi, ei mainitud küll ei konkreetseid teemasid ega tähtaegu.

Minu jaoks on aga oluline see, et kõik koosviibijad olid suhteliselt rahul minu pakutud projekti lühinimetusega Avastustee. Nime panekul teostasin ma MSNis nn mõttetalgud. Peamise pakkumise tegi Raimo, hiljem ma tulin ka ise samale nimele. Tegelikult pakkus ka Kalle päris mitmeid nimetusi, muuhulgas ka selle. Saingi teise ülesandena tegeleda veidi selle logo kujundamisega.

Veel panime kirja mitmeid daatumeid, millal tuleb kokku kutsuda initsiatiivgrupp ja millal aktivistide grupp. Et minul selle loo juures suurt sõnaõigust pole, siis tegelen vaid selle osaga tööst, mis mulle jõukohane on.

EOSS finaal (V)

2009-11-22T19:46:00.029+02:00

Enne saadet oli võimalus Elu 24 portaalis tutvuda mitme artikliga:
«Tänased superstaarisaate lood iseloomustavad finaliste»,
«Jaanus superstaarisaate eel: mul on räme köha» ja
«Kes langeb superstaarisaatest täna?»

Taaskord ei olnud veebiversioonis esinejate järjekord paigas. Kuid ma ei hakka ettevalmistatud põhja muutma ning täiendan seda vastavalt olukorrale, lisades laulja juurde tema järjekorranumbri.

Getter Jaani, «The Climb»
Neljas esineja. Sõbranna Carolin Ligi kiitis Getterit, kes nad koos muud ei tegevatki kui naervat. Lisaks veel Getter alati unistavatki, millest ka see laul räägib. Getter üllatas oma uudse välimusega, mis märksa enam kohane on. Ka tema puhul ei märka kusagilt haiguse märke. Hääldus on siiski veel ivikese toorevõitu, või tingib selle see kõrgem ja lahtisem (plekine) hääl. Kummati tundub mulle, et originaal oli parem. Paraku ei ole sellelegi esitusele liiga palju ette heita. Laul iseenesest pole väga paha. Mina hindan ju laulude juures siiski kõige enam meloodiat, teisel kohal on muud vidinad ning... sõnum iseenesest on üks viimaseid. Siiski nõrgem kui Birgit, vaatamata suurepärasele esitusele. Hinne 7.

Mihklile ka meeldis lugu, esinemine parim nii tema enda omadest kui ka tänastest parim. Siin nõustun Mihkli esimese lausepoolega, pole aga nõus teisega. Jaanus oli siiski seni parim. Kiitis Getteri ameerika magussüdameks. Maarja kiitis enne laulu nähtud videoklippi ning noris mikrijala külge klammerdumise kallal. Lugu oli voolav ja lendlev, esitus aga klammerdunud. Rein ei osanud leida trumpe. Esinemine jäi algusest peale liiga harilikuks.

Ott Lepland, «Hüvasti kollane koer»
Kolmas esineja Urmas Alenderi lauluga, mis mulle ei meeldi. Oti nooruslik ema kurtis rasket sünnitust ning tõmbas paralleele ettemääratud lauljakarjääriga. Ott saadab end klaveril. Oti hääl on jumalik, esitusele pole midagi ette heita. Samas meeldis mulle Oti esitus rohkem kui originaal. Hinne 9. Ott laulab ebainimlikult hästi.

Rein kiitis klaverimängu ja Oti mitmekesisust. Teksti nimetas ta liiga senitimentaalseks, kuna see muutis veidi laulu monotoonseks. Mihkel oli hädas kriitikaga, kuna kõik laulavad hirmus hästi. Nimetas Otti Tõnis Mägi mantlipärijaks, kui too peaks 30...40 aasta pärast mantli varna riputama. Maarjat häiris vältekasutus (miiks, nuuuker).

Jaanus Saago, «Teisel pool vett»
Esimesena laval, väga hea lauluga, kitarriga ja väga heas vormis. Ei mingit märkigi haigusest ega köhast. Lihtsalt oivaline esitus! Hinne 10. Hakkan juba lõpuks ka leppima tema pisut lihtsakoelise soenguga. Laulu lõpupoole vääratasid vaid üksikud kõrgemad noodid, mille võiks kindlasti häälehäda arvele panna. Suure plussina saab märkida ka seika, et ette lasti kanda kogu laul.

Mihkel alustab oma nokkimist haigusest. Samas kiidab esinemise absoluutselt hiilgavaks, armsaks ja liigutavaks. Maarja nõustus Mihkliga. Seekord ei tundunud pikk Jaanus ka kohmakana. Üksikud kärisevad hääled andsid vaid vürtsi juurde (millega ma soostun). Ka Rein ei öelnud ainustki halba sõna, peale selle, et ehk veidi kõrgeks jäi laul kohati.

Birgit Varjun, «Dear Mr. President»
Laval teisena. Birgiti tädi kiidab teda laulu eel. Tema ei ole endale appi võtnud ühtki instrumenti, mida näppida. Kuid laulab istudes ja jutustades. Nagu ma juba eelnevalt ka mainisin, ei oska ma sellest loost midagi pidada. Mitte et Birgiti esitusel midagi viga oleks. Birgit on oma tavalises headuses. Üksnes laulu enese pärast hindaksin seda suisa kahe palli võrra madalamalt kui esimest lauljat. Tõesti jääb arusaamatuks, miks peab laulma mingi laulu presidendist. Hinne 8. Minu hinnangut sellele laulule ei muuda ka selle täisversiooni kuulmine. Kui see vähegi võimalik oleks, vahetaksin seda lugu kuuldes raadiol kanalit. Samahästi oleks võinud laulda laulukese porgandist.

Maarja kiitis esinejat. Ehkki vahepeal olevat olnud lugu raske kuulata tänu headele bäkkidele. Ka Rein kiitis, et Birgitile sobib ka selline jutustamise-pala. Mihklit häiris aga loovalik. Laul oli George Bushist, ent Valges Majas on nüüdseks uus vahva mees. Laulmist ta aga kiitis siiski. Seni parim esinemine. Selles viimases ma ei soostuks. Ja ikka tänu loovalikule.

Kui aga tagasi tulla vooru idee juurde, et igaüks pidi valima loo, mis teda kõige paremini iseloomustab, siis muudab see ka loovaliku arusaadavamaks. Kordan, et madala hinde sai Birgit minult tänu laulule, millega mina isiklikult ei tunne vähimatki lähedust. Esinemisele ensele ei saa midagi ette heita ja kõnealune esitaja on üks mu personaalseid favoriite.

Marten Kuningas, «Space Oddity»
Viimane esineja. Mitmed kiitsid, et ta olla elu aeg laulnud. Saadab end kitarril. Laul on hea. Algus, tõsi, veidi igavapoolne. Kuid Martenil on väga hea hääleulatus. Eriti hästi kukub tal laulmine välja siis, kui ta ei vigurda. Parem kui Anise laul, ka esituse poolest. Hinne 10. Kardan, et kohtunikud panevad pahaks ta eemalolevat nägu. Mitte et laulu lõpus tehtud plaksud asja ei parandanuks.

Rein alustaski eemalolevast hoiakust. Aga laulu lõpus olevat isiklik suhe siiski avaldunud. Mihkel mainis, et ülekruttimise oht on alati olemas. Mihkel oleks koheselt Marteni võitjaks tunnistanud. Ehkki tema jutustamine oli tiba vastuoluline. Maarja sai ka lõpuks sõna, kiites takka Reinu algatust, aga muus osas nõustus siiski Mihkliga. Maarja nimetas SUPER-esituseks.

Anis Arumets, «The Kill»
Laval eelviimasena. Esitab oma laulu majesteetilikult ja rahulikult, silmad kinni, saates end kitarril. Kui võrrelda originaaliga, siis on Anise versioon tükk maad rahumeelsem. Hääl õige veidi kohati vääratab. Laul pole kõige suurem hitt (ja ma pole seda varem kui eelkuulamisel kuulnudki). Peab ülimalt kenasti välja dünaamilised muudatused. Hinne 9.

Maarja kiitis eriti loo algust ja puhtast hääleregistrit. Kõrgemad toonid ja käredamad karjatused "võtsid südame tagant ära". Rein soovitas otsida erinevaid kõlavärve hääles. Reinule just need raginad ja kähinad meeldivad. Ma olen Maarjaga sama meelt. Mihkel noris mitmel tasandil, ehkki üldmulje oli tal hea. Muidugi see loo pealkiri, mis teda iseloomustama pidanuks, oli teine tema osutamise teema.

Koletult raske on midagi uut ennustada. Tänaseid esinejaid ning potentsiaalseid hindajaid silmas pidades võiks karta, et vähevõitu saab hääli (ja ikka lauluvaliku tõttu) Birgit. Kuid ma loodan, et tal on siiski piisav fänkond. Sama kardan aga ka Getteri puhul, kelle laul oli vaatamata Mihkli kiidule üks nõrgemaid. Oti laul polnud suurem asi, kuid laulis ta ju suurepäraselt. Lõikude korduskuulamisel oleksin ma aga isegi pigem Getteri kui Oti poolt hääletanud. Kordusklipis tuli välja ka Anise nõrk koht, kõrgemad noodid. Häda on ka selles, et neid lõike lastakse ju veel paar korda. Ka Raimo ennustas Anise lahkumist. Näis, keda kohtunikud ennustavad, ma ise siiski sean end Getterile lehvitama.

Vahepeal rääkisid saatejuhid eelseisvas voorus laulmisele tulevast kahest laulust. Üks olevat kantrilugu, teine kuulajate seatud popurri tantsulauludest. Jaanus suudab eesti keeles paremini emotsiooni edasi anda. Birgit on valmis ka kahe laulu esitamiseks. Ott arvas, et klaver aitas teda positiivses mõttes kaasa, kuna ise kaasa lauldes on palju mugavam, Getterile aga polnud voor kuigi raske tänu lemmikloole. Anist aitas kohtumine psühholoogiga. Marten ei oska enda esitustest kõige veenvamaks ühtki hinnata, kiitis vaid Jaanuse maagilist esitust.

Mihkel pakkus väljalangejana nimeks tähestiku järjekorrast võetuna Anise. Maarja ütleb samuti Anise nime, ehkki seda mitte tähestiku tõttu. Reinu jaoks jäi igavamaks Getter. Kõik kiitsid vooru senistest kõige tugevamaks.

Saatejuhid kutsusid ette Getteri ja Anise. Enne "surmaotsust" seisis rahvas saalis püsti! Lahkujaks on Anis. Huvitava muudatusena lubatakse lahkujal laulda tema viimane laul. Minu pisikeseks pettumuseks laulis ta sama laulu, mida võistluselgi. Kuid siiski tegi seda veelgi paremini kui võisteldes.

Ilmselt sai noormehele siiski saatuslikuks kahtlane meediakuulsus, mis fluktueeris pidevalt õrna ärapööramise veerel. Kõlasid lausungid, et üleväsinud, vajab psühholoogi abi jne.

Superstaaride lõppvoor (V)

2009-11-22T15:05:00.003+02:00

Õnneks on olemas Õhtuleht. Ja sellest võime leida ka nimistu lauludest, mis õhtuses otsesaates plaanis. Getteri ja Jaanuse haigestumine alandab pisut pingeid väljalangeja ennustamisel. Mina ootasin lahkuvat Getterit, kuid uurime enne uusi laule lähemalt. Lauluvalik on ju esimene, mis seda väljalangemist otsustama saab.

Ajalehes Õhtuleht on artikkel Superstaari-Jaanus õhtuse saate eel: ma olen täiesti haige. Selles on räägitud ka Getteri sarnasest juhtumist. Kui valitud on hea laul ning esitus tasemel, antakse kindlasti andeks ka laialt kuulutatud haigused.

Lauluvalikud on kõnealuses artiklis toodud. Esinemise järjekorda ma parem ennustama ei hakkagi.

Jaanus Saago — Ruja laul "Teisel pool vett". Vähemasti Urmas Alenderi esituses on see üks kenamaid selle ansambli laule üldse. Vähemasti TOP10 seas.

Igatahes Jaanus saaks selle lauluga kindlasti suurepäraselt hakkama, kui nüüd just köhahoog peale ei tule või hääl päris ära ei kao. Eks paistab.

Getter Jaani — Miley Cyrus "The Climb". Laul iseenesest on kenake. Ent mul on eelarvamus, et Getteri plekine hääl seda esitama ei sobi. Ta oleks siiski võinud jääda oma multifilmide juurde, kus me oleme harjunud nägema mõnd nupsikut karumõmmi oma laulu esitamas.

Ott Lepland — "Hüvasti kollane koer"

Oti enese esituses

Peab mainima, et vastupidiselt Jaanuse valitud laulule on see üks viletsamaid Alenderi esituses kõlanud palu. Minule isiklikult ei meeldi kohe üldse.

Birgit Varjun — Pink "Dear Mr. President"

Laul pole suurem asi. Kuid originaalesitaja hääl sarnaneb üsnagi meie superstaarikandidaadi omale. Igatahes peaks küll midagi kummalist juhtuma, kui Birgitit selle esitamise peale väljalangemine ohustaks.

Marten Kuningas — Space Oddity "Space Oddity"

Väga sümpaatne laul. Kui Marten seda esitades liialt palju ei vigurda, võidab kindlasti kuulajate südamed.

Anis Arumets — "The Kill"

Ma pole päris kindel, et Anis just seda lugu esitama asub. Igatahes see temale sobiks, võimaldab pööraselt karjuda. Samas, vaadanud prooviesinemisi, selgus, et laul on just seesama. Kuid Anis esitab seda märksa vähema meeleheite saatel ja see saab talle ilmselt lausa trumbiks.

Kogu seekordse vooru läbivaks teemaks olevat AKUSTIKA. Selle tähendus jääb mulle mõneti arusaamatuks. Võimalik, et silmas peetakse akustiliste kitarride soolosid vms. Aga ehk saate käigus selgub.

Kaunter: 1295 (kokku 3501)

Stardipauk

2009-11-20T13:51:00.005+02:00

Nagu kokku lepitud, kohtusime oma "kolleegiga" Chemicumi ees kell 10. Just, kui olin haaranud oma telefoni, et KH-le helistada ja oma peatsest saabumisest teatada, ta helistaski. Küsis, kas ma olen juba teel. Olin. Lubas kohe alla tulla ja puha.

Siiski tuli ta alles ligi 10 min pärast ning muretses, et tudengid olid jäänud mingit ülesannet lahendama ning et nad peavad TT-ga kahekesi auto järel käima, mis on parasjagu pesus jms. Kulus veel aega. Meil oli võimalik selle aja sees istuda teist päeva avatud puhvetis ning juua kohvi. Ma ei jätnud kasutamata võimalust võtta üks hommikueine, milleks kujunesid lihapirukas ja kohupiimakook. Masinakohv oli päris hea, võtsin teisegi. Kohupiimakook, see traditsiooniline (nõukaaegse hinnaga 14 kopikat ning praegu enamasti 14...18-kroonine) maksis vaid 9 krooni.

Umbes poole tunni pärast tuli ka TT. Sõitsime liftiga neljandale korrusele, kulgesime läbi koridoride labürindi ning platseerusime seminariruumis. Juba mõne minuti pärast tuli oma tööruumi lahti riietuma suundunud TT ka mapiga, kaasas vana "uudis" olemasoleva Forseliuse Seltsi allkirjaga ja ammune kuvand Lastevanemate Liidu peatsesest liitumisest.

Esimese ülesandena olevat vaja teha projekti tutvustav kiri. Selle kirja mustandit tuli meile demonstreerida. TT käis 15 minutit ära, et tagasi tulla juba värskelt väljaprinditud kirja- ja loogikavigadest kubiseva näidiskirjaga, mille olla kirjutanud keegi Andero. Samas, kuna tegu on tähtsa doktorandiga, lisaks veel MT juhendatavaga, kes iseenesest on kogu selle käelise tegevusega seotud liikumise ema Eestis (toonud selle otse Californiast), siis pidi arvestama mugavusvalimiga ning asjaoluga, et esimene elab Nõmmel. Lisaks oli välja prinditud kõikide Nõmme lasteasutuste nimistu ja usinasti juurde otsitud kontaktaadressid. Nimistus oli 3 gümnaasiumi, 4 põhikooli ning 3 huvikooli, ülejäänud lasteaiad ja -sõimed.

Aeg-ajalt tuli päevakorrale tõsiasi, et ülikool saavat ühele inimesele välja maksta kõigest teatava hulga raha, mitte et ma küll päris hästi oleksin aru saanud, mida see ülikool nii väga sellesse projekti puutubki.

TT käis veel vähemalt kahel korral mingeid pabereid otsimas, tuues neid lõpuks kokku pakkide viisi. Lõpuks ma hakkasin vihjama, et peatagu hoogu ja saatku need pigem e-kirjana elektrooniliselt. Tõsi, mõned minutid pärast meie koosoleku lõppu ta oligi saatnud kaks kirja.

15 minutit otsis ta juba tõlgitud raamatuid. Tõi neist väljaprindid, kuna köidetuna ta neid ei leidnud. Siis tuli jutuks, et 400 kr transpordirahasid me ei suutvat kuidagi ühe kuuga ära kulutada. Tagatipuks helistas TEA müügiesindaja ja pakkus mingit lasteraamatut koos CD-ga, küsides eelnevalt, et kas TT peres väikesi lapsi ka on. Eriliselt asjasse süvenemata käskis TT endale arve saata ning andis koduse aadressi.

Seejärel rääkisime veelkord üle, et Polleni osas meil materjalide kasutamise piiranguid pole, aga mingi Science for Children asju me kasutada ei saa. Seejärel käis TT veel korra 15 minutiks ära, öeldes, et läheb toob veel midagi, vaatab siis, ehk leiab, mida... Mida täpselt, jäi esialgu selgusetuks. Hiljem selgus, et veel erinevate tõlkebürootõlgete väljaprinte. Nägime paarile esimesele lehele pilku heites, et too tõlge vajab jõulist sekkumist, eestindamist ning terminoloogilist ühtlustamist.

TT kurtis oma suurt hõivatust ning sedagi, et talle olla just helistatud Soomest ning palutud tungivalt oponeerida kellegi Robert Tenno doktoritööd ning tema ei oskavat kohe kuidagi «EI» öelda.

Lõpuks muutusin ma juba ülimalt kärsituks, eriti kui sain teada, et TT olla lausa kl 12 algama pidanud koosoleku edasi tõuganud. Kartsin, et venitab seda "arutelu" veel mitme tunni peale. Tipnes see sellega, et meid juhatati esimesele korrusele raamatukogu taha sekretariaati. Seal oli Marjul lausa ees minu toimik, ent tal oli pooleli ülioluline telefonikõne, mida keegi segada ei tohtinud. Et ta ise suurt sõnagi ei lausunud, siis jäi saladuseks selle kõne sisu.

Leppisime kokku, et nii mina kui ka mu «kolleeg» (kellest nüüd peakski saama mu kolleeg) saadame talle oma CV ning toome selle veel paberilgi. Selle tõdemusega me ka lahkusime. Telefonikõne võis segamatult jätkuda.

Stardijoonel

2009-11-19T23:49:00.003+02:00

Täna kell 15:20 oli TT telefonikõne, milles ta tahtis, et ma läheksin enamvähem kohe tema juurde seda asja arutama. Tema olla nüüd tagasi komandeeringust ning otsustanud, et peab mind ikka mingi koormusega erakorraliseks teaduriks vormistama. Esialgu kuni aasta lõpuni. Et eks siis edaspidi vaatab.

Ma viilisin koheselt kõrvale ning pakkusin, et tulen homme juba koos Jaanusega. Seepeale TT meelitus ning soostus kl 10 kokku saama, kuna kl 12 olevat tal koosolek. Või nõupidamine. Nimetas Jaanust mu kolleegiks.

Kummaline, me kumbki õieti ei töötagi, vähemasti mitte koos, aga oleme kolleegid. Kuid palju olulisem on see pisivõit. Esiteks, ma ei nõustunud kohe ja esimese kutse peale kohale lendama, teiseks, ta soostus ka "mu kolleegi" ametisse vormistama. Samuti väiksema koormusega erakorraliseks teaduriks. Aga ikka tingimusel, et ta hakkab "neid asju" tõlkima ka.

Kui need lubadused homme tipneksid sellega, et me oleksime esmaspäevast Koosseisudes kirjas, võiks asjal jumetki olla. Kuigi siin on mitmeid erinevaid agasid. Kohe päris mitmeid. Näiteks ei ole ma kohe kindlasti nõus tegema vähema kui poole kohaga täiskoha tööd. Kuid ka poole kohaga olen ma nõus tegema vaid minimaalse. Näiteks veebilehe asjaajamisega tegelema. Eks see sõltu muidugi veidi ka palganumbrist. Selle kohta teatas TT, et tahab mind vormistada "suurema palgaga". Mida see tema nägemuses tähendab, võib vaid oletada. Ilmselt pidas sellega siiski silmas enamat kui 3000 kr kuus. Eks paistab.

Teine AGA puudutab nüansse, mida saab seostada tema elukaaslase poolt antavate lisaülesannetega. Nagu aeg on näidanud, oskab KH kenasti mulle oma mitmeid töid sokutada, ent TT ei pea seda hiljem arvestamisväärseks panuseks.

Eks ta õige ole ka. Näiteks usaldati mind täna õppetööd läbi viima. Üks seminar, see pole mingi katastroof. Pealegi oli KH kõik materjalid korralikult ette valmistanud. Kuid see ju ei loe mu koormusse. See on lihtsalt vastutuleku korras tehtud töö.

Möödunud "perioodil" sain ma märksa rohkem erinevaid (ka Polleniga) seotud ülesandeid just KH-lt, kel alati oli hea varnast võtta lause teine pool — kuna ma nende juures nüüd ka töötan. Kuid TT ei saanudki vist teada, või vähemasti ei teadvustanud, et ma olen märksa enam töötanud, kui ta ise neid ülesandeid suutis pakkuda.

Seekordne mu suur innustus sai alguse ammu kõneldud projektist, millesse ka mu "kolleeg" sügavalt kaasatud sai. Kui ma oleksin selle saanud enda vastutada ja teostada planeeritud mahus, oleks projekt juba vähemasti kolmandat kuud töös. Hetkel on aga fakt, et juhtivat rolli ma ei saa ning minu poolultimatiivseid tingimusi ei täideta. Igatahes kui ma nüüd mistahes lepingule ka alla kirjutan, siis seda vaid selleks, et mu hea "kolleeg" endale töökoha saaks.

Ei tahaks küll kurja kraaksuda, ent hetkel tundub mulle, et mingit konstruktiivset projektitööd siit ei sünni, kuna projektijuhti pole.

Enne EOSS lõppvooru (V)

2009-11-18T20:48:00.006+02:00

Sel nädalal on Superstaarisaate võistlejaist kaunikese vähe juttu olnud. Otsisin ja uurisin, kuid ei leidnud hulk aega miskit. Sain teada, et Anis vaevleb unetuse küüsis ning tukub igal võimalikul hetkel, joonistanud enda laugudele lahtised silmad. TV3 uudistesaates näidati klippi kolme võistleja nn akustilise laulu valikust. Sama klipi leidsin seekord hoopis Solarise lingi alt.

Propsisega oli juttu mingisugusest lohutusvoorust, kus toodud tagasi keegi väljakukkunuist. Ma arvan, et sellisel juhul oleks sellest küll laiemalt juttu tehtud. Eriti kui silmas pidada, et maailmas polegi midagi eriti suurt juhtunud peale NASA rapordi selle kohta, et maailmalõpp lükkub edasi ning et Andrew Lloyd Weber taas haiglasse sattus. Vähemasti viimastel aegadel on superstaarid olnud mitmete portaalide pollides ja kollase meedia esikaanel. Ehk ongi oodata mõnd suuremat saladust? Nojah, ka MTV Eesti pani pildi kotti ning mu kõige kuulsam kunagine õpilane Kristiina Raudsepp (Belanova) saab naeratuse eest rehvid auto alla. Hetkel ei midagi enamat.

Vaata Õhtulehest või Kroonikast

Klipis saavad sõna kahjuks vaid pooled esinejaist. Meeldiv on see, et Jaanus on ette võtnud Alenderi eestikeelse laulu, Birgiti laul on märksa tagasihoidlikum ning Getter ehmatas mind oma plekise häälega.

Mitu tundi hiljem hakkas desinformeerivat lohutusvooru-juttu puhunu vabandama, et ajas selle fakti sassi «Selgeltnägijate tuleprooviga» ning tungivalt soovitama, et ma kirjutatu lehelt eemaldaksin. Et muidu ma desinformeerivat seeläbi oma sadu lugejaid.

Mul on kaunis raske mõnikord selgeks teha, et sõna on kui lind — kui see lendu lasta, siis on ta läinud. Kui neid siinsete sissekannete lugejaid ongi sadu, siis on vähemalt pooled selleks ajaks juba selle loo ka läbi lugenud ega hakka hiljem uuesti näpuga järge ajades otsima, kus ma midagi kirjutasin. Ja vaevalt et minu blogi pärast keegi ka saatesse muutusi teeb.

Koolitus kevadpealinnas

2009-11-17T08:05:00.008+02:00

Kuulnud võimalikest versioonidest Polleni-Innove liinil ja võrrelndud ühe või teise teolisuse olulisust tegelikule olukorrale, plaanisin ma algselt Türi koolituse vahele jätta. Tiia aga suutis ümber veenda suurema hulga potentsiaalseist algselt mitteminejatest. Nii soostusin ka mina tingimusel, kui ma ei pea minema oma lombaka POTiga.

Liia soostus Antslast startima ning peale võtma Võru noormehe Taavi, kes kooli ajal Tartus resideerub. Teine kindlapoolne tulija oli Natalia, kes tavapäraselt oma sõiduki minu juurde soovis parkida ning usaldada end teiste juhtide randmeisse. Liia ise aga soostus mind peale võtma tingimusel, et mina olen Tartust Türini ja tagasi ise roolis. Sedasi saigi diilitatud. Viies koht oli planeeritud uuele kolleegile Indrekule, kes aga alles viimasel hetkel teatas, et saab kohal oma jõududega, mistõttu Innaril tuli Jõgevalt kohale tulla oma autoga.

Õige asulani jõudsime plaanipäraselt, ent siis selgus, et mitte keegi polnud süvenenud sihtpunkti aadressisse. Pärast pisikest tiirutamist Türi vahel selgus, et ikkagi oli õige koht just see kortermajast ümber ehitatud hoone otse Konsumi kõrval.

Algatuseks korraltas Tiia tutvumisringi. Ega varem polegi olnud tarvidust end nii põhjalikult tutvustada. Et mina olin Tiia enda järel teine, kel end tutvustada tuli, võimaldus mul pisut originaalitseda ning lõpetada oma jutt üleskutsega mulle otse kirjutada, kui CV vastu lähem huvi on. Sellise tutvustusega lõpetas minu eeskujul seejärel suurem osa kohalviibijaist.

Liia põhitegevuseks näis olevat töö pereühistus, ehkki töö iseloomu ta ei reklaaminud.

Taavi õpib õigusteadusi ning on üle läinud kaugõppesse, mis andis mulle suurepärase võimaluse teda enda asemele terveks nädalaks tööle paluda. Kuigi Kohtumajas oleks olnud uhke töötada, aga seesama mu Projekt eeldab siiski pisikest lisatööd, mida oleks parem teha, kui päevaplaani ei tule hakkida.

Natalia töötas seni Valgas mingis õmblusvabrikus. Et aga tööde maht on katastroofiliselt vähenenud, on temalgi Ole Kaasas! projekt jäänud viimasel ajal praktiliselt ainsaks sissetulekuallikaks. Ometi rääkis ta õhinal ka sellest, kuidas ta sai Maksimasse turvanaiseks.

Koolitatavaid oli üle Eesti kokku kogunenud 23, kui nimekirja uskuda. Lisaks sellele veel ka vähemalt 5 koolitajat, kui Tiiat ja tugimeeskonda mitte arvestada.

Selle pisikese Mazdaga me kohale sõitsimegi. Tagasitee oli minusugusele kanapimedale veidi tüütum. Maantee veeres on märgatavas koguses fotoaparaate, mille tõttu nii mõnigi taat ei julgenud kulgeda kiiremini kui 80 km/h, takistades liiklust.

Selgus, et Tiia oli aastaid töötanud autovaruosade hulgihankijana. Sisuliselt alati müügitöö alal.

Lauapinda nappis ning mina oma läpakat ei avanudki. Kasutasin uudistega tutvumiseks Liia kuvaripilti. Ütlemata kasulik oli kammida mööda e-Äriregistrit ning avastada, et minu FIEga on midagi väga viltu. Enda meelest olin ma end juba kuude eest EMTAst ümber reginud. Et ma aga oma ID kaardi jätsin kodusesse arvutisse, selgus alles naastes, et olin end kuidagi valesti registreerinud. Igatahes selle asemel, et oma FIE-majandus ümber tõsta EMTA sfäärist Äriregistrisse, olin ma mingi juhendi järgi kuidagi valesti vajutanud. Igatahe polnud mind FIEna kirjaski. Minu avaldus ootas hoopis riigilõivu maksmist. Olin justku taotlenud enda registreerimist FIEna.

Kodus tühistasin esmaregistreerimise ning tõstsin end siiski nõuete kohaselt lihtsalt ringi.

Seekordne koolitus oli tõtt öelda vägagi asjalik. Samas ei saa märkimata jätta, et PRIA süsteemid tundusid mulle sedavõrd keerulised, et mul kadus vähimgi isu põllumajandusega tegeleda. Põllulappide ja klastrite märkimine kaardile, kasvatatavate liikide ja tõugude märkimine... see on suisa omaette kosmos. Kui ma seni arvasin, et keerukaim ülesanne on põllumehel ilmastiku jälgimine või kombaini juhtimine, siis hetkel olen kahtlemas, kas mitte PRIA toetuste küsimine pole mitte peamine probleem. See kõik on tõepoolest sedavõrd keeruline, et suisa raske seletada.

PRIA asju seletasid meile Kai Poolakese ja Andres Tammann. Erispetsiifilisi uudsusi siinkohal seletamata võiksin vaid uhkeldada, et muu tõsisema kõrvalt üllatasid mind siiralt terminid lehmik ja esparsett.

Vaatamata demoversiooni korduvale läbimängimisele ei saanud ma päris hästi hakkama põllulappide vallutamise ja toetuse küsimisega. Võimalik, et uusi maid selle mänguga vallutada ei saagi ning tuleb vaid deklareerida olemasolevat.

Kohvilauas oli lihapirukaid ja mingeid saiakesi. Kohv ise polnud midagi asi. Kuna ma polnud kindel, et meil veel ka lõunapaus tuleb, sõin kaks lihapirukat ja jõin paar äärmiselt ebamaitsvat kohvi. Igaks juhuks sõin ju ka hommikul. Igatahes olin ma juba sööma minnes kurguni täis. Pakuti aga juustuga kotletti, mida oli kole suur ports, ning tarretist kohupiimaga. Igatahes jäi osa minule serveeritud praest kohalikele notsudele.

Kui Kai selgitused jäid mulle veidi kaugeiks (kuna ta manipuleeris põllumajanduslike terminitega, justkui oleks esinenud vanade talunike ees), siis Andrese selgitused olid palju arusaadavamad.

Eilika rääkis e-Äriregistrist. Tänu talle ma oma probleemi avastasingi. Igatahes on see register võrrelduna PRIA omaga nagu naljategu.

Tiina Einstein oli EMTA esindaja. Tema jutust tulenes mulle uus sõna - prokurist. Esitus oli taas meeldiv ja arusaadav.

Ettekandest saime teada, et tuludeklaratsioonide täitmisega meil enam erilisi probleeme pole ning ligi 90% inimestest teevad seda arvuti teel, mis on igati mõistlik, kuna seal on eeltäidetud väljad jms.

Tiia tutvustas ka järjekordset loosimist. Eelmisega oli läpaka võitnud keegi üle 70-aastane mammi, kes oli läbinud nii alg- kui ka klassikoolituse.

Koolitus lõppes enamvähem plaanikohaselt. Sellele vaatamata oli lõpuks juba õues pime ning me saime nautida jõulutulukesi, mis just päeval puiele kinnitati.

Aga selle PRIA ja EMTA tegemistest jäi mulle kumama mõte, et tegu on sisuliselt suhteliselt väheoluliste ametkondadega, mis teevad küll mõneti elu mugavamaks, ent toidavad tohutut armeed igasuguseid ametnikke, kes kõik oma tööd kole tähtsaks peavad. Aga see on omaette jututeema.

EOSS finaal (IV)

2009-11-15T18:43:00.023+02:00

Tänu Delfi portaalile on meile juba enne otseülekannet teada võistlejate tänane järjekord. Vastavalt sellele võiks nad ju ka ritta laduda... Kuid selgus, et saates esinetakse siiski teises järjekorras. Seekordsed laulud on nn armastuslaulud.

— Ott Lepland «You Can Leave Your Hat On»
Ott oli end stiilselt kostümeerinud ning laulis oma laulu väga stiilselt. Kahju vaid, et laul ei kuulu mu lemmikute hulka. Üldse ei istu mulle sedalaadi stiil mitte just kuigi. Esitusele ei ole samas midagi ette heita ning ühe pallikese kaotab noormees vaid tänu subjektiivsele muljele nigelapoolsest laulust. Hinne 9.

Publik aga oli sillas ja kisa oli laeni. Mihklil tekitas see esitus kahetisi tundeid. Mihkli arvates tõi Ott oma lauluga seksuaalsete protsesside erinevate faaside temaatikat, ent ei näinud piisavat kirge. Maarja meelest oli ka laul liiga pingeline. Soovitas mitte riskida häälega liialt piirile minna ega 100% ületada. Rein tahtis kõike seda sama rääkida, ainult teise nurga alt. Selline roll oli Otile uus. Pinge aga meeldis Reinule.

— Anne Arrak «Still Loving You»
Laul, mida oleme harjunud kuulma meessolisti esituses (Scorpionsi saatel). Anne kõrgemad noodid kippusid ehk pisut teravaks, justkui basskitarrigi kõrgemad noodid. Ta alustas koheselt pingeliselt, mistõttu teise salmiga polnud liiga palju juurde panna. Ometi teise salmi teise poole "trikitamine" (aražeering) oli uudne. Samuti ülimalt stiilne esitus. Laul eelmisest märksa parem. Lõpupoole kippus refrään liialt kimedaks. Hinne 8.

Maarja nägi täna seda, mida tahtis näha, alles viimase fraasi ajal. Maarja näinuks vanemat naist seda laulu esitams. Esitus talle hinge ei läinud. Loovalik polnud parim. Rein mainis, et see oli korralik esitus. Mihklile meeldib see, et kuitahes viletsat lugu ta ka esitab, on Anne jääkuninganna karakter igati stiilne. Nimetab veel Scorpionsi maailma viletsaimaiks bändiks, esitatud veelgi viletsamaks aga "Wind of change'i". Kohati jahmatavad need Mihkli laused ilmselt teda ennastki. Tõsi, ma ei saa eitada, et mainitud laul on ehk mulle isiklikult kaunis olulise tähendusega (Mõeldes Pillele).

Propsisele meeldis Anne esitus sedavõrd, et ta arvas (MSN), et peab lausa Anne poolt hääletama. Lähemal uurimisel selgus, et tegelikult ei hääleta ta Anne poolt seetõttu, et ta oleks lemmik, vaid pelgalt kartusest, et ta võiks muidu tänu kohtunike ülisoolasepoolesele kriitikale välja langeda. Ka minu meelest oleks täna paras aeg Getteril lahkuda. Vaatamata asjaolule, et teine laul oli esimesest mulle märksa sümpaatsem, meeldis mulle siiski Oti esitus rohkem.

— Anis Arumets «Starlight»
Anisel läks esimene armastus päris kõvasti aia taha, nagu ta intervjuus mainis. Aga üks eriline neiu on tal südames, kellele see laul ilmselt ka pühendatud sai.

Anise puhul peab kõnelema ühest talle endale kirjutatud laulust, mida enne saadet ka kuulasin. Too jättis küll äärmiselt professionaalse mulje. Anise seegikordne esinemine oli rahulik, röginata hääles. Palju etem kui EMT poeproovis. Minu meelest igati akuraatne etteaste. Hinne 9.

Ka stuudiopublik näis rahule jäävat. Reinule jällegi oleks just "kahin ja lummus" meeldinud. Mihkli meelest oli see, taas jällegi vastupidiselt, parim esitus. Edasi kommenteeris ta Anise blogi. Igatahes tänati Ossi, kes olla Anisele jalaga virutanud. Soovitas teistelgi (üle 21-aastastel) Anise blogi lugeda. Olen ka mina lugenud, tõesti üks asjalikumaid. Ka Maarja oli pigem Mihkliga nõus ning mitte Reinu poolt. Kiitis noormeest, kes üle ei pingutanud.

— Birgit Varjun «Bitch»
Birgit armub suht tihti, nagu ta ütles intervjuus. Kõige kallim on talle ta 5-aastane poeg.
Laul tundub esmapilgul üldse mitte sobivat armulaulude konteksti, ent räägib siiski naisest, kellel on kümneid rolle korraga... Birgit on oma endises headuses. Ei oskagi tema laulmisele vähimatki ette heita. Mulle see Anastacia-hääl meeldib, eriti kui seda ei pruugita pidevalt, vaid see jääb just sellisesse kaalutletud staadiumi. Teise refrääniga tegi ta veel paar lisatrikki, mis laulule omamoodi jumet andsid. Hinne 10.

Mihkel tänas ja küsis, kas Birgit ka soovilaule teeb. Tellis AC/DC "Hells Bells". Maarja aga oleks tahtnud just midagi pehmemat kuulda. Lugu olla liiga kuulus, ei midagi uut. Rein võtab kahe arvamuse kokku: Birgit võib kõike laulda ja teha seda väga hästi.

Birgit kipub olema see finalist, kes minu südame soojendaks ka juhul, kui ta võidaks, ehkki ma algusest peale lootsin, et kolmandalgi hooajal lõpuks saame mees-staari.

— Jaanus Saago «Nothing Else Matters»
Jaanuse süda on vaba. Inimene, kes selle võidab, ei tohiks olla rumal ega kahepalgeline. Ka ülbe mitte.

Jaanuse rokklaul kumiseb kõrvus siiski metallikana. Saateansambel tegi selle tiba meelamaks. Jaanuse hääl ei kandud oodatut kahjuks välja. Viisi küsimust ei tekkinud, ka esines hääles Reinule meeldiv kärin. Originiaali kõrval oli Jaanuse esinemine siiski suhteliselt hale piiks. Samuti oli dünaamikat vähevõitu. Hinne 7.

Publik karjus siiski täiest kõrist. Maarja jaoks jäi see laul ka natukene igavaks ning kahetses, et ei saanud talle ise laulu valida. Ootab, et Jaanus laulaks midagi eesti keeles, lihtsat ja hingele. Rein seletab lahti, mida Maarja arvas. Rein ei usu, et viga oli loo valikus. Alati olla suur probleem see, et Jaanus laulab kõiki lugusid ühtemoodi, oskamata suhestuda laulusse. Mihkel sai ka lõpuks sõna. Kiitis Laur Joametsa, stuudiobändi kitarristi.

— Marten Kuningas «Valgeid Roose»
Sellest laulust on mul pehmelt öeldes siiber. Kui Marten suudab selle mulle taas seeditavadks laulda...

Õnnetuseks alustab ta seda kui kupletti. Vist minu jaoks kõige ebameeldivam lauluesituse stiil. Edasi jätkab juba taustalaulja. Marten jutustab pisut juurde. Vigurdab viisiga. Tõesti, tema kostüüm on stiilne. Kuid selle esinemise minupoolne hinne on paraku siiski madal. Hinne 3.

Rein ei taha rääkida, aga peab. Vajab seedimist. Vaatles välimust, kuid pole jõudnud seedida... Seni suurepärase mulje jätnud, ehk seegi kord... aga ei leia õigeid sõnu. Rein räägib palju ja rumalat juttu. Mihkel imestab, millise muutuse Marten on läbi teinud. Nimetab teda Eesti säravaimaks meeslauljaks. Maarja kiidab julge loovaliku puhul ning selle ümbertegemist. Sellist just Maarja nautiski. Ka publik aplodeeris tublisti. Raimo leidis, et vokaalselt oli laul väga nõrk. Sama arvan ka mina. Pigem epliklik vigurdus kui superstaarilik esitus.

— Getter Jaani «I'm A Believer»
Getter peab armastust heleroosaks ja helesiniseks. Lesbide ja gaude värvid, kummaline.
Tema laul on toorehäälne ja kandiline. Viisipidamisega pole probleeme. Dünaamikat pole aga ollagi. Erinevalt varasemast teeb Getter laval ka liigutusi. Mulle isiklikult ei meeldi tema italiaanolik lahtine hääldus. Hinne 4.

Publik on seegikord pöördes. Mihkel osutab multifilmivalikule. Võrdleb esinemist Teletupsudega. Mihkel lubab Getteril rahulikult tiksuda, kuni ta Marten Kuninga finaalikohta ära ei võta. Maarja leidis, et neiu on pisut väsinud ning soovitas anda laval olemise hetkel anda endast kõik. Kuid arvas, et seda lugu ei saakski paremini esitada. Rein aga arvas, et saaks küll paremini esitada. Võrdles Getteri esinemist nagu näitleja esinemist (sama paralleel tekkis mul Kenega, ehkki too oli just Reinu lemmik). Rein tahab aga näha Getterit ennast.

Hinnangute ootel:Tänased kehvemad esinejad olid Marten, Getter ja Jaanus. Varasemaid esinemisi silmas pidades ning potentsiaali arvestades poleks mul vähimatki selle vastu, kui seekordne lahkuja oleks Getter.

Ott loodab, et tegi õige valiku. Annele pole raske igal nädalal erinevat stiili laule laulda. Anis tahaks loota, et tänane tähtede seis soosib teda. Birgitil pole keegi unistamist ära keelanud ja loomulikult unistab ka tema esikohast. Jaanus võtab oma kuuekeelse sõbra (kitarri) kaasa, kui peaks lahkuma. Martenil on kiusatus endal laule kirjutada. Getter arvab, et tal läks täitsa normaalselt täna korda.

Kui liinid sulgusid, paluti kohtunikel pakkuda, kes võiks olla saatest väljalangeja. Mihkel arvas, et välja langeb kuuekeelse sõbraga Jaanus. Maarja arvas, et lahkub Anne. Rein arvab aga ka, et välja võib kukkuda Jaanus.

Kui Getter esimesena pääses, siis Ohukolmnurka kutsuti Jaanus. Teisena kutsuti ette Marten ja kolmandana Anne. Tagasi lubati Jaanus.

Televaatajad otsustasid saatest välja hääletada Anne.

Kl 18:50 on loenduri näit 2808, millest Eestist 955

Jumala kood

2009-11-14T14:20:00.015+02:00

Jätkame filmi «Вода» 2. osa 40. minutilt ja 48. sekundilt. Et infoesitlus läheb selle loo viimasel 10 minutil iseäranis puäntlikuks, püüan esitada võimalikult adekvaatse teksti. Tõsi, ma ei saa garanteerida, et vene keelt mittekõnelenud esinajate tekst saab õigesti tõlgitud, kuna kasutan siiski venekeelselt pealeloetud teksti, mis jätab originaali enamasti täesti varju.

Ajaloo jooksul on teadlased korduvalt üritanud laboritingimustes kasvatada elusat rakku. Teisisõnu on nad üritanud kunstlikult luua elu. Juba on segunenud elusa mateeria komponendid, mobiliseeritud spetsiaalsed tingimused, kuid see on alati lõppenud ebaõnnestumisega.

Injušin: ...on paigutatud riiulitele, me teame, millised molekulid millisel viisil ja milliste otstega ning millal ja mis ajal on vaja üksteise külge ühendada... see kõik on hiidkompuutris kirjas. Kuid kui hakkame seda tegema - elusaine ei tule välja. Elu sellele vaatamata pole.

Korotkov: Elu on suunatud infoprotsess, mis on seotud eelkõige vee eriliste omadustega.

[Mingi ülimalt keeruka Venemaal paikneva ususekti jünger] Šamil Hazrat Aljautidov: algselt loodi... või kõigepealt loodi... kõige juures on olemas vesi kui loomise osa. Kuid samal ajal... arvatavasti proportsionaalselt suuremaski mahus kujutab vesi endast seda, mida inimesed peavad endale selgeks tegema ja tõestama... Jumala olemasolu. [Selle pisut segase mõtte point on on vist selles, et vesi on jumala vihje inimesele]

XIII sajandil Kristuse sünnist olla Fibonacci nime all maailmas tuntuks saanud Itaalia matemaatik looduse erinevaid nähtusi jälgides avastanud KULDSE PROPORTSIOONI. [Sellel teemal vt lähemalt Wikipediast] See seisneb tõsiasjas, et jada numbritest, kus iga järgmine on kahe eelmise summa, annab huvitava tulemuse: kui jagada mõni mistahes väiksem arv jadas sellele järgneva suurema numriga, saame me alati tulemuseks 0,618.

Ka Leonardo da Vinci kasutas oma töid luues seda struktuurset täiuslikkust.

Kunstnik olevat seda nimetanud KULDSEKS LÕIKUMISEKS [золотое сечение].

Ka selle kuldse lõikumise korral (da Vinci joonistes) on külgede proportsioonid samas vahekorras.

Veel palju enne seda, VI sajandil enne meie ajaarvamist olla iidne Kreeka filosoof ja matemaatik Pythagoras [Пифагор] avastanud sellised suhted geomeetrias.

Vaadates aga veel 300 aastat varemasse aega, leiame me iidsete egiptlastegi juures selle mainimist. Nemad nimetanud seda JUMALIKUKS TEEMAKS [божественный суть].

Kas aga ei tähenda see seda, et nii Fibonaccile, Pythagorasele, da Vincile kui ka paljudele teistele inimkonna geeniustele oli antud teadmine harmoonia eriliste seaduste olemasolust, mis on kogu selle maailma täiuslikkuse aluseks?

Vladimir Vojeikov [ääretult kavala ilme ja pikkade mõttepausiga]: Seadused ei teki iseenesest, nagu me teame. Järelikult on seaduselooja. Aga see väljub juba minu professionaalsete huvide raamidest... Ütleme nii. Aga inimlikus mõttes see aitab mind.

Üsna hiljuti tulid teadlased lagedale sensatsioonilise hüpoteesiga: maailmaloomise saladused on kirja pandud vees. KULDNE PROPORTSIOON, mis ühtlasi on ka JUMALIK TUUM, avastati sulava jää molekulis.

Tavalise vee molekulis on nurk hapniku ja vesiniku aatomite vahel 104 kraadi. Sulavees on see nurk aga muutumatult 108°.

Samas, suhe vesinikusidemete pikkuste vahel on alati 0,618.

See on vee eriline seisund. Külmudes, seejärel uuesti sulades, kustutab vesi oma mälust kogu sinna kogunenud info, jättes alles vaid ühe ja peamise — baasinfo, elu programmi.

Just nimelt tänu sellele programmile ongi loodud kõik olemasolev: lehtede paigutus oksal, kroonlehtede paiknemine õiel [pildis näidatakse küll korvõielist], niidikesed ämblikuvõrgus, limuste kodade keerdumine, DNA molekulid, Universum.

Selgub, et see, kes lõi selle maailma oma lõpututes vormides, teatas just nimelt vee kaudu kõigele elavale, kuidas see peab arenema.

Austria uurija Allois Gruber: Vees paikneb kogu informatsioon elu kohta. Kui me hävitame selle info, hävitame me ka iseendid.

Meie planeet on korduvalt kattunud liustikega. Kõigest 20000 aastat tagasi asus peaaegu pool maismaast jää all ja Maa kujutas endast elutut ja lumist kõrbe. Ehk ongi jääajad reaktsioon inimkonna kasvule?

Solodilov: Vesi justkui heidaks endalt selle koorma, mis ta on saanud... ja puhastub. Vastavalt sellele avaneb võimalus haarata endasse uut ja värsket muljet. Tekib võimalus hämmelduda [возможность впречетлится].

Ja kui Päikese mõjul muutus jää tuhendeid aastaid tagasi taas veeks, avanes inimesel šanss alustada kõike tühjalt lehelt.

Emoto Masaru: Inimesele on kõige olulisemaks leida vastus küsimusele, kust ta tekkis, milleks ta on siin ilmas ja kuihu ta läheb pärast surma. Ma leian, et võti selle küsimuse lahendamiseks seisneb vee olemuse märksa sügavamas mõistmises.

Sulavesi on sarnane imikule. Ta ei tea veel midagi ümbritsevast tegelikkusest. Ja üksnes inimene on võimeline seda täitma uute teadmistega. Kõigest loodust on just nimet talle antud selline võimalus.

Austria Viini Tuumafüüsika Instituudi progessor Herbert Klima: Teate, ausalt öeldes olen ma sügavalt veendunud, et selle taga on midagi, mis lihtsalt kohustab meid, inimesi, millekski määratuks. Esmajärjekorras peame me oleme tänulikud, et just meid valiti välja kõikide võimaluste seast.

Kirill: Kui võtta üldiselt inimese elu ja vaadata seda tähelepanelikult, oleme me vabad. Me määrame ise paljusid asju. Kuidas me käitume, kuidas tegutseme, kuidas mõtleme, kus õpime, milliseid ideid vastu võtta ja milliseid tagasi tõugata, kuidas sättida oma suhted Jumalaga. Ka uskuda Jumalat või mitte... Selles mõttes peame me meeles pidama, et see energeetiline vihm, mis lähtub... vot see energiatulv, mis tuleb Jumalast, selle me võime kas vastu võtta või seada sellele teatavad tõkked.

Järgnevalt kandub pilt taas lumehelvestele: armastus, sallimatus, kaastunne, viha. [Mitte et oleks mõistetav, mis valemiga seda viimast pilti saab üldse pidada ülesvõttels külmunud jääkristallist]

Adin Stainzalts: Inimese võimet purustada ja lõhkuda, tema kalduvust kurjusele pole vaja karistada. See pole usu küsimus. See on ilmselt meile kõigile antud tajumise võimalus, seejuures igapäevaselt. Aga idee sellest, et inimene suudab midagi parandada, see on juba usu printsiip ning nõuab suuri hingelisi pingutusi.

Kirill: Aga inimene kui energiaallikas, kuna igal inimesel on selline oma isiklik energiaallikas, levitab oma energiat ümbruskonda. Selles mõttes pole meie tegemised, meie sõnad ja isegi meie mõtted mitte neutraalsed. Need mõjutavad meid ümbritsevat maailma.

Lõpututest kosmoseavarustest otsime me vastust kõige ürgsemale saladusele, loomise saladusele. Kuid vastus asub siinsamas, pisikesel helesinisel planeedil. See teadmine on olnud juba loomise algusest peale inimese kõrval. Kingitus, mida me nimetame eluks, on meil tänu ühele ja ainsale ainele Universumis, mis on suuteline seda säilitama ja edasi andma inimestele, ...tänu veele.

Lisaks kaunistele looduskaadritele lõpeb filmi teine osa tuttava pildiga algusest: inimlaps vee veeres. Väga sümboolne ja asjakohane!

Ilmselt oli õigus kommentaatoril, kes arvas, et see film on küll loodud koostöös teadlastega, kuid loojad ise on seda teinud pelgalt mingi projekti raames, omamata ise erilist suhet teadusega.

Film jätab märksa sümpaatsema mulje kui selle esimene osa. Selgitusi on rohkem, müstikat ja mustkunsti vähem.

Filmis on kaastegevad olnud ilmselt mingi kindla ususekti esindajad kõikjalt maailmast. Tõsi, Aafrikast, Lõuna-Ameerikast ega Põhja-Euroopast siin inimesi pole. Ka tänavavõtted on tehtud puha kusagil Kesk-Aasias, ilmselt mõnes endises nõukogude osariigis. Arvamuste avaldajaid on päris vähevõitu, ent seda jõulisemalt nad oma sõnumit edastavad.

Nüüd, kus see film on lõpuni vaadatud, jääb veel vaid oodata selle kolmandat järge. Tõsi, selle © Masterskaja asemel sobiks sellele tegijaks küll pigem stuudio «DESINFORMATION». Ei saa eitada, et teine osa oli märksa oskuslikumalt sooritatud, suisa eeskujuliku ajupesuna. Küllap kolmas osa (kui see peaks ilmuma) leiab veelgi enam hämamist teadussaavutuste integratsioonialadel ning vastab ka Propsise vabanduseks esitatud kommentaarile, et ju hallid massid ei mõistaks kõiki nüansse, kui neid mitte trillerdava muusika ega kaunite looduspiltide taustal esitleda, põimides neid osavasti emotsionaalsete puhangutega süvausklike teadlaste suust, keda kõiki ühendab kindel veendumus inimese ülevuses kõige elava üle, aga ka kadedas tõdemuses, et Jumal on veelgi ülevam. Jumal on see osav inserer, kes mõtles välja üliuniversaalse sõnumi koodi, vee koodi. Igatahes oleks nüüd aeg kõikidel ateistidel pöörata pilgud pilve poole ning palvetada hardas aukartuses vihmapiiskade poole.

Sellega see lugu veel ei lõpe! Kui nad just ei suuda vahepeal kolmandat järge toota, siis minul on plaanis ühel ilusal päeval kokku võtta kahe osa olulisemad nurgakivid, liigsete omapoolsete kommentaarideta.

Vesi kui salarelv

2009-11-13T23:03:00.011+02:00

Filmi 34. minuti 40. sekundil viiakse meid krüokambrikese juurde, mille temperatuurinäit on -71°C.

Vapper laborant võtab müstilise muusika saatel paljakäsi külmikust petri tassid külmunud lumehelvestega. [Või peaks neid nimetama veemustriteks?] Leonid hakkab selgitama, kuidas nad külmutasid pühast allikast [Serg Radonezhki?] võetud vett ning avastasid, et vähe sellest, et see helves oli kuuetine [justkui neid helbeid oleks ka mingisuguseid teisi esinenud], olla sellel selgesti näha helenduvat risti! [Leonidi nägu on seejuures justkui usklikul, kellel on imekauni ingliga intiimvahekord olnud.]

[On teada, et nahk võib saada külmakahjustusi juba miinus 20 juures, rääkimata siis 50° külmakraadist. Siin aga tehakse koletu viga, võttes paljakäsi enam kui -70°C külmutatud anumad, mis seepeale peaksid momentaalselt sulama hakkama. Seda nii ruumis valitseva sooja tõttu kui ka pealehingatava õhu tõttu, rääkimata käte soojusest.]

[Samuti tundus mulle veidi kummaline, et selliseid helbeid vaadeldi tavalise valgusmikroskoobiga pimendatud ruumis. Ehk küll oleks valgustus omakorda temperatuuri tõstnud, aga siiski... oleksin eeldanud peenemat instrumentaariumi, vähemasti pildistusseadmeid.]

[Kummati saadi justkui sellestsamast vaatlusest kuulus ristiga helves, mis Leonidi näo õndsale naerule kiskus. Samasugune naeratus oli Arnold Swartzennegeril filmis "Kaksikud" pärast elu esimest suguühet. Kõige nukram on siinjuures asjaolu, et mina ei oska sellel pildi seda risti kuidagi märgata.]

Leonid ei oskagi seda kristalli millegagi võrrelda. See olevat originaalne kristall, väga ja väga ilus kristall.

[35'28"] Järgnevalt kargab pilt justkui jääväljadele. Valge ja kõle, ainult müstilised helindid jätkavad taustal.

Hetke pärast selgub, et pilt on meid viinud mingile soolajärvele. Jutustaja tutvustab: Surnumeri. Edasi jutustatakse meile sellest nähtusest "kogu tõde".

Surnumeri on Maakera kõige madalam punkt, Maa kõige soolasem meri. [Tegelikult nimetatakse ka eesti keeles sellieid järvi teadmata põhjustel meredeks, ent kindlasti ei tee seda Vene teadlane eesti keele algatusel.] See olevat fenomen, mida paljud teadlased seostavat tektooniliste protsessidega. Kuid vastavalt iidsele legendile olevat siin millalgi laiunud kaks linna, mille elanikud olevat elanud pillavalt ja tegevusetult. Umbkaudu 2000 aastat enne Kristuse sündi olevat aga hirmsa looduskatastroofi tagajärjel need linnad Maa pinnalt pühitud. Kõik, mis neist järgi jäi, oli järv, milles pole elu.

Suurim inimlik jõud on hingejõud, mõttejõud, mida võib kasutada positiivselt või negatiivselt. Kasutades seda negatiivselt, saastab inimene enda vedelikke ja üldjoontes iga vett, mis paikneb tiikides, järvedes, meredes, samuti aga ka õhus, seletas Allois Gruber Austriast. [Arusaamatul põhjusel jäi loendist välja ookean.] Kui me aga mõtleme positiivselt, puhastame me vett. [Taas tekib mul küsimus, kes on need mõtted jaganud positiivseteks ja negatiivseteks?]

Meile juba tuttav Vene professor Korotkov räägib, et vett on võimalik mõjutada meetri või kilomeetri kauguselt, või hoopis teisest maailma otsast. Nemad on selliseid katseid teinud ning mõjutanud vett Jaapanist, Saksamaalt, USAst.

Need olid piisavalt korrektsed laboratoorsed eksperimendid [vt juuresolevaid pilte!], mis näitasid, et mõju on olemas, see oli objektiivselt mõõdetav ning see [mõju] ei sõltunud tõepoolest vahemaast.

Järgnevalt tutvustatakse vaatajaile Vene filosoofi ja teadlast Aleksander Tšuzhevskit, kes olevat veel möödunud sajandi 30-tel aastatel kirja pannud hämmastava nähtuse: vaadeldes bakterikolooniat, avastas ta, et aeg-ajalt hakkavad rahulikud mikroorganismid ilmutama erakordset aktiivsust.

Tšuzhevski oli kindlaks teinud, et ainuraksete erutus [vene keeles kasutati siinkohal eriti huvitavat sõna: «волнение»] toimub samaaegselt Päikesel toimuvate plahvatustega.

Päikesevalgusel kuluvat Maale jõudmiseni 8 minutit, kuid bakterid juba teavad sellest muutusest!

Ütlemata vahva animaklipp oli joonistatud päikeseplahvatuse jõudmisest Maani.

[Uskumatult jahmatavana tundub aga bakterite nimetamine ainurakseteks ning kinglooma-sarnaste protistide näitamine taustaks.]

Universumis toimuvate pisimategi muutuste kinnipüüdmise järel muutvat vesi koheselt enda omadusi nii Maal kui ka elusolendite organismides. Ja see toimuvat ühe hetkega.

Järgnevalt [37'54"] tutvustatakse meid prfessor Injušini katsetega. Tema olevat konstrueerinud seesuguste bioindikaatorite najal maavärinate etteennustamise masina. Spetsiaalsesse isoleeritud mahutisse paigutati biomass taimerakkudest ja bakteritest, millised 95...98% ulatuses koosnevad veest. Samasse anumasse [mis meenutab jämedapoolset vihmaveetoru] olla Injušin konstrueerinud vett sisaldava toru. Sellesse sattuvat info üksnes kosmosest ja Maa tuumast [jääb totaalselt arusaamatuks, miks sinna ei satu näiteks tänavamüra või mistahes muu kõrvaline võnge]. Biomass reageerivat piseimalegi muutusele, muutes elektrilist potentsiaali. [Elektrilise potentsiaali jutusse toomine mõjub kahtlemata teaduspäraselt, huvitav vaid, mida füüsikud selle peale kostaksid.]

Siis saab sõna Injušin ise, kes suhteliselt lodeva vene keele ja kõnes erri elliga asendades seletab, kuidas ta suudab kõiki maavärinaid ette ennustada.

Et mehikese jutt veenvam oleks, näidatakse vaatajale kaadreid mitmetest stiihiapiirkondadest. Selline eksperiment olla kestnud juba 3 aastat [filmi väljalaskeaastat silmas pidades siis siiani juba suisa 6 aastat!] ning kogu selle aja jooksul olla suudetud suure täpsusega ette ennustada maavärinaid ja veeuputusi Jaapanis, Indias ja Kagu-Aasias. [Siinpuhul tekib taas kord küsimus, miks siis nende ülitäpsete ennustuste kiuste on olnud nii palju inimohvreid või miks pole kasvõi sellestsamast Injušinist midagi olnud uudistesaadetes kuulda.]

Seoses maavärinatega olla vesi isoleeritud anumas kogunud tohutu energeetilise potentsiaali [varasemast jutust jäi küll mulje, et isoleeritud olid rakud; mida aga tähendab see tohutu energeetiline potentsiaal, jääb selgusetuks].

Injušin selgitab, et see kolmeaastane vesi on sedavõrd tugevasti energiat täis, et selles ei suuda areneda ei anaeroobsed bakterid ega keegi. Kui me hakkame kasutama biogeenset vett, kaotame me kahtlemata koheselt kümneid, kuid vahest isegi rohkem protsenti tulevasi narkomaane ja tulevasi alkohoolikuid... Kui me anname lasteaedades, koolides ja kõikjal... näiteks rinnalaste kasvatamiel seda vett, loome me natsiooni [siinkohal ma ei tahtnuks nimetada seda RAHVAKS ega rahvuseks], mis oleks vastupidavam narkootikumidele, alkoholile ja paljudele teistele ökoloogilistele faktoritele. [seda kõike ei oskagi kohe esimese kuulamise peale adekvaatselt kommenteerida]

Elu peab olema stabiilne ja pidev (jätkusuutlik?), jätkab jutustaja. Kõiki neid signaale registreerib vesi igal hetkel kosmosest. [Igatahes lennutati vaataja märkamatult kanalisatsioonitorustikest kosmosesse, pisikese vahepeatusega mistahes veepiisas ning "bakterite" emotsioonides.] Info saabub veeni lugematute võnkumiste ja väljadena, mis paikneb kõikjal Universumis. Seda ala nimetatavat veel ka energoinformatsiooniliseks ruumiks. [Ma usun, et end nn vaimuinimesteks nimetavad Eesti kodanikud on hakanud siinpuhul kasutama eestikeelset sõna Väli, mis füüsika seisukohalt on pisut eksitav.]

Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill ei häbene otse tunnistada, et kõige selle energia allikaks pole miski muu kui energeetilise substantsi kolossaalne jõud — Jumal, Maailma looja. Ja ilma selle energeetilise toeta ei eksisteeriks Universumgi.

Olemas on teadlastele hästi tuntud termodünaamika II seadus, mis kinnitab, et süsteem, mida seestpoolt ei toetata, ennekõike energeetiliselt, kukub kokku ega ole suuteline eksisteerima.

Millegipärast me opereerime selliste seadustega väga kergesti füüsikaliste protsesside valdkonnas, kuid millegipärast muutume täiesti tundetuks niipea, kui jutt puudutab vaimset elu.

Vesi ja palved

2009-11-12T23:41:00.016+02:00

Uurisin, kes oli see Pratsuse kuningas Francis I, kellest möödunud sissekande lõpus juttu oli. Ilmselt kõneldakse filmis François I (1494–1547), kes oli Leonardo da Vinciga samaaegne.

Aleksandr Solodilov kurtis, et veel on täheldatud just äärmiselt tugevat seost inimese juuresoluga. Just nimelt inimesega. Meil pole olnud võimalut diferentseerida vee mõju inimesele ja teistele... inimesele ja loomadele, kuid et inimese mõju veele osutub olevat suurim mõjufaktor... ja vastavalt viia läbi madalate väljade mõju eksperimente veele ning samaaegselt mitte arvestada inimese juureolekuga pole võimalik. [Solodilov teeb rangelt vahet inimesel ja loomadel, kuid pareerib oskuslikult skeptikute võimalikud märkused alternatiivsete katsete osas.] Esimene, mida me peame tegema puhta eksperimendi huvides, oleks isoleerida inimene eksperimendist, kes ei tohiks olla veega vahetus kontaktis, lisas mees.

USA presidendi alternatiivmeditsiini nõukogu liige Effi Chau rääkis katsest, kusjuures rõhutades, et see polnud süvateaduslik eksperiment, vaid õpilaste eneste huvi kohaselt sooritatud populaarteaduslik katse. [Võiks suisa jääda mulje, justkui filmi II osa tegijad olnuks lugenud mitmeidki mu kriitilisi küsimusi esimese osa aadressil.] Nimetatud katses (millest oli juttu ka filmi 1. osas) olla osa vett laetud energiaga, teine aga tavaline vesi. Siis olla kastetud taimi ning tulemuseks olla olnud, et laetud energiaga kastetud taimed kasvasid kaks korda suuremaks, neil avanes rohkem õisi ja oli palju enam vilju. [Siin meenub patsiga professori räägitud eksperimendi kirjeldus, kus olla uuritud midagi analoogset, üksnes unustatud muud kõrvalfaktorid.]

Vesi püüdvat kinni inimese meeleolu vähimadki muutused. [Kummalisel kombel on enamik tänavavõtteid sellistel puhkudel tehtud kusagil kirgiisede vms maal.] Iga väikseimgi meie seisund olla vibratsioonidevoog, millest tugevaim olevat armastus. Täpsemalt küll oli sõnastus, et kõige pühamast/õilsamast vibratsioonivoost sünnib armastus.

Armastuse võim olevat juba kodeeritud sõnasse endasse. Teadlased olevat kindlaks teinud, et mida vanaaegsem on sõna, seda rohkem on selles jõudu.

Korotkov lisab, et kõige võimsamat mõju veele omab palve. [Kuni eelmise osani ma juba mõtlesin, et sellest teemast ei tulegi juttu ning lasin peast läbi mõtte, et kas mitte labelite hulgast eemaldada vastavad märksõnad.]

Palve polevat mitte lihtsalt meditatsioon, mitte lihtsalt mingi tavaline rituaal, vaid see on juba lülitumine märksa kõrgemate energiate külge.

Seepärast olevat suuteline ka see inimene, kes iial pole palveid kuulnud, ära aimama selle vibratsioonid. Kuid vesi muutub nende vibratsioonide väljas elusaks.

Venemaal on kuulus kolme kella vesi, mis tervendab mistahes haigustest. See vesi võetakse kolmest selliselt paiknevast kirikust, kus nende (kirikute kella)helid pole üksteiseni kostvad. Veevõtt toimub täielikus vaikuses [huvitav, kui paljudel kirikutel on isiklik allikas või kaev, või piisab siin ka kanalisatsiooniveest? Kui see vesi nii kole tundlik on inimese igale tujumuutusele, siis kuidas see küll veevõtja tunnetest välja ei tee?] Seejärel valatakse sõnatult kõigi kolme kiriku veed ühte anumasse kokku. Kolme kella vett raskelt haigele viiv inimene ei tohi teel samuti mitte kellegagi vastutulijatest sõnakestki vahetada, vastasel korral vee tervendav mõju kaob.

Jaapani [helbepiltnik] Emoto Masaru kinnitab, et inimese ja vee vaheline dialoog omab väga suurt tähtsust. Iga selline dialoog tähendavat, et inimene räägib justkui iseenda peegelpildiga.

Emoto sõnade kinnituseks näidatakse meile taas tema helbepilte. Allkirjadest on näha, mida ühele või teisele veele olla öeldud.

Sellel öeldi käskivalt: Tee seda!

Sellele veele öeldi: Tehkem seda koos

Sellele veele, nagu ka järgmistele olla öeldud TÄNAN! Esimene siis prantsuse keeles, teine itaalia ja kolmas korea keeles. [Kui helvest uskuda, siis on korea keel küll kaunis kole keel!]

Effi siiski ka ei jäta, vaid lisab kui 75% meie kehast, mis on meil vesi, allub sellistele mõjudele, siis me mõjutame tohutut veehulka inimeses. [Tegelikult võiks siit ju edasi minna mõttega, kui lihtne oleks kuningatel ja presidentidel riiki juhtida, kui vaid pööblit sobivate võngetega kostitada! Jääb üle vaid imestda, miks keegi varem selle peale tulnud pole]

Rustum lisab, et me võime ju tõepoolest jälgida, milliseid muudatusi toimub vees seoses nende imepeente mõjudega. Kui on olemas muutus, siis järelikult on seal (vees) ka jälg.

Olga toob paralleele teejoomisega. Varem olevat räägitud, et ärge istuge teed jooma inimesega, kes teid ei armasta. Seetõttu istusidki intuitiivselt teed jooma alati inimesed, kes teineteisele meeldisid, kuna siin toimub praktiliselt vee programmeerimine. [Polegi vist tähtis, kas vesi on keedetud katlas või gaasipliidil, kas selles on leotatud vihta või maasikaõisikuid, peaasi, et kõik joojad teineteist armastaksid!]

XIX sajandi alguses olla Nižni-Novgorodis olla elanud mingi kalakaupmees Nikita Burjev. Tema naist Nastasjat oli õnnistatud imekauni välimuse ja erakordse lahkusega. Aga õnnelikus pereelust ei tulnud neil imelistel inimestel midagi välja. 8 aasta jooksul ei suutnud naine kuidagi mehele pärijat sünnitada. Kord oli aga vana amm Oglaja oma kasvandikule rääkinud mingist imeallikast Devejevos [ma pole kindel, et neid täpseid kohanimesid on siin eriti otstarbekas märkida], mille vesi pidi aitama viljatuse vastu. Muidugi käis see Nastasja siis seal allikal korra suplemas ja jäi hoobilt rasedaks. Sünnitamisprogramm oli mingil moel sattunud noore naise organismi ja see sünnitas poja [ma kardan, et kas see vähemalt 26-aastane naine enam klassifitseerubki nooreks.]

Raku mingid osad mõjutavad vett [mitte et rakk ise ka suures osas vett ei sisaldaks!]. Vesi aga mõjutab vett, millega see kokku puutub. See omakorda aga mõjutab molekule ja vastupidi, seletas Londoni Ülikooli professor Martin Chaplin. Nii olevat vesi ka raku sees infokandjaks.

Just pärast allikate külastamist Devejevos olevat ka viimane Vene tsarinna Aleksandra Fjodorovna sünnitanud pärija. [Siinkohal oleks vist kohane märkida, kuivõrd huvitav nimi on neile allikaile pandud, tuleb see ju sõnast дева. See tähendab aga neitsit.] Nii olla sündinud noor tsareevitš Aleksandr, kelle sündimist nii kaua oli oodatud.

Järgnevalt seletab Korotkov, kuidas oli läbi viidud spetsiaalne eksperiment pühitsetud paikadesse asetatud vetega. Seal jäetud vesi palvetavate inimeste lähedusse. Meile näidatakse erinevat usku ja väga erinevaid palvetavaid. Igatahes olla seepeale nähtud, kuidas palve tsooni jäetud vee struktuur muutub järsult.

Selle peale toob Olga sisse võrdluse hoopis verega. Ka veri muutuvat oma struktuurilt väga tunduvalt ja minutite jooksul palvetajate juuresolekul.

Polevat oluline, millises keeles palvetatakse, ega ka see, kaspalvetatakse häälekalt või mõttes.

Struktuuride muutus olenevat üksnes inimese siirusest ja inimese tunnete tugevusest.

34'40" juures pööratakse pilk krüokambrisse, mida uurime lähemalt järgmises sissekandes.

Statistiline sopsatus: hetkel vaatamisi 2693, sh Eestist 918.